Gut. Besser. Simmig?

Jaan J. Leppik

  Mängufilm “KÕRINI!” (“Schnauze voll”, Saxonia Media ja Ruut, 2005). Režissöör Peeter Simm, operaator Rein Kotov, stsenaristid Hans-Werner Honert, Thomas Steinke ja Valentin Kuik, helilooja Sven Grünberg, produtsendid Hans-Werner Honert ja Artur Talvik. Esilinastus kinos Kosmos 10. XII 2005.

 

Saksa film on mind ikka saatnud. Tänu emale ja koolile saan saksa keelega hakkama ning vahest kirjutada ka lühemaid tekste ilma selleta, et keegi kõrvalt mu teksti kohta “schrecklich” ütleks. Seepärast vahin ka tänapäeval Saksa telejaamu ning püüan roostetavat keelt alles hoida.

Saksakeelses filmis on midagi kodust. Näiteks DEFA-Film… oijah. Kui olin Ida-Saksas kroonus, oli brigaadi keskel väljakul “tele-zentr,” kust anti edasi nõukogude militaarseid ideoloogiaprogramme. Telekeskuse katusel oli aga satelliiditaldrik ja seetõttu võin tänada Jumalat, et mul oli paik, kuhu Vene armees kogetut äralahendamiseks suunata – need olid Lääne- ja Ida-Saksa telejaamad. Valves olles võisin öösel vahtida, palju tahtsin.  

 

Sõnumita film sakslastele

 

Peeter Simmi filmis “Kõrini!” ei ole midagi eestlaslikku. Ühelt poolt tore – on jäänud ära ugrimugri vaev ja hämarus. Ja Simm laseb vabalt värvidel ilutseda – ega lähe sellega teise äärmusse. Teiselt poolt mõistsin, et miks siis, kui ma kobarkinos (rõhk a-le!) filmi vaatasin, istus saalis veel vaid kaks inimest. Simm on teinud filmi sakslastele ja Saksamaa jaoks.

Režissöör-ämblik kudus oma võrku, aga aeglaselt kudus. Tegelaste ja suhteliinide tutvustamine käis pesuehtsa saksa seebiooperi stiilis saksa moodi. Segaselt, nurgeliselt ning hüppeliselt. Filmi sisuline tegevus oleks võinud alata tunduvalt varem. Mu tagasihoidlikul hinnangul on tegu filmiga, mis mõeldud kuhugi Saksamaa telejaama(desse). See ei olnudki niivõrd mängu-, vaid telefilm. Ja miks peab saksa filmides olema alatasa Autobahn’il sõit ja rohelises politseiautod? Ka selles järgis “Kõrini!” saksa teleseriaalide head traditsiooni.

Mina ei ole stsenaariumi näinud, aga mitmemehestsenaariumiga on alati igavene jama. Ma ei leidnud filmis iva. Kogu linateos oli üles ehitatud režissööri oskusele teha kummalisi kõveraid, nihestatud situatsioonipöördeid (mis, olgem ausad, olid vägagi nauditavalt filmilikud) ning operaatori võimele selle kõigega kaasa minna. Milline on filmi sõnum, jäi mõistmata. Vahest oli see midagi sellist, et reeglistatud maailm ei lase inimlikkusel ja sellega kaastuvail eksimusil õigesti väljenduda? Või et – vahet pole, oled ossi või vessi – surmahimu võib pääle tulla läbielatud sotsiaalsest keskkonnast hoolimata ja selle lahendus saab olla teekondlike vahendite otsimises?

Filmi sotsiaalset külge silmas pidades tuleks vist rääkida Ida-Euroopa tööjõu väljavoolust Lääne-Euroopa rikkamatesse riikidesse Eesti näitel. Aga selle lausega sotsiaalse konteksti kirjeldamine ka piirdub – kui saksamaised peresuhted välja jätta.

 

 

Kand võõrsil maas

 

Tõenäoliselt nii ossid kui vessid leiavad eesti filmimehe Peeter Simmi filmist “Schnauze voll” midagi, mis paneb nad järgmisi Simmi filme nähes tundma äratundmisrõõmu “Oh, so simmig!”. Mina ei oska sakslase moodi sellest filmist rõõmu tunda. Hoolimata mõnedest vahvatest hetkedest ning üldse mitte kehvast saksa näitlejate trupist, kes üsna tihti mõjusid näitlejameisterlikkuses soliidse kontrastina maarahva esindajatele.

Kõige enam rõõmustas, et Simm on Saksamaal jala maha saanud, ning ootan huviga, millal ta teeb Saksamaa rahaga euroopaliku eesti filmi. Kui tal see krutski korda läheb, ei ole võimatu ka eesti filmi areng.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming