Globaliseerumise eleegia

ERKKI LUUK

Mängufilm ?Tõlkes kaduma läinud? (?Lost in Translation?, USA/Jaapan 2003). Re?issöör Sofia Coppola. Osades Bill Murray, Scarlett Johansson. Linastub Tallinna kobarkinos. Minu teadmised Sofia Coppolast piirdusid vaid sellega, mida kõik temast niikuinii teavad (Francis Fordi tütar). Et lisaks sellele olin ma kuulnud veel ainult ebamäärast sõimu ühe tema varasema teose aadressil, oli eelhäälestus (pärast nominatsioonide väljakuulutamist) tema uue filmi vaatamiseks juba enam-vähem nii soodne, kui ühe loodetava Oscari-saaja puhul üldse olla võib.

?Tõlkes kaduma läinud? oli teatavasti esitatud kolmes vallas: parim re?ii, parim stsenaarium ja meesnäitleja, kusjuures esimesed kaks ähvardasid Sofia Coppolat ennast (ja originaalre?ii eest ta kuldkujukese saigi), viimane võis siis minna aga Bill Murrayle, kes on seni tuntud põhiliselt tolana Hollywoodi keskpärastes komöödiates. Ometi, olles filmi näinud, olen sunnitud möönma, et tegu on just seda laadi asjaga, millele mingi Oscar väga tõenäoliselt pidigi minema, kuna see juba oma formaadilt akadeemiale peaks sobima. Mitte küll nagu rusikas silmaauku (kuna juute seal eriti võibolla pole ? ses mõttes on tegu pisut subtiilsema lähenemisega tavapärasele mudelile), kuid mudel kui selline, julgen oletada, noore tüdruku tunnete näol vananeva staari vastu siiski eksisteerib. Pole kahtlust, et see pakub valdavalt vanemast meeskaadrist koosnevale akadeemiale mõningast äratundmis- või siis vähemalt samastumisrõõmu. Samuti, mis puudutab just Bill Murrayd, siis tunnevad ehk paljud filmiakadeemikudki oma auväärsele positsioonile vaatama kerget alaväärsust seoses sellega, et nende hiilgus koosneb suuremalt jaolt ?kergema kino? kassakullast, mistõttu nende tahe vähemalt Murray ses suhtes aujärjele aidata pidanuks olema lausa kahekordne. Nii palju siis ebamäärast uhhuud USA filmipoliitika aadressil, nüüd aga pisut filmist enesest.

 

Südamesõprus autorifilmis

Naispeategelane, keda kehastab välimuselt magus ja lihtne girl-next-door Scarlett Johansson (eesti vaatajale tuntud ?Kummitusmaailmast?), on oma olemuselt siiski kaugel vastavast kli?eest (õppis ülikoolis filosoofiat ja ei tea, mida oma eluga peale hakata). Sotsiaalses plaanis vastanduvad talle kõik ülejäänud põhitegelased, töhe uppunud fotograafist mees, kellega ta Jaapani lukshotelli saabub, ning seal oma järjekordset reklaamiklippi tegev üliedukas USA filmistaar (Bill Murray, kes võib ses rollis põhimõtteliselt ka iseennast mängida), keda ta kohtab. Kui nüüd kõrvutada seda ?Tabamatu iluga? (mis loo, mudeli, formaadi ja saatuse sarnasuselt kohe esimesena pähe torkab), siis pole siin tegu mitte niivõrd armastuse kui südamesõpruse looga, mis tuleneb ilmselt mehe ja naise vaatepunktide ja väärtushinnangute erinevusest (?Tabamatu ilu? autor oli ju teadupärast mees).

?Tõlkes kaduma läinud? on aga Sofia Coppola autorifilm, juba tema stsenaarium on märkimisväärselt hea ja eriti head sõnad langevad kuldse vihmana re?iilahtrisse. ?Tõlkes kaduma läinu? visuaalne keel on nauditav: turvaline küll, retikulaarselt mööda high-tech disainkeskkonna läikivat pealispinda libisev, kuid ometi võluv ja meeldiv. Filmis pole suuri sügavusi, v.a. tundesügavused, kuid need kõige suuremad sügavused ju ongi, nagu meie kultuur meile pidevalt sisendab. Ja tõesti, isikliku elu tasandil pole olulisemat üldist probleemi kui armastuse (või antud juhul: südamesõpruse) oma, üheseltmõistetavat lahendust sellele pole ega saagi olla.

Kõik ülejäänu ses filmis, eelkõige pealkirjas sisalduva ?tõlkega? seonduv on pigem metatasandi kaunistus, metafoorne kui sisuline illustratsioon südamesõpruse probleemile. Kuigi ka sisu avaldub ses valdkonnas tihti vaid metafooride kaudu, ei ole mõtet ?tõlget? antud juhul mõista kitsalt vaid ?isikutevahelise tõlke?, vaid igas muuski, kultuuride, maailmade jne., jne. tõlke tähenduses. Ei, midagi uut siin pole (ja kas ja kuidas olla saakski), ?Tõlkes kaduma läinud? puhul pole oluline mitte see, et, või mis, vaid kuidas kaduma läheb ning et see ?kuidas? kutsuks meis esile ühtaegu kõige tuntuma, samas ka rebestavama tunde, kaotuse.

Teine sõna pealkirjast ehk ?kadumine? on isegi rohkem käestlibisemine kui lihtsalt radikaalne ärakadumine (nagu kaob puupind pimedas metsas) on kolmas teema ?südamesõpruse? ja ?tõlke? kõrval. Ja jälle, ei midagi uut. Selline uudsuse puudumine lepitab vaataja vähehaaval ka diskreetse glamuuriga, mida kaamera usinalt üles võtab, eriti, kui see on nii professionaalselt tehtud.

 

Võõrandumine kui üleilmastumise sümfoonia

Kahjuks pole ma võimeline seda kõrvutama Sofia isa käekirjaga, samas võib kahtlustada, et see oleks rohkem pealesunnitud kui sisuline võrdlus, kuna lõpuks võib ju ükskõik mida võrrelda ükskõik millega. Selle tõestuseks võrdlen ?Tõlkes kaduma läinud? alguses mainitud ?Kummitusmaailmaga?, mille alternatiivse hoiakuga see mitmeski mõttes seostub, sest Murray on oma auväärsele positsioonile vaatamata väga alternatiivne mees, tüüpiline võõrandunu, oma ajastu, keskkonna, töö ja muidugi igavese tõlkeprobleemi produkt, kes võtab kõike õnneks väga rahulikult. Tüdruku staatus on ebakindlam, kuna tema pole ?keegi?, s.t. on jõudnud alles võõrandumise esimesse staadiumi, kus identsus oma loomusega on veel säilinud. Ses mõttes on ta (lisaks oma noorusele, tarkusele, välisele sarmile) Murrayle kahtlemata ligitõmbav ?produkt?, kuigi viimane, nagu juba öeldud, võtab seda väga aeglaselt. See on (või vähemalt näib) ka õige, kuna nende vanusevahe on tõesti piisavalt suur ? suurem kui ?Tabamatu ilu? vastavas suhtes, mida küll Murray suhteliselt kõrgem sotsiaalne positsioon kahtlemata korvab. Siit ka ?eneseohverdus?, moraalsus või korralikkus, mis vaatajal Murrayga seostub (ei kuritarvita oma positsiooni jne., kusjuures vaataja pole millekski selliseks absoluutselt valmis) ning mis akadeemikutelt veel omakorda lisahääli tõotab.

Pealtnäha on see ka üks järjekordne film ?tänapäeva seisundist?, globaalne üksindus, mida sugereerib eriti kaader öösiti hotellitoa aknalaual istuvast, kaugel all voolavat liiklust jälgivast poolpaljast tüdrukust ? liha, klaasi, betooni, pimeduse ja suurlinna tulede mõneti ootuspärane ?globaliseerumissümfoonia?. Hotell kui tegelane, kus ei juhtu midagi ? roll, mida hotellile ?psühholoogiliselt tundlikumas? kujundikeeles ikka omistatakse. Inimene kui keegi, kelle elu kujutab endast tunneliehitust, mis annab talle elus kindluse, sihi ja suuna ? viimaks lihtsalt üks rööpapaar või sõidurada, mida ta enam vahetada ei saa (see kujustub ka ekraanil) ja mis lõppkokkuvõttes viib ikkagi eikusagilt eikuhugi.

Inimesed alluvad mitte oma tunnetele, vaid oma tunnelile, paistab filmi põhiväide (umbes sama väidab ka Ernesto Sabato raamat ?Tunnel?). See on Bill Murray saatus, ja lõpuks meie kõigi oma, kuid tüdruk on sellest esialgu veel vaba, valge leht või pigem ekraan, kuhu Murray projitseerib oma südamesõpruse igatsuse ? filmi, tegelikkuse või illusiooni ja vastupidi (tüdruku positsioonilt vaadates) muidugi ka. Ning lisaks veel midagi sellist nagu ?Tunneliga? samas LRi aastakäigus ilmunud James Aldridge?i raamatus ?Viimane pilguheit? tunnelissekaduja (Murray) viimne raskesti kirjeldatav pilguheit noorusele, valikutele, minevikku, aega, mil oli veel võimalik kõrvale pöörata hirmuäratavalt teelt. Lihtne film, mis avaldab muljet just eelkõige oma kauni pildikeele ja heliribaga (Jesus and Mary Chain jt.). Vahest ainult urbanistlikule glamuurile on kaadri disainis liiga suurt rõhku pandud, kuid selleta oleks see olnud juba mingi muu film, aga mitte tingimata parem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming