Filmisügise melanhoolne hakatus

Jaak L?s

„Taarka” lugu ei veennud: kogu film tundus kuidagi ühepaksune, miski ei haaranud ega ehmatanud, ekraanil napib traagikat. Mängufilm ”Taarka” (Exitfilm OÜ, 2008, 94 min), režissöör Ain Mäeots. Osades Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Riina Maidre, Mikko Nousiainen, Tõnu Oja, Kaarel Oja, Helena Merzin, Liina Tennossaar, Peeter Oja jt. Stsenaristid Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Hardi Volmer, Elo Selirand. Operaator-lavastaja Elen Lotman, kunstnik-lavastaja Elo Soode, kostüümikunstnik Eva-Maria Gramakovski, helilooja Andres Lõo, monteerijad Maarek Toompere, Eik Lattu, helirežissöörid Tiina Andreas, Ants Andreas, produtsent Anneli Ahven. Esilinastus 11. VIII Tartus, kinolevis alates 15. VIII.

Tänavu on uued eesti filmid sattunud kinno ilmuma sügisepoole. Riburada: nüüd „Taarka”, septembris „Mina olin siin”, oktoobris „Detsembrikuumus”. Ja nii edasi.

Eksperimendi osatähtsust ei maksa alahinnata, võib proovida ka nii, et kui palju publikut kokku saadakse, kui kõik uued filmid paari sügisekuu peale esilinastuma sättida. Suisa suvel kodumaise filmiga välja tulla on muidugi lausa kaelakahjustav julgustükk. Või ongi see tegijate-levitajate salajane plaan, järsku ei tahetagi palju vaatajaid – eestlane ju naljalt suvel kinno ei lähe, iseasi on vabaõhukino ja Kinobussi tasuta üritused? Ja „edimäne seto vilm” on ettearvatavalt ikkagi nn nišitoode. Esialgne plaan, nagu loeb reklaamraamatukesest „Estonian Films 2007-2008”, oli siiski „Taarka” linale pista aprillikuus.

Niisiis igas mõttes julgustükk, see filmi nimega „Taarka”. Teatrisõpradele 2005. ja 2006. aasta suvel Obinitsas mängitud Kauksi Ülle ja Mäeotsa Aini vabaõhulavastusest juba tuttav tegelane astub nüüd üles kinoekraanil, alguses täispuhutavatel (Meremäel ja „tARTuFFi” avamisel), alates tänasest juba ka „päris” ekraanidel.

Teatrilooga seob lisaks peategelasele ja põhiteemadele filmi veel niipaljukest, et vana Taarkat mängib filmis nagu teatriski Marje Metsur, mõned väiksemad rollid on mälu järgi veelgi teatritükist tuttavate nägudega, aga keskne vastutus keskealise Taarkana on Merle Jäägri asemel antud filmis Siiri Sisaski kanda. Karakteriga daamid mõlemad, Siiri Sisaskilgi filmides liikumise kogemus olemas („Karoliine hõbelõng”, „Naerata ometi”, riigikogu saadikuna koos Mark Soosaarega Pariisi hotellitoas voodis karglemisest rääkimata, aga see oli väidetavalt dokumentaal), küllap ka lauluhääles leiduva enama väega pidi arvestama.

 

 

Lauluandeka Taarka tõsieluline taustLugu toetub nii näitemängus kui ka kinopildis tõepoolest maa peal kõndinud, rahvasuus Taarkaks kutsutud seto lauliku Darja Pisumaa (1856–1933) elujuhtumustele. Isa poolt mustlase verd ja seetõttu lõpuni „teistsuguseks” peetud andekas naisolevus, kellel laulusõnad lihtsalt ise pähe tulid, ei pidanud ta neid välja mõtlema või õppima. Mehele  ei saanud, sest isa mängis varanduse ja ka tütre kaasavara maha. Altari ette ei saanud, kuid ega mehed sellepärast veel maitsmata jäänud; lapsega tüdruk sattus muidugi üha enam külarahva põlguse ja näägutamise alla. Alles kui soomlased tema lauluvõime nii kõrgeks hindavad, et lausa Helsingisse oma presidendile laulma kutsuvad, annab siitkandi inimeste vimm natukene järele.

Liiga lihtne oleks öelda, et osalt Kitzbergi „Libahundi” värvikavõitu seto versioon, aga midagi sinnapoole. Metsik talent, mida põlatakse ja samal ajal ka imetletakse. Saavutamata jäänud armastus(ed?). Kuraasi täis naine, kes ei pelga tõtt näkku ütelda, ja kui ta midagi ikka himustab, siis ei varja seda. Viskab metsakohinat nagu mehed muiste koguni Soome presidendi ja sõjasangar Mannerheimi nina ees, kuiva seaduse ajal.

Omal ajal teatritükk nähtud (naljakas detail, sinna sai sõidetud juhuslikult ühes autos Ain Mäeotsa emakeele õpetajaga, kes lavastaja lapsepõlveaegset võro keelt väga kiitis), tuli nüüd filmi ometigi vaadata kaks korda järjest. Seto keelest saan oma arvates päris hästi aru, subtiitritega pildivarianti polegi näinud, see oleks juba üsna teine film ses mõttes, et küllalt oluline osa ekraaniajast kulub ju tõlke lugemisele.

Teist korda filmi vaadatud sai sellepärast, et paljud asjad jäid esimesel vaatamisel mõistetamatuks, justkui mingi tajupidur oli peal, ja nagu öeldud, mitte keeleoskamatuse pärast. Teisel vaatamisel pani imestama näiteks see, et filmis oli nii palju siiski seto laule, esmakordsel vaatamisel need justkui ei kostnud välja, ei jäänud mällu kinni, ehkki paljud viisid ja sõnad olid tuttavad (meestelaul „Ärmä Ivvokene” jms).

Ka lugu ei veennud, kui lubatakse niisugust sõna kasutada. Kogu film tundus kuidagi ühepaksune, nagu soomlased ütlevad (kuulus tasapaksu), miski ei haaranud ega ehmatanud, ometi oli ju lehtedeski loetud, et nii nagu teatritükk, on ka film Taarka traagikast. Aga traagikat ekraanil napib, kui sa ei tea, et teatritükk oli traagikast.

 

Ebaharilik kamp stsenariste

Stsenaariumi kallal on töötanud tubli seltskond. See on eesti filmi puhul ebatavaline, tavaliselt tahab režissöör kõik ise kirjutada või on tal oma ihukirjutaja, kelle kõrvale kedagi lubada ei tohi (mitte nii, et üks valdab fabuleerimist ja tegevuse pöördeid, teine kirjutab dialoogikildu, kolmas pigistab pisarat jne). Vähemalt pikka aega on see nii olnud ja paistab, et osalt kestab veelgi (eestlase iseloom?).

Nüüd on olnud suur seltskond ametis, vähemalt tiitrites kirjas, aga välja on tulnud enam-vähem ühetasane undamine. Siiri Sisaski purskav vägi pole ekraanile saanud, kuigi ta paar korda proovib. Merle Jäägri hirskamine ja räuskamine Obinitsa taluõuel vajutus võimsamalt meelde.

Ei hakka siin katsetama ebaühtlase murdekasutuse või kombestiku eheduse arvustamisega või et miks on tiitrites kuunimed riigikeelsed, las seda teevad keele- ja kombespetsialistid. Kas see oli peamine eksikäik, et prooviti teatritükki laiemal maastikul kaamera ees uuesti läbi mängida, kasutades Taarka kolme eluperioodi, peab jääma teiste uurijate selgitada, sest ma ei jõudnud lühiarvamuseks näitemänguteksti ja stsenaariumiversioone läbi võrrelda.

Aga eksperiment on huvitav ikkagi. On ju meil juba ilmumas setokeelseid filmiarvustusigi (vt Jüri Pino „Setovilm, illos, ka liikä tuttav”, ajaleht Setomaa 2. VI 2008). Las setod kirjutavad oma lehes omas keeles, ja asi areneb.

Omaaegne sootska Aare Hõrn ütles teisipäeva õhtul ilusti ETV uudistes, et kuna tegemist „om edimäse seto  vilmiga”, siis jääb üle uskuda ja loota, et järgmised on kindlasti juba palju paremad.

Tõsi ta on, et Setomaa on eesti filmitegijaid erutanud peaaegu sada aastat, alates Johannes Pääsukese Setumaa-käikudest, dokumentaale on tehtud kogu aeg ja tehakse veel. Mängufilmi maksaks ikka ka uuesti teha, iseasi, et võib-olla ainult  lühemas mahus. Eks ole mõtlemapanev fakt seegi, et 40 täispika mängufilmi kogemusega eesti lavastaja nimekirjas on nüüd üks jälle juures. Millal ta jõuab järgmise täispika filmini, eriti veel setokeelse filmini?

Aga lõpetuseks soovitus: seni kui uut seto mängufilmi alles hautakse, vaadake seda kaks korda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming