Grand Guignol tänapäeva Türgis

Can Evrenol: „Ma ei ole lugude jutustaja, mind huvitavad olustik ja tunnetus.“

ANDREI LIIMETS

Can Evrenol: „Minu sõnum on, et ärge olge nii konservatiivsed,  võtke seda sümbolismi, metafoorina.“

Can Evrenol: „Minu sõnum on, et ärge olge nii konservatiivsed, võtke seda sümbolismi, metafoorina.“

YouTube.com

Petlikult sõbraliku pealkirjaga film „Baskin“ (Can Evrenol, 2015) on ekstreemne kogemus isegi vilunud õudusfilmisõbrale. Lugu viie Türgi politseiniku sattumisest maapealsesse põrgusse on äärmuslikult brutaalne ja painajalikult unenäoline, puudu jääb seal veidi nii sirgjoonelisest loost kui ka sisu avavatest vihjetest. Lavastaja Can Evrenol, kellele on see mitmete samuti õudusžanrisse kuuluvate lühifilmide tuules täispika filmi debüüt, osutub filmi agressiivse jõleduse vastandiks, sõbralikuks ja avatuks. Oma mõjutajate seas loetleb ta ühe hingetõmbega üles prantsuse teatri, Tšaikovski muusika ning David Lynchi ja Ingmar Bergmani filmid.

On vahva kokkusattumus, et Eestis seostub nimi Baskin peaaegu igaühele kuulsa koomikuga. „Baskinis“ on aga vähe naljakat, seega, segaduse vältimiseks – kust säärane pealkiri?

See pidi olema võimalikult salapärane, aga „baskin“ tähendab haarangut, politseireidi. Ma ei tahtnud, et mu film oleks n-ö see teine „Haarang“ („The Raid“, Gareth Evans, 2011). Sama pealkirjaga oli ka minu lühifilm. Pealkiri hakkas kuidagi oma elu elama: inimestele meeldis, nad pidasid seda salapäraseks. Olin kindel, et rahvusvahelised levitajad muudavad pealkirja ära, kuid selliseks ta jäigi.

Peaaegu iga film räägib tahtlikult või tahtmatult midagi oma valmimisaja ja -koha kohta. Mida oled tahtnud öelda XXI sajandi Türgi kohta?

Igal kunstiteosel on pealiskiht ja alltekst. „Baskini“ pealiskiht on lihtsalt semufilm sellest, kuidas mõned Türgi politseinikud satuvad „Videvikutsooni“ („Twilight Zone“) tüüpi põrgusse. Arvan aga, et film on seotud ühiskonna ja pereväärtustega, millele viitab ka psühhoseksuaalne sümbolism. Kõik mu lühifilmid räägivad samuti perekonnast. Nii lihtsalt on läinud ja ma olen selle omaks võtnud. Ma ei tea, miks. Mul oli õnnelik lapsepõlv. Ma hindan ja armastan perekonda, selle ründamine resoneerib ühiskonnas laiemalt. Kasutasimegi filmis neid viit politseinikku perekonnana. Nad on macho’likud ja seksistlikud ja ignorantsed, aga ka veidi sümpaatsed. Ma ei tahtnud neid kujutada mustades või valgetes, vaid hallides toonides. Mida türklaslikumad nad on, seda kuratlikuma ja seksuaalselt mitmetähenduslikuma ja perverssemana tahtsime me hullu perekonda. Ka peamine kurjam on isafiguur, tema abiline seksuaalselt mitmetähenduslik emafiguur.

Kuidas on Türgi publik filmi vastu võtnud? Kujutan ette, et politseinikke see just ei meelita.

Kriitikud on filmi väga hästi vastu võtnud, kuna see eristub selgelt teistest. Meil on palju fänne, aga ka neid, kes filmi vihkavad, kes on konservatiivsed roppuste ja vägivalla näitamise suhtes. neid häirib ka see, et filmis pole klassikalist lugu ega karakteriarendust. Sellised pealiskaudsed kommentaarid lõbustavad mind, kuna õudusžanr peaks minu meelest vastanduma status quo’ga. Türgi status quo on kohutavalt raamides kinni, viimase 15 aasta jooksul on mindud kahjuks üha konservatiivsemaks. See film on mõeldud kui löök Türgi popkultuuri näkku.

Mis seisus on üldse türgi žanrifilm? Mitmed teie viimastel aastatel palju tähelepanu pälvinud filmid on arthouse-draamad, ühestki türgi õudusfilmist ma ei olegi kuulnud.

Meil on väga palju häid ja hinnatud festivalifilme, mis võidavad auhindu, kuid ei kõneta laiemat publikut ega pälvi seetõttu väärilist levi. Meil on ka palju pealiskaudseid kassahitte, mis domineerivad filmitööstuses. Tööstus muudkui paisub ja kõik on sellega rahul, aga kultuuri ja sisu mõttes on tegu mandumisega. Nende kassahittide seas on ka hulk õudusfilme (eelmisel aastal üle viieteistkümne), aga neist pole midagi kuulda, sest neil pole kunstiväärtust. Ma ei taha halvasti öelda, aga need pole minu maitsele ja ükski neist pole Türgist välja jõudnud. „Baskin“ on seetõttu omandanud Türgi esimese õuduka kuulsuse. Seda see muidugi pole, kuid see on esimene rahvusvaheliselt tähelepanu äratanud Türgis tehtud õudukas. „Baskin“ on üldse kaheksas türgi film, mis on jõudnud Ameerikas kinolevisse. Türgis oli kassaedu kesisem. Avanädalavahetus oli hea, aga film teenis ka palju negatiivseid kommentaare ühismeedias roppuste, vägivalla ja ebatavalise narratiivi tõttu.

Arusaadav, see film ajab tõesti segadusse. Kas unenäolisus ja teatav segadus on taotluslik?

Jah, ma tahtsin teha võimalikult isiku­pärase filmi. Mulle meeldivad postmodernsed sürreaalsed tööd, unenäolised Hollywoodi õudusfilmid. Ma tahtsin eri žanrid kokku segada. Kombineerisime tüüpilise türgi festivalifilmi täiesti teistsuguse, John Carpenteri või Dario Argento tüüpi maailmaga. See on nagu sundabielu, unikaalne hübriid, mida vaatajad ilmselt kas armastavad või vihkavad.

„Baskin“ linastub Haapsalu õudusfilmide festivalil laupäeval.

„Baskin“ linastub Haapsalu õudusfilmide festivalil laupäeval.

Kaader filmist

Kas sa tahtsid ärgitada vaatajat otsima läbivat loogikat või on see just loogikat eirav visuaalne elamus?

Ma arvan, et tervik on nagu suur mõistatus. Loogika on olemas ja kõik detailid omal kohal, aga narratiiv on sassi löödud. Mulle on see üsna tavaline, kuna kasvasin üles selliste filmidega nagu David Lynchi tööd ja Ingmar Bergmani „Persona“ (1966). „Baskin“ on nagu „Videviku tsooniga“ lahjendatud Lynchi film. See pole minu meelest üldse nii segane, aga ilmselgelt on siin elemente ja vihjeid – näiteks konnad või liha filmi alguses –, mis ei seostu otseselt millegagi, kuid mis sobivad kokku visuaalse stiili ja atmosfääriga. Ma ei ole lugude jutustaja, mind huvitavad olustik ja tunnetus. Tahtsin rünnata vaataja meeli igal võimalikul viisil.

Filmi kunstiline külg ja kaameratöö on fantastiline, aga ma ei ole suur õudusfilmisõber. Vägivalda oli üpris raske vastu võtta. Vägivaldsel filmil peab ka rohkem öelda olema. Kas sul ei tulnud pähe mõtet, et vägivalda saab liiast ja film on seetõttu laiemale publikule liiga raske?

See film raskesti vastuvõetavaks teha oli üks mu eesmärke. „Baskini“ viimane kolmandik on nagu Grand Guignoli prantsuse õudusteater. Seda võib nimetada ka piinapornoks.* Grand Guignoli juured on muuseas kreeka tragöödiates ja Shakespeare’i töödes. See on ekstreemsus, kirjanduslik liialdus. Nagu ansambel Slayer filmis: ühel hetkel murrab film omaenda narratiivi, muutub Slayeri kontserdiks ning liigub siis jälle tagasi.

Sinu rikkaliku kultuuritausta juures näib mõnevõrra irooniline, et õudusžanril pole intelligentse loome mainet. Tõsi, paljud õudukad on lihtsalt kiiks-kääks vägivallaorgiad.

Ma näen siin paralleeli porno või hevimetaliga. Tugeva kunstilise liialdusega võib kergesti pealiskaudseks minna. Küsimus on ka selles, kuidas liialdustesse ja pealiskaudsusesse suhtuda. Näiteks võib animasari „South Park“ olla korraga väga pealiskaudne ja väga intelligentne. Kui vaataja meelest on minu film pealiskaudne, siis nii on. See on väga isiklik ja subjektiivne teema.

Kuidas sa üldse jõudsid õudusfilmide juurde?

Mind huvitasid juba väga noorelt tumedad teemad, kuigi olen väga armastusväärne inimene (naerab). Minuga kohtudes üllatutakse sageli, kuna oodati psühhopaati. Mulle on õudusfilm üks viis ennast maandada. Mõnele meeldib poks, mulle meeldib vägivaldne kirjandus ja muu kraam. Elus häirib vägivald mind aga väga. Võib-olla on vägivalla tarbimine minu viis sellega kohaneda.

Kas sa Türgi tsensuuri ei kartnud?

Uskumatu lugu, aga valitsus armastab meid praegu ja on juba eraldanud raha meie tiimi järgmisele filmile. Ma arvan, et nad on piirdunud pealiskihiga ja peavad seda lihtsalt järjekordseks õudusfilmiks, mis ei lähe neile iseenesest korda. Neid huvitab fakt, et see on kaheksas USAsse müüdud türgi film. Nad on meie üle uhked, mis tekitab vastuoluline ja põneva olukorra. Õnneks pole ma puutunud tsensuuriga kokku. Kogu riigist laekus küll kaebusi, et külastajad jalutavad poole filmi pealt minema, ja kinod ei tahtnud „Baskinit“ näidata, aga valitsus ei sekkunud kuidagi. Õnneks pole see ka väga suure eelarvega film, ilmselt oleks reaktsioon olnud muidu teistsugune.

HÕFF on üpris väike festival. Oli see sulle lavastajana raske otsus siia filmi esitlema tulla?

Ma teadsin festivali kunstilist juhti Maria Reinupit juba varem ja olin kutse üle väga õnnelik. Mõtlesin, et millal siis veel tuleb mul hea võimalus Eestit külastada. Sellised väikesed festivalid on sageli just siiramad ja väärtuslikumad. Olen väga rõõmus, kuna ei pea turundustööd tegema.

Ütle midagi neile, kes üldse kunagi õudusfilme ei vaata, et su film tähelepanuta ei jääks.

Tavaliselt on nii, et kui küsid kelleltki, kellele õudukad väidetavalt ei meeldi, kas talle meeldis „Hiilgus“ („The Shining“, Stanley Kubrick, 1980), siis on vastus muidugi jaatav. Või: „Kas sulle meeldib porno?“ – „Ei.“ – „Aga kas sa Sasha Greyd tead?“ – „Ikka.“ See on teatav elitarism. Minu sõnum on, et ärge olge nii konservatiivsed, võtke seda sümbolismi, metafoorina. Tegu on väljamõeldisega, madala ja kõrge kunsti kontrastiga.

Lõpetuseks soovita midagi vaadata peale oma filmi.

Mehhiko film pealkirjaga „Sarnased“ („Los Parecidos“, Isaac Ezban, 2015). Kui teile meeldib „Videvikutsoon“ kerge huumorinoodiga, siis see on vapustav film. Briti film „Nina igaveseks“ („Nina Forever“, Ben & Chris Blaine, 2015). Ja muidugi „See jälitab sind“ („It Follows“, David Robert Mitchell, 2014). „Nõid“ ja „Roheline tuba“ meeldisid mulle, aga paistab, et kõigile teistele meeldisid rohkem. Ja kui lisada üks film, millest te kindlasti kuulnud pole, siis on see „Koerajalad“ („Doglegs“, Heath Cozens, 2015).

* Torture porn – õudusfilmide allžanr, kus on keskmes enamasti piinamise mittenarratiivne graafiline kujutamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar