Flaami vaim kümnes linaloos

TRISTAN PRIIMÄGI

PÖFFi programm „Fookuses Flandria“ 17. XI – 3. XII Tartus ja Tallinnas.

Küsimus, miks korraldada Eestis Flandria filmide eriprogramm, leiab parima vastuse ilmselt siis, kui pikksilm tagurpidi keerata ja küsida sama Eesti filmide näitamise vajalikkuse kohta Belgias. Flandria ja Eesti igapäevased identiteediprobleemid on mõneti üsna sarnased: kui palju kordi olen ma pidanud festivalidel parandama arvamust, et Eesti pealinn, vahel isegi Tallinna pealinn on Riia. Kahetseva poolnaeratusega nenditakse, et ega Balti riikidel tegelikult vahet ei osata teha. Minu ainus vastus sellele saab olla samuti nukker muie, sest … tõesti, võib-olla pole see suuremas plaanis nii oluline, kui me arvame. Eesti on natuke kaotsi läinud sellesse Balti identiteeti, ja samamoodi peab Belgia flaamikeelne (Belgias räägitava hollandi keele peenem nimetus) osa Flandria pidevalt püüdma välja astuda prantsuskeelse Valloonia varjust. Kaalukausi kallutas lõplikult viimase kasuks flaamikeelse Brüsseli kunstlik muutmine prantsuskeelseks, mille tulemusena seisab Euroopa pealinn Brüssel täna eraldatud enklaavina keset Flandriat.

Meile nii tuttavlike keele- ja rahvusteemadega seotud võimuvõitluste foonil sobib Flandria PÖFFi kavas fookusesse imehästi: linastub kümme vana ja uut Flandria täispikka mängufilmi.

Olgu öeldud, et Flandria programm on tõesti tugev. Kuna Flandrial puudub selge identiteet nii igapäevaelus kui ka filmimaastikul, siis võib see kava jääda teenimatult mõnede eksootilisemate piirkondade või teemade varju.

Värvikas, aga must huumor

Kui üritada üldistada, siis võib öelda, et võrreldes Eesti filmidega näidatakse sagedamini lihtsamate, vähem privilegeeritud inimeste elu. Nende argised katsumused võivad olla teravas vastuolus meie ettekujutusega sellest, kuidas elavad ühe Euroopa jõukama heaoluriigi kodanikud. On kõnekas, et Euroopa filmikunsti suurimad lihtsa inimese kaitsjad vennad Dardenne’id on samuti pärit Belgiast, kuigi Valloonia poolelt.

Omal kohal on alati ka kibeda ja musta huumoriga segatud eksistentsiaalne äng. Flandria ühe olulisema filmi „Öine Brüssel“1 peategelase Maxi (François Beukelaers) vastuvoolu-ujumise esteetilisest võttest saab tasahilju kõike lämmatav inimvihkamine. Maxi varjamatu rassism viitab Brüsselile enne selle multikultuuriliseks saamist. Huvitav, et rahvaste segunemisega seoses räägitakse Brüsselist enamasti kui radikaalse islami keskusest, Molenbeeki linnaosa kujutatakse aga barbarite pesana.2 „Öises Brüsselis“ näeme seda linna aga enne segunemist, ja ka see pilt ei ole kuigi positiivne: linn on külm, kalk ja tundetu.

Flandria ühe tuntuma filmitegija, „Katkenud ahela lõpu“3 autori Felix Van Groeningeni hitis „Ebaõnnestujad“4 pole alkoholisõltuvuses kärgperel eluraskuste vastu võitlemiseks paremat relva kui nihilism. Ennast ja kõiki ümberkaudseid pidevalt naeruvääristava poosi keskseks eetoseks võiks olla, et õllekannu tuleb hoida käes ka siis, kui elu on mõlemad jalad alt ära raiunud. Nii Maxis ja „Ebaõnnestujate“ tindionudes, aga kindlasti ka „Pöörases armastuses“5 kujutatud Charles Bukowski alter ego’s Harry Vossis (Josse de Pauw) pulbitseb pinnale Flandria alaväärsuskompleks. Need inimesed üritavad ellu sobituda, ent see ei tule neil välja. „Pöörane armastus“ on aga ilmselt parim Bukowski ainetel tehtud film, kus on ilma labaste üldistuste ja suurte žestideta näidatud kolmes episoodis ühe lapse-teismelise-keskealise järkjärgulist pettumist elus ja armastuses. Bukowski fatalistlikku ja elutarka vaimu ei ole enamasti filmides pudelisse püüda suudetud, siin on see aga olemas.

Põlvkondlik järjepidevus

Juba selle väga väikese programmi raames hakkavad välja joonistuma põlvkondlikud seosed ja suhted, justkui oleks Belgias ka filmitööstus miski, mis on võrreldav keskaegsete tsunftidega, kus ametit põlvest põlve edasi pärandati. Programmi kuue pisut vanema ja nelja uue filmi vahel on selge ja igati loogiline seos. Flandria programmi ehk kõige tugevam film on debütant Fien Trochi väga veenev „Segaduses“. Selle aines on küll tõsielusündmus (nooruk tappis oma ema), aga tegelikult räägib film nutipõlvkonna ja nende vanemate suhtlusbarjäärist. Probleem on lahendamatu ja suutmatus seda lahendada mõlemapoolne. Kogu see olematu kommunikatsioon on aga üle võetud vastastikuse karjumise asemel pigem vaikushetkede näitamisega üsna kiire lähiplaanimontaažiga – lugu on väga kõnekas ka ilma sõnadeta. Muusikakasutus ja dialoog hoiavad tempo kogu aeg üleval ja pinge kasvab seda enam, mida kauem lükatakse edasi mingit energiat vabastavat lahendust. Noor Troch võib olla küll debütant, aga filmimaailm pole talle ilmselt võõras, sest tema isa Ludo Troch on legendaarne Belgia monteerija (selle nime leiab kõnealuses programmis lausa kolme filmi tiitritest).

Neile, kes jälgivad rohkem näitlejaid, võib ehk huvi pakkuda, et Flandria programmis saab näha Belgia Brandoks nimetatud Matthias Schoenaertsi (intervjuu temaga on ilmunud ka Sirbis6) näitlejadebüüti. 14aastasena tegi ta oma esimese rolli Oscarile nomineeritud ajaloolises draamas „Daens“,7 mis räägib nimitegelase, preester Adolf Daensi initsieeritud tööliste vastuhakust vabrikantidele XIX sajandi lõpus. Flandria pildile sobivalt kõnelevad kurjad kapitalistid siin prantsuse keeles, vaesed töölised aga flaami keeles. Torge jõukama Valloonia aadressil leidis hea vastuvõtu: „Daens“ on Flandria kõigi aegade kõige vaadatumate filmide reas neljas. Koos Matthias Schoenaertsiga mängib siin filmis ka tema isa Julien Schoenaerts, kes annab teatepulga oma karjääri lõpus pojale üle. Matthiase senine spurt on aga järjest kiirust kogunud: pidevalt rahvusvahelistes projektides mängiv näitleja astub muu hulgas üles ka näiteks tänavuse PÖFFi avafilmi „Võidusõitja ja võllaroog“8 peaosas. Sama lavastaja Michaël R. Roskami loomasteroidide kriminaalsest ärist rääkiva läbilöögifilmi „Härga täis“9 leiame samuti Flandria programmist, peaosas taas … Matthias Schoenaerts.

Rahvas nimega belglased

Filmide tihe seotus tekitab kasvava huvi. Ühel hetkel saab sellest kõigest üks tervik. Millest aga moodustub Flandria filmi identiteet? Belgia on teatavasti eksperimendi korras loodud riik, et näha, kas kaks eri keelt rääkivat rahvust on võimalik ühes riigis üheks rahvaks ühendada. Sellest tulenevalt on kunstlikult viimase paarisaja aasta jooksul prantslaste ja flaamide koondamisest üheks haldusüksuseks välja arenenud ka uus rahvas belglased. Kõik siin regioonis on justkui eksperimentaalne plastiliinimäng, et näha, mis mille külge kinni hakkab. Selles mõttes pole vaestel flaamidel suurt abi minevikust loota ja iseenda olemus tuleb algusest peale kokku panna.

Nii „Ebaõnnestujate“ lõpustseenis kui ka prostituudina töötava noore naise elust rääkivas filmis „Lõpetamata minevik“10 näeme üht samalaadset stseeni: rajalt eksinud vanemad õpetavad oma järeltulijat jalgrattaga sõitma. Rattasõit on siin kui käima õppimise, elus tasakaalu leidmise kujund, kas või oma lastes ja laste kaudu. Flaami filmil võttis see käima õppimine aega päris kaua. Nüüd on tasakaal käes ja tehtud ka kaalukad sammud Eesti vaataja suunas.

1 „Brussels by Night“, Marc Didden, 1983.

2 Ian Traynor, Molenbeek: The Brussels Borough Becoming Known as Europe’s Jihadi Central. – The Guardian 15. IX 2015.

3 „The Broken Circle Breakdown“, Felix Van Groeningen, 2012.

4 „De helaasheid der dingen“, Felix Van Groeningen, 2009.

5 „Crazy Love“, Dominique Deruddere, 1987.

6 Marta Bałaga, Kontroll ja transformatsioon. – Sirp 16. X 2015.

7 „Daens“, Stijn Coninx, 1992.

8 „Le Fidèle“, Michaël R. Roskam, 2017.

9 „Bullhead“, Michaël R. Roskam, 2011.

10 „Le passé devant nous“, Nathalie Teirlinck, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht