Hüvastijätt Larissaga

Vaapo Vaher

Täna ma ei kõnele mitte Elem Klimovist, vaid räägin tema naisest, ta armastusest surmani, Larissa ?epitkost (1938 ? 1979). Ukraina tüdrukust, kelle soontes pulbitses ka hõõguvat pärsia verd ja kellest samuti sai re?issöör ning kes eluaegu tõusis koguni rohkem tunnustatuks kui ta abikaasa, nüüdseks ilmakuulus Klimov.

Larissa oli juba tüdrukutirtsuna vankumatu. Kui ta isa kolmelapselise perekonna maha jättis, paiskus plika põlgus võõraks jäänud mehe vastu otsatuks. Elu lõpuni ei nõustunud ta isaga kohtuma. 1955. aastal Moskvas re?issuuri õppima asudes sai Larissast üle instituudi iludus, teda ei seiranud erootilise pilguga üksnes tudengid, vaid ka kiilaspäised õppejõud. Kuid tüdruk jäi endassetõmbunult jahedaks. Oma esimest filmi tormas ta väntama Kirgiisia kõrbesse, ekraniseerides Tsõngõz Aitmatovi jutustuse ?Kaameli silm? (1963). Filmis, mille pealkirjaks lõpuks sai ?Leitsak?, käsitleti  puhtahingelise nooruki kokkupõrget autoritaarse brigadiriga, ent tajutav oli re?issööri eetiline iha kaevuda sü?eest sügavamale. Harilikult hakkavad filmides kurjale jõule vastu võimsad figuurid, ?epitkol läks pahaga konflikti aga väeti. Autor küsis justkui naiivselt: kui vali peab olema inimese sisemine õigluse hääl, et karata kraesse endast võimsamale? Filmis ilmnes Larissa himu käsitella ekstreemseisus inimest.  

Filmist sai ülimalt õnnestunud debüüt, see pälvis trobikonna pisemaid preemiaid. Sama aasta ühel talvisel Lu?niki-ligidasel ühisjalutuskäigul tegi Elem Klimov Larissale abieluettepaneku. Naisel oli üks tingimus: mees ei tohi iial avaldada Larissa loomingulistele püüdlustele omapoolset esteetilist survet. Klimov andis vande. Selleks ajaks polnud Klimovil endal veel muud loomelist ette näidata kui algajalik komöödia ?Peigmees? (1960).

Paari aasta pärast valmis Larissal film ?Tiivad?, seejärel väntas ta Kalmõkkia steppides Platonovi proosa põhjal ?Tundmatu sajandi alguse?, ent selle peitis tsensuur kärmelt riiulile; alles kahekümne aasta pärast, kui riigiohjad Gorbat?ovi käes lõtvusid, lasti töö ekraanile. Autorit siis elavate kirjas enam ei olnud.

Maadlus tsensuuriga jätkus, filmi ?Sina ja mina? (1972) algvarianti pügasid ametnike kohikäärid halastamatult. Ometi jõudis ?epitko oma tähetunnini. 1975. aastal asus ta filmima Vassil Bõkavi ?Sotnikovi?. Seks ajaks oli kunstirahvale juba teada Larissa pime kiindumus müstikasse, surma käsitles ta mitte kui traagikat, vaid kui ülevat riitust jne. Filmis on läbipaistvaid piibellikke allusioone. ?epitko kontseptsioon erines järsult rindemehest kirjaniku Bõkavi käsitlusest. Literaat oli tahtnud Rõbaki dramaatikaga näidata lihtsa inimese sõjatraagikat, kuidas tast rataste vahele jäänuna saab reetur. Rõbaki antipood Sotnikov hukkub küll kangelasena, kuid kisub oma sangarlusega surma kaasa ilmsüütuid hingi. ?epitko keskendus aga Sotnikovi hukkumisele kui pühale eneseohverdusele, estetiseeris surma ja vihjas uutele, horisonditagustele eluvõimalustele. Ka ilmsüütult hukkujad on re?issööri meelest pühitsetud. Film sõitis Berliini festivalile ja äratas ?üriis kirglikku sisesõja. Fassbinder taunis nördinult ?epitko surmaideaali ja ähvardas ?üriist irduda, kui filmile auhind antakse. Linateos sai peaauhinna (Kuldkaru) ja lisaks veel ajakirjanike (FIPRESCI) auhinna.

Larissa triumfeeris, aga pereellu Klimoviga siginesid praod. Süüdi oli Larissa loominguline kõrglend. Klimov püsis psüühilises augus, sest ta ?Mine ja vaata? oli jäänud lootusetult võimukaride taha, naise särav edu ja reisid mööda maailma muljusid ta kunstnikuego. Mees pages kodust. Kuid Larissa tajus Klimovi hingeseisu, läks armastatut lohutama ja tõi ta käekõrval pessa tagasi.

Muidugi, müstik polnud üksnes Larissa, vaid ka Klimov. Temagi adus igas sündmuses tähendusmärke. Larissa aga kiindus üha enam surma. Iseäranis pärast seda, kui Bulgaarias ennustas kohalik nõid talle peatset hukku. Alustanud Rasputini järgi filmi ?Hüvastijätt Matjoraga?, pidid surmaelemendid mängima selles mõjuvat osa. Ühel ööl, kui Larissa oli sõitnud võtetele, ärkas Klimov kohutava unenäo mõjul, ei suutnud rahuneda, kõndis mööda korterit, kiskus suitsu. Pärast selgus, et just neil tundidel kihutas filmigrupi auto seletamatult vastassuunavööndisse ja prahvatas kokku veoautoga. Larissa, operaator Vladimir T?uhnov ja kunstnik Juri Fomenko surid kohapeal.

Elem Klimov ei abiellunud enam ka siis, kui oli kuulsuse harjal. Ta lõpetas Larissa poolelijäänud filmi ?Hüvastijätt Matjoraga?, tehes pealkirja lühemaks, selleks jäi lihtsalt ?Hüvastijätt?.