Hädamaandumine nalja kõrval

Donald Tomberg

Üksipäini komöödiavormis on tegelased ja nende mured üsna pinnalised. Mängufilm „Olen nii elevil” („Los amantes pasajeros”, Hispaania 2013, 90 min), režissöör ja stsenarist Pedro Almodóvar. Osades Cecilia Roth, Raúl Arévalo, Javier Cámara, Lola Dueñas, Penélope Cruz, Antonio Banderas jt. Linastub kinodes Sõprus, Artis ja Forum Cinemas. „Olen nii elevil” ei kõla eestikeelse tõlkevastena ilmselt just elegantseima pealkirjana, filmi kandev emotsionaalne seisund saab aga pealkirjas sedastatud igati ammendavalt. Pedro Almodóvar on pöördunud rõhutatult kerge komöödia poole ja kõik filmi tegelased on tõesti elevil. 1. Hispaaniast startinud reisilennuki meeskond tõdeb õhuavarustes, et telikuga on probleeme. Sihtmärgi võib seega unustada, tuleb leida hoopis paik hädamaandumiseks. Liiklus õhuruumis ei eelda aga plaanipäratut kursimuutust ja nii peab lennuk, enne kui sõbraliku naaberriigi territooriumile maandub, pikalt õhus tiirutama. Olukord on kriitiline ja reisiaeg napp, nii meeskonnal kui ohust teadlikel reisijatel on vaid mõni tund, et oma eluprobleemid lahti harutada. Lähteolukord kõlab nii, et tegevus võiks vabalt areneda ka sügava draamana, režissöör Almodóvar sätib aga tegevuse seksuaalse sättumuse ümber keerlevaks komöödiaks. Elevil on kolm stjuuardit, kes kõik on geid, piloodid, kes (ikkagi) on geid, selgeltnägijast daam, kes tahab süütusest lahti saada, vananev pornostaar ...

Almodóvari filme on ikka iseloomustanud kirg, identiteediotsing, värvikad ja üllatavalt seotud elutaustad ühes isikudraamaga. Siin vaadeldavas viimases filmis on need tunnused justkui esil, dramaatilise tunnetuse kaotamisel ja üksipäini komöödiavormis on aga tegelased ja nende mured üsna pinnalised. Mõned käigud (nt sillalt aegluubis jalgratturi kotti kukkuv telefon) toimivad filmis ikka hoogsalt, peamine rõhk ja huumorilaad kaldub aga hoiakule, et tagumikku peidetud meskaliinitabletid teevad kõigil tuju heaks. Teame (filmi)lugusid, kus inimeste kõrval tõuseb tunnetuslikult tegelaseks ka keskkond (nt linn, loodus), aga filmiga „Olen nii elevil” juhtub (tahtmatult?) nii, et inimeste kõrval saavad peategelaseks meskaliin ja rahustid, millest stjuuardid kõigile kokteile segavad ja millest kõik on ka vastavalt elevil.

Filmi parima naljana mõjub pigem see, et staarnäitlejad, kellega linatööd reklaamitakse (Antonio Banderas ja Penélope Cruz) ilmuvad ekraanile vaid paariks minutiks. Tahakski toda käiku arvata just ninanipsuks vaataja ootustele, nõnda on see staariplõksutamine vahva nali. Aga teiselt poolt on kõik tegelased lustlikud ja elevil, stjuuardid teevad (viitena) ka naljatantsu, nähtub üllatavaid vastastikuseid seoseid minevikust …

Ja siiski on meeles Almodóvari varasemad filmid. Lennuki tiirutamises vilksataks nagu allusioon Hispaania majanduslikele ja laiemalt Euroopa ühiskondlikele oludele, aga seegi tundub pigem ponnistatud võrdlusena.

2.

Mõtlesin endamisi, kuidas üldse leida see konks, mis pidi Almodóvari film siiski mulle huvitav oleks, ja tõdesin, et sellist konksu nagu ei paistagi. Ent elu tõi ette situatsiooni, millele tagantjärele mõeldes ka Almodóvari film siiski kõnekaks osutus.

Almodóvari filmis tiirutab lennuk õhus, otsib kohta, kuhu maanduda. Ka mul õnnestus ühel õhtul lokaaliringiga liialdades teha kujundlikult ja elevil otse sedasama. See ei ole nüüd kindlasti kelkimise koht, vastupidi. Aga, nagu öeldud, elu annab võimaluse rääkida filmist ja tõdeda, et hädamaanduda tuleb just kombekalt. Almodóvari film on õpetlik hoopis vastupidi tegija taotlusele. Hädaolukorras tuleb, hoolimata oma põnevatest muredest, keskenduda korrale, mitte korratusele, just elevil olla on siis kehv plaan. Piloodikabiinis ei maksa juua, hädamaandumine tuleb teostada kombekalt ja kainelt. Ja muidugi, lennuki piduriklotse tuleb käidelda hoolega, et telikuga probleeme ei tekiks. Selgus või selle puudumine kajastub ikka eelkõige hoiakus ega tule kätte meskaliiniga. Väga õpetlik film – puhas A, B, C.

3.

Almodóvar püüab komöödiavõtmes (ja meskaliini abiga) välja tuua inimese peidus poole. See on siis üldistatult peamine motiiv. On piirsituatsioon, varjatu tõuseb esile, proovitakse leida vastust tegelasi painavatele küsimustele. Paraku käib Almodóvaril see peidus poole otsimine kohati isegi piinlikult vaid samal teemal: ühel reisijal on paaniliseks mureks süütuse kaotamine, lennukimeeskond keskendub üksmeelselt geitemaatikale, teisal leitakse üksteist tänu sadomasole ja (staari)pornole. Ja kukub välja nii, et kogu tegelaste grupil on tegelikult seesama, üksnes isikuti varieeruv seksuaalprobleem ja saladus ning ülejäänud 100 reisijat lihtsalt magavad. Ja ohus olles huvitab kollektiivi eelkõige igaühe seksuaalne sättumus.

Aga kui nüüd vaadata seda pilti hoopis fotonegatiivi põhimõttel, siis paistab küsimus hoopis killustatuses. Need tegelased filmis on lõbusad ja värvikate lugudega, aga seesmiselt killustunud. Lõpuks apelleeritakse sisemisele äratundmisele ja seega nagu ka selginemisele (sadomaso ulatab mitmel rindel abikäe, heiastub hetoro-bi-gei ühine suurpere, üks mees saab magamise pealt ahistatud ja on sellega rahul.) Nojah, nalja saab ja Freud oleks ilmselt rahul. Ent mingit selginemist tajutavalt just ei tule (või kui, siis skeemina), kujundlikult öeldes, hädamaanduti, aga kohale ei jõutud. Olgugi et lugu on kerge komöödia, just taipamisele, sisemisele äratundmisele ju lõpuks apelleeritakse. Killustatusest ei saa üle ka avalikustamisega ja isegi naljatants ei aita päris lõpuni. Pealegi on nähtav avalikustamine selline, mis õigupoolest ka kedagi väga ei üllata. Pornostaar on teada-tuntud, homoseksuaalne meeskond elab oma värvikaid sisesuhteid läbi stabiilselt värvikalt, selgeltnägija teatab kohe rõõmsameelselt, et tuli lennukisse oma süütust kaotama …

Filmi lõpus tegelaste leitud selgus mõjub vaid näiliselt ka plaanis, mis puudutab otsustamist (lahenduste eel). Otsused olid kõigil juba niigi varem tehtud: palgamõrvar oli juba varem oma sihtmärgi kavatsenud; piloot, kes viimaks otsustavalt tõdeb, et on homoseksuaal, oli juba varem vastavalt aktsioonis olnud; suhtekolmiku üks osapool oli juba varem otsustanud, et ta säärast elu ei soovi jne.

Nii, nagu lennuki uitamine ühendab kõiki välise sündmusena, on samamoodi, kui järele mõelda, sisemiselt kursita ka inimesed lennukis. Mitte lihtsalt lennukijuhid ei tea ootamatu probleemi tõttu ühtäkki, kuhu nad tüürivad, vaid ka reisijad ei tea seda oma elus. Lennuk teeb hädamaandumise ja inimesed seesmiselt justkui niisamuti, meskaliini abil muidugi. Lennatakse sinna, kuhu olud lubavad. Üldistavalt saaks ju sellest lausest isegi traagika välja lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming