Gruusia film hiilgas Brežnevi klanni aastail

Aare Ermel

Gruusia rahvusliku filmikunsti hiilgeaeg oli 1960. – 1980. aastail, kui sel maal tegutses veel filmistuudio Qartuli Pilmi (ehk venepäraselt Gruzija-Film). 1921. aastal loodud trust Gozkinoprom Gruzii kandis aastail 1938–1953 nimetust Thbilisi filmistuudio. Ühtekokku vändati Gruusia-Filmis umbkaudu 1200 linateost. Lisaks kohalikule koloriidile on gruusia filmidele iseloomulik pehme huumor, allegooria ja inimsõbralikkus. Gruusia esimene kino avati Tiflisis 16. XI 1896. Esimeseks omamaiseks filmiks oli hinnatud poeedi Akaki Tsereteli 72. sünnipäevaks valminud režissööride Vassil Amašukeli ja Aleksandr Digmelovi täispikk dokk kirjamehe retkest Imerethi mägirajooni („Akaki teekonna” ametlik esilinastus oli 15. V 1912). Teised tähtsamad daatumid on aastad 1972 (Šotha Rusthaveli nimelise teatriinstituudi juures asutati filmiteaduskond, millest kasvas välja Gruusia Riiklik Teatri- ja Filmiinstituut), 2000 (peeti esimene Thbilisi rahvusvaheline filmifestival) ja märts 2001 (avati Gruusia Rahvuslik Filmikeskus). Nõukogude perioodil tegutses riigis kuni 84 kino, mullu oli neid vaid viis.

NSVLi Kalatozov ja Danelia

Gruusia rahvusest kineastidest oli üleliidulisel filmimaastikul usutavasti parim reiting Mihhail Kalatozovil (tegelikult Kalatozišvili, 1909–1973) ja Georgi Danelial (sünd 1930). Kalatozov, kes oli 1934.–1938. aastani töötanud Thbilisi Filmistuudio direktorina, sai maailmakuulsaks Cannes’is Kuldse Palmioksa võitnud lüürilis-pateetilise alatooniga sõjafilmiga „Kured lendavad” (1957). Tema teised olulisemad tööd on rahvalik komöödia „Ustavad sõbrad” (1954), dokumentaalfilm „Mina – Kuuba” („Soy Cuba”, 1964) ning „Punane telk” (1969), osaliselt ka Eestis vändatud seiklusdraama kindral Umberto Nobile (1885–1978) polaarekspeditsioonist dirižaablil Italia ja selle päästeoperatsioonist 1928. aastal. 2000. aastal asutati temanimeline fond, millega toetatakse dokumentaal- ja mängufilmide ning telesarjade tootmist.

Danelia omakorda lavastas peamiselt satiirilisi komöödiaid. Tosinast „lüürilisest tragikomöödiast” on olnud populaarseimad „Afonja” (1975) ja „Sügismaraton” (1979). Paremini teatakse ka Danelia lavastusi „Pea püsti!” (1969), „Mimino” (1977), „Kin-dza-dza!” (1986) ja „Pass” (1990). Mar del Platas žürii eriauhinna pälvinud komöödia „Pea püsti!” on gruusia feodaalühiskonda kantud ohjeldamatu lustmäng, kus värvikas külakogukond peab joomalaulude kõlades küll pulmi, küll (enneaegseid) matuseid.

Võrreldes teiste liiduvabariikide stuudiotega, oli grusiinlaste filmilooming sagedamini esindatud rahvusvahelistel festivalidel ja enamasti jõuti ka auhinnatute hulka. Gruusia filmikunsti hea renomee kujunemisele on aidanud kaasa sellised kineastid nagu Thengiz Abuladze (1924–1994), Otar Iosseliani (sünd 1934), Revaz Tšeidze (sünd 1926; „Sõduri isa”, 1964; „Istikud”, 1972), Giorgi Šengelaia (sünd 1937; „Tappa ta ei tahtnud”, 1966; „Pirosmani”, 1969; „Noore helilooja rännak”, 1985), Irakli Kvirikadze (sünd 1939; „Ujuja”, 1981), Lana Gogoberidze (sünd 1928; „Ringiratast”, 1975; „Mõned intervjuud isiklikes asjus”, 1978; „Päev on pikem ööst”, 1984), Eldar Šengelaia (sünd 1933; „Veidrikud”, 1974; „Sinimäed ehk Uskumatu lugu”, 1984), Aleksander Rehviašvili (sünd 1938; „XX sajandi gruusia kroonika”, 1979; „Samm”, 1985), Mikheil Kobahidze (sünd 1939; „Pulmad”, 1964; „Vihmavari”, 1967), Nana Džordžadze (sünd 1948; „Robinsonaad ehk Minu inglise vanaisa”, 1986; „27 puuduvat suudlust”, 2000) ja Temur Babluani (sünd 1948; „Varblaste lend”; 1980, „Unetute päike” 1992).

Filmiklassikud Abuladze ja Iosseliani

Thengiz Abuladze oli gruusia filmilavastaja, kes püüdis oma loomingus vältida ajastule iseloomulikke stereotüüpe. Koos Revaz (Rezo) Tšeidzega lavastatud 67minutine debüütmängufilm „Magdana eesel” (1955) võitis Cannes’is parima lühifilmi auhinna. Võrdlemisi heatahtlikult võeti vastu tema draama „Võõrad lapsed” (1958), tragikomöödia „Mina, vanaema, Iliko ja Ilarion” (1962) ja komöödia „Kaelakee minu kallimale” (1971). Ometi kujunes Abuladze hea maine nurgakiviks filosoofilise alltekstiga autorifilmide triloogia, kus mõtiskletakse hea ja kurja, elu ja surma üle. „Palve” (1967, grand prix autorifilmile San Remos 1973. a), millest kujunes gruusia poeetilise kino manifest, on eepiline lugu armastusest, vihkamisest ja kättemaksust. „Soovide puu” (1977, auhinnatud Karlovy Varys ja Teheranis) on revolutsioonieelsesse kolkakülla toodud poeetiline mõistulugu armastusest ja täitumata unistustest. Palju pärjatud sürrealistliku ajaloodraama „Patukahetsus” (1984, Kuldne Palmioks Cannes’is) ekraanilepääs sai võimalikuks vaid tänu tollasele uutmisele, sest mõistulugu stalinismist oli toodud oma kaasaega.

Muusikalise kõrgharidusega Otar Iosseliani äratas rahvusvahelist tähelepanu juba oma esimese täispika filmilavastusega, lüürilise komöödiaga „Lehesadu” (1967, tunnustati Cannes’is FIPRESCI auhinnaga). Sünnimaal valminud maineka triloogia muud tööd on „Elas laulurästas” (1971) ja „Pastoraal” (1975). Neis kaleidoskoopilistes filmides ruttab peategelane läbi elu justkui linnutiivul: ei arendata ühtki suhtepaari, lihtsalt elukonveier toob järjest uusi ja uusi seiklusi. Juba 1979. aastast Prantsusmaal elava gruusia tippkineasti kohta on öeldud, et Iosseliani pole enam võimeline tegema midagi uut, kuid see, mida ta teeb, on tehtud hästi. Maailmakodaniku võõrsil valminud töödest tuntumad on draama „Kuu lemmikud” (1984), dokumentaalid „Ja valgus sai” (1989) ja „Üksi Gruusia …” (1994), tragikomöödiad „Liblikajaht” (1992), „Hüvasti, kallis kodu” (1999), „Esmaspäeva hommik” (2001) ja absurdikomöödia „Sügisaiad” (2006). Iosseliani sõnum on selge: inimene vajab vabadust, vahel peab ta saama õhku tõusta, et minna otsima ennast suurest maailmast, teiste inimeste ja uute seoste juurest. Otar Iosseliani varasemast loomingust eristub poolautobiograafiline draama „Diletandid” („Chantrapas”, 2010), mille võtted tehti Gruusias.

Iosseliani ja Mikheil Kobahidze eeskujul on leidnud nii mitmedki gruusia andekamad filmiloojad tööd võõrsil: Nana Džordžadze, Dito Tsintsadze (sünd 1957; „Mees saatkonnast”, 2006), Géla Babluani (sünd 1979; „Kolmteist”, 2005 ja 2010).

Loomulikult jätkub filmitootmine, vastavalt piiratud võimalustele, ka kodu-Gruusias. Üheks viimaste aastate meeldejäävamaks tähtteoseks võib ilmselt pidada naisrežissöör Rusudan Pirveli draamat „Susa” (2010), kus tänapäeva Gruusia rasket eluolu näidatakse (nähakse) Thbilisi lähedal toimiva illegaalse salaviinaäriga seotud teismelise nooruki vaatevinklist. Mäletatavasti oli Iosseliani eduka filmidebüüdi „Lehesadu” kangelaseks veinikombinaadi noor idealistist tehnoloog, kes ei nõustunud kaasa minema veinitööstuses valitseva minnalaskmismeeleoluga ning üritas võidelda toodangu kvaliteedi tõstmise eest. Tänaseks on aeg, ühiskond ja ellusuhtumine kardinaalselt muutunud. Odava kvaliteetveini nautimise asemel on saanud määravaks „võltspiiritusega ratsa rikkaks” mentaliteet.