Fritsud ja blondiinid tõsielus ja mängus

Tarmo Teder

„Fritsud ja blondiinid” paistab röögatult mastaapne katse segada dokumentaalsust ja mängulisust, rohkem irriteeritakse kui dirigeeritakse. Uldis Lieldidžs kehastab filmis iseennast ja paistab ülekuulatava rollis kannatavat.KAADER FILMIST

Kogu Euroopa jaoks nii tähenduslikul 9. mail esilinastus kinos Sõprus pikk dokumentaalfilm „Fritsud ja blondiinid”. Kui nähtust elevil publik õhtul kino kõrval kulgevale tänavale valgus, näitasin ühe naisteveebi seksitoimetajale maja Vana-Posti 9, kus 1893. aastal sündis Alfred Rosenberg, kes pärast Teist maailmasõda Nürnbergis üles poodi.

Paljud Balti näitlejad kehastasid 1950.–1980. aastatel Nõukogude Liidu kunstilistes propagandamängufilmides SSi ja Wehrmacht’i ohvitsere, aga natsiriigi tippe neid mängima ei valitud. Kuigi näiteks Jüri Järvetist oleks saanud päris huvitav Hitler või Tõnu Aavast isikupärane Martin Bormann. Aga just seda isikupära Nõukogude filmiideoloogia kartiski. Natsid pidid kinolinal paistma klišeeliselt lamedad kurjamid, ühemõõtmelised jõledused, paadunud lurjused, mundris masinad ja hingetud kõrilõikajad, kelles oli välistatud igasugune inimlikkus. Ometi võttis Nõukogude filmipublik nad salamisi eeskujuks, sest kurjus ja pahelisus on maagiliselt peibutavad ning Balti näitlejad suutsid üle stampide välja mängida psühholoogiliselt peenemat kude – neetud fašistidest hoovus mingit seletamatut teise inimese võlu. Moskva pirukasaalis nähtud näitlejat peeti aga ehtsaks natsiks, sest koolipoisid lihtsalt ei eristanud mängu ja reaalsust, ekraanil nähtut võeti süüdimatult tõsielu pähe ja Baltikum sai laiemalt külge fašismi märgi.

Filmi „Fritsud ja blondiinid” režissöör Arbo Tammiksaar ja stsenarist Andrei Hvostov vaatasid oma dokumentaalteost luues läbi kümneid ja kümneid, kui mitte sadu mängufilme, kus võib näha natse kehastavaid Balti näitlejaid. Kogu pikk dokfilm näiksegi kohati selle filmilasu all kannatavat, mingit läbivat autoripositsiooni ei paista, probleemid jäävad rohkem kompimise ja lahtikoorimise kui selgitamise faasi.

Dokumentaalfilm peab avama probleemi või portreed-karakterid, aga „Fritsud ja blondiinid” andis vähe selgeid vastuseid, hoopis küsimusi jäi hulgi hõljuma ja ka küsitavusi. Autori(te)lt eeldanuks rohkem konkreetset haaret, praegusel kujul paistab „Fritsud ja blondiinid” röögatult mastaapne katse segada dokumentaalsust ja mängulisust. Selles filmis rohkem irriteeritakse kui dirigeeritakse.

Üks transtsendentaalselt enesesse suubuv paradoks on see, et dokumentaalfilmi valitud näitlejad kehastavad iseennast. Aga kui näitleja mängib iseennast, siis kerkib kohe küsimus, kas ta ongi selline näitlev-mänguline või hoopis püüab ehedalt avada oma karakteerset säsi. Üleminekud võivad sel puhul olla kaadrisiseselt varieeruvad, lavastuslik ja tõsielulisus eristamatult sünteesunud.

Selles määratlematult segunenud ühtsuses peitubki üks „Fritsude ja blondiinide” võlu. Eriti värske ja Eesti filmidokumentalistikas uuendusliku võttena mõjus see nn ülekuulamisstseenides, kus kolm keskset näitlejat kui tõsielu persooni Guantánamo vangla või ka Gestapo või NKVD stiilis pihtide vahele võeti ja neile otsekui haua tagant kõmiseva häälega (Mart Sander) konkreetseid küsimusi esitati. Neist küsimustest pindmine on see, et kas te kahetsete, et mängisite Nõukogude ideoloogia ja rolliraha lõa otsas lamedaid natse, kinnistades massilises publikuteadvuses Balti fašismikuvandit. Tunnistasid ju filmis kolm keskset tegelast ja mõneti portreteeritut (Tõnu Aav, Algimantas Masiulis, Uldis Lieldidžs), et neil ei ole lapsepõlves kogetud reaalsest Saksa okupatsioonist ja sõduritest halbu (pigem vastupidi) mälestusi. Näitlejana läksid nad aga oma varase kogemusega vastuollu, osalesid, kas raha või virvatulekuulsuse nimel, suures vales. Paratamatult kerkib küsimus kunstniku isiklikust vastutusest.

Läbivalt ekspluateeritud näitlejakolmikust eendub mahuliselt Lieldidžs, kes mängis ligi 40 nõukogude sõjamängufilmis ja kelle puhul kerkib pidevalt küsimus: kas vana mees ikka kahetseb, et need rollid ette võttis? Tema kannatav ilme igatahes väljendab hooti lausa füüsilist hingepiina. Samas ei tohi unustada, et ta on ikkagi näitleja, kes võib alles nüüd pensionieas oma peenemat psühholoogilist rolli etendada!? Mine sa võta kinni, igatahes minu kõrval seansi ajal lahkelt rüüpamiseks punast veini pakkunud seksitoimetaja väitis, et ei kannata see Lieldidžs midagi – hoopis mängib kannatust ja režissöör on pime nagu armunud naine, kes laseb oma armastatul teha, mis tahab, ega takista teda üldse.

Viimase väitega võiks mööndusega isegi nõustuda, kuigi autorid on näinud meeletult vaeva. Kusagile Kuramaa lossi kutsuti kokku mitukümmend veterannäitlejat, kes on kunagi filmides mänginud fritse ja blondiine. Stiilipeo kui retrograafilise visuaalkonverentsi korraldamisega ei koonerdatud: lastakse ilutulestikku, sünteesitakse sirpi-vasarat ja haakristi, pioneere ja Hitlerjugend’it, ahvitakse Oscari gala ja muud. Šõumees Mart Sander ohjab kogu protsessi mõnuga, aga tagantjärele korraldatud natsirolli võistluse ja nominentide pingestamise venitamine on pika-pika filmi ainuke tüütu koht. Proportsionaalselt tükkis see lossis peetud stiilipidu üldisest filmikanvaast esile ega haakunud kuigi orgaaniliselt ülejäänud liinidega. Midagi aga see siiski elavdas. Filmi kui terviku üle norides peab pidevalt silmas pidama materjali üüratut massi ja teema kirjusust, ent sellest johtuvalt ei tohiks ikkagi allahindlust teha. Kohati, hooti, puhuti ja paiguti paistab „Fritsudel ja blondiinidel” lastud minna liiga lõtvade ohjadega.

Hea ja väga funktsionaalne leid on ekspansiivne filmikriitik Aleksandr Špagin, kes pillub oma suust kalambuure ja üritab loominguliselt kaamera ees lõkendades dekonstrueerida kogu nõukogudeaegset natsifilmindust selle sadades ilmingutes. Špagin on ehedalt särtsuv näide, et üks õige kriitik peab olema paks habeme ja prillidega vilgas närvipundar (soovitavalt veel kiilakas ja kongus ninaga) ning ta peab rääkima kiiremini kui tuld sülgav kuuliprits.

Eesti-Läti koostöös tehtud „Fritse ja blondiine” võeti linti üle kahe aasta, pooleteisetunnine film neelas 2,4 miljonit. Tulemuse üle suurt kurta ei saa. Kindlasti annab see mõtlemisvõimelisemale Vene vaatajale uut peamurdmist vanal fašismiteemal. Lätlased olla aga monteerinud hoopis teise, tagasihoidlikuma versiooni, ajalooliste ekraanifašistide asjus palju hillitsetuma variandi. Materjali lõikamiseks ja taasmonteerimiseks on igatahes kuhjaga. Ka pärast postmodernismi ei saa midagi lõplikuks pidada ja fašism peakoludes viirastub edasi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming