Groteskne keskkonnaharidus

Rasmus Merivoo: „Pärast „Buratinot“ käed värisesid ja hirm filmi ja kogu selle süsteemi ees oli suur.“

TÕNU KARJATSE

Valglinnastumise problemaatika avatakse räppvideoga.

Valglinnastumise problemaatika avatakse räppvideoga.

Kaader filmist

Rasmus Merivool, filmide „Tulnukas ehk Valdise päästmine 11 osas“ (2006) ja „Buratino“ (2009) režissööril, on valminud keskkonnaameti tellimusel 50 keskkonnateemalist lühifilmi. Projekti eesmärk on keskkonnahariduse populariseerimine, peamiseks sihtgrupiks põhikooli V–IX klass. Pool neist lühifilmidest linastub eelolevast nädalast ETVs viiel õhtul saatesarjana „Maa, armastan sind“. Kõik klipid jõuavad 10. septembrist aga keskkonnaameti kodulehele keskkonnaharidus.ee, kust leiab ka lisamaterjali küsimustiku ja aruteluteemadena. Tegemist on äärmiselt lühikese, aga vaatajasõbraliku formaadiga: loo pikkus on kuni viis minutit, sellele järgneb loo aineks olnud termini seletus. Teemad katavad peaaegu kogu keskkonnaproblemaatika elu arengust Maal veeringe ja õiglase kaubanduseni.

Tellimustöö annab kineastile ühelt poolt võimaluse rakendada oma oskusi väljaspool ja sõltumata kulka või EFI rahastusest, teiselt poolt jälle kaasneb sellega teatud sõltuvus tellija tahtmisest. Siit taas looja vabaduse ning tellija rahakoti paksuse igavene ja ületamatu dilemma. Rasmus Merivoo kinnitab, et praegusel juhul see paika ei pea, sest sedavõrd vabana pole ta end loomisprotsessis tundnud „Tulnukast“ saadik. Tulemuseks on tarkust pakkuv meelelahutus, kaval haridusmagnet. Merivoo viis õpikutemaatikat lahendada on väga isikupärane, selles on groteski, absurdi ja paroodiat. Keskkonnaprobleemide ametlikkuse tühistab huumor, klipis lahatav mõiste seletatakse ära kas või ülekantud tähenduses, kusjuures iga klipp on omaette stilistiline katsetus. Nii näiteks avatakse valglinnastumise problemaatika räppvideoga, Läänemere kaitse politseisarja paroodia ja taas­kasutus naistevahetuse vormis. Merivoo on projekti stsenarist, režissöör ja kogu loovmeeskonna juht. Näitlejatest tegid kaasa Paul Laasik, Jim Ashilevi, Merle Palmiste jpt.

Millised olid tõmbejõud, et selle projekti kallale asuda?

Rasmus Merivoo: No esiteks oli tööd vaja, sest olen tähele pannud, et teistmoodi ellu ei jää. Teiseks kutsusid mind endaga kampa produtsendid Pelle Vellevoog ja Ylle Rajasaar (tootjafirma Fookus Pookus), kes lubasid mul vabalt mõelda ja tegutseda liigse vahelesegamiseta. Kolmandaks oli tegu hariduse- ja keskkonnateemaga, mis on mulle südamelähedane ja inspireerib mind.

Sa oled neis keskkonnateemalistes lühilugudes säilitanud oma groteskiarmastuse, need lood on nagu õpetlikud farsid. Kui palju oli sul loojana vabadust, kas pidid tegema palju kompromisse?

See töö ei olnud lihtsalt tellimustöö, vaid riigihange, millele eelnes konkurss. Pakkusime välja lahenduse teha 50 lühifilmi, mis on võimalikult naljakad, veidrad, absurdsed, võib-olla ka veidi valusad, aga meeldejäävad, et need leiaks õpilaste ajus eraldi kataloogi, kuhu koos tunnis kuuldud õppematerjaliga salvestuda.

Tegime ühe näidisklipi, tänu millele me selle konkursi ka võitsime. Keskkonnaamet kinnitas kõik stsenaariumid ja filmide valmimisel oli vormiliselt ainult paar küsimust, millele leidsime ühiselt ka parema lahenduse. Mõned klipid võivad küll esmapilgul tunduda mingis mõttes ebatraditsioonilised, lähevad justkui üle piiri, aga teemad on olulised ja tuleb meeles pidada, et võistleme tähelepanu pärast ju absoluutselt igasuguse meediaga, mida noor inimene tarbib.

Üpris mitmes loos astud julgelt vastu igavale poliitkorrektsusele. Kas sellest tüli ei tekkinud ja kas veelgi julgemad ideed jäid välja?

Tuleb tunnistada, et ei tekkinud. Kõik inimesed, kellega selle projekti puhul suhtlesin, olid väga targad ja hea huumorimeelega, mis oli minule täiesti uus kogemus. Mõned ideed tuli olude sunnil küll ära jätta või ringi teha, aga probleemid olid hoopis teist laadi. Näiteks jäi ära märuliklipp mutantninja-naksitrallidega, kuna me ei saanud autoriõigusi.

Kuivõrd tuli arvestada eelarvepiirangutega? Sellist animatsiooni ja arvutigraafika tulevärki nagu „Buratinos“ siin vist ei näe?

See oli kohe alguses teada, et tuleb teha kiirelt ja kompaktselt. Esimene otsus oli, et filmime kõik filmid Kuusalus. Elan ise siin ja mul on siin palju perekonnaliikmeid, sõpru ja tuttavaid, kes igatpidi aitasid, kui vaja oli. Väga palju asjatut rapsimist jäi ära, kuna võisin juba stsenaariumi kirjutades arvestada, kus, kellega ja kuidas me midagi filmime. Kui oli kirjas, et tüübid ronivad garaažist augu kaudu keldrisse, siis võis kunstnik kindel olla, et see auk on seal garaažis juba olemas.

Kui lai on nende lugude sihtgrupp?

Ma ei usu eriti sihtgruppidesse ja loodan, et neid filme vaatavad absoluutselt kõik inimesed.

Kui suur oli näitlejate osa nende klippide valmimisel? Kas tegemist oli ainult ettekirjutatu mahamängimise ja ettelugemisega või said nad rohkem võimalusi kaasa rääkida?

Esiteks oli meil väga kiire, filmisime kaks, vahel isegi kolm filmi päevas. Sellise tempo juures ei ole mõtet väga improviseerida. Teiseks pidi stsenaarium olema enne kinnitatud. Kolmandaks tundub mulle, et näitleja saab palju paremini rollis mängida, kui ei pea endale ise samal ajal teksti välja mõtlema.

Kuna teemasid oli jalaga segada, siis küsisin kõigi osalejate käest, kas on mingit salasoovi, mõnda rolli, mida tahaks mängida, ja üritasin kirjutamisel sellega arvestada.

Marek Tammets sai õiglase kaubanduse klipis rääkida päkapikukeeles, mille ta on ise välja mõelnud.

Veidi ka näitlejate valikust: Paul Laasik, Merle Palmiste, Jim Ashilevi, Marek Tammets … Miks just nemad?

Kui hakkasime filmima prooviklippi „Ökoinnovatsioon“ , tahtsin enda ümber seltskonda, kes mõjuks värskena ja oleks minuga kambas ka siis, kui kell on palju ja vihma sajab krae vahele.

Paul on üks mu lemmikmehi läbi aegade, tõeline maestro ja vana kooli härrasmees. Tema oli minu esimene valik. Teiseks tuli pähe Jim, kes on selle­sarnase rolli teinud juba minu tudengifilmis „Mis värvi on armastus“ ja kelle puhas süda ja lüürilisus kulub ühes suures projektis alati ära. Marek tuli mulle meelde, kui osalesin ühel tema korraldatud üritusel, mis kahjuks hävis, ja ta mulle võlgu jäi. Tuli välja, et ta polnudki üheski filmis mänginud, kuigi on lavakunstikateedri lõpetanud. See tundus eriti magus – koolitatud näitleja, keda keegi pole näinud. Temast sai minu salarelv ja nüüd ei kujuta filme ilma temata enam ette!

Kui konkurss sai võidetud, oli vaja veel kedagi kampa. Kolme mehe kõrvale oli vaja naist ja Merle Palmiste seda on. Olen alati tahtnud Merlega koostööd teha, sest mulle on tundunud, et ta on palju põnevam, kui need rollid, mis talle tavaliselt antakse. Merle on suurepärane näitleja ja tahan talle midagi põhjalikku kirjutada, kui võimalus tekib.

Mainimata ei saa jätta ka väikest Rolandit, kes perekonna ühte seob ja mängib nii siiralt, nagu kaamerat polekski olemas. Samuti on mul hea meel kõikide teiste mitteprofessionaalide üle, kes oma osas näitlejatele alla ei jäänud.

Lugudes tegutseb läbivalt kooslus ema, poeg, vanaisa ja onu. Milline on sellise isata oleku seos keskkonnatemaatikaga?

Mulle meeldib, kui autor ei seleta oma teoste peidetud sõnumeid ega analüüsi oma kõhutundevalikuid ise. Väga tore oleks kuulda variante, kuidas keegi teine seda mõistab. Dramaturgiliselt on muidugi väga lihtne: mida keerulisem olukord, seda rohkem saab mängida.

Sa pole kaua filme teinud. Millest selline pikk paus? Millal ja kas plaanid filmitegemise juurde naasta?

Pärast „Buratinot“ käed värisesid ja hirm filmi ja kogu selle süsteemi ees oli suur. Olin tagasi järjekorra lõpus ja ükski projekt toetust ei leidnud. Enesekindlus hävis ja aeg muudkui läks.

Aga perre sündisid lapsed, kolisime maale elama ja elu on läinud taas aina ilusamaks. Kuusalu on hea koht ja ideid on mul siin pähe tulnud rohkem, kui kunagi varem. Ma ainult filme teeksingi, kui keegi vaid mõnele projektile raha annaks. Praegu valmistume Olimar Kallase koomiksite põhjal loodud stsenaariumiga „Eesti 100“ konkursi viimaseks vooruks ning arenduses on ka üks teine film, mis on plaanitud Eesti-Soome koostöös. Millal midagi näha saab? Eks elu näitab!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming