Filmimees Sergo Rahomäe lahkumine

Ago Ruus ja Enn Säde

Kahetsusväärse hilinemisega jõudis meieni teade Moskvast: 17. juunil 2012 suri 71. eluaastal režissöör ja operaator Sergo Rahomägi, sünnilt Tallinna poiss, kes servapidi ju Eestigi filmis üksjagu tegutsenud. Ja üpris ebahariliku sünnitunnistusega poiss, peaks vist ütlema. Tema ema Ida oli üks neid Ameerika Ühendriikide naiivseid vasakpoolseid idealiste, kes tuli 1920. aastate lõpus „noort Nõukogude riiki” üles ehitama (nähtavasti oli tollane bolševistlik propaganda nii magustõhus). Moskvasse jõudnuna ta aga arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus ta mõne aja möödudes abiellus Siberi eestlase Peeter Rahomäega, kellest sai Sergo isa. Sergo (Sergei) sündis Magnitogorskis 6. aprillil 1942. aastal. Pärast sõda tuli pere Tallinnasse ning kui keskkool läbi, oli Sergo oma sõrme juba filmile andnud. Moskva Filmiinstituut (VGIK) ja siis „Viimne reliikvia” (1969) omamoodi koduses Tallinnfilmis, peaoperaatoriks Sergo hea sõber Jüri Garšnek. Sergost sai filmi teine operaator. Aga Eesti filmilukku läheb Sergo hoopis mikrorolliga selles filmis: just tema on see musta habemega röövel vürst Gabrieli tapmiseloos, kes lausub ühe selle filmi „tüvitekstidest”: „Kohe näha, et vanad sõbrad”. Järgmisel, 1970. aastal oli Sergo, ise veel üpris algaja, Lennart Mere debüütfilmi „Veelinnurahvas” peaoperaatoriks. Nii peadpööritava karjääri põhjusi pole ju raske otsida – Lennart oli „Viimse reliikvia” toimetaja ning küllap Griša Kromanov ja Jüri Garšnek oskasid talle noort hakkajat operaatorit soovitada. Usun, et neil ei tulnud pettuda, Sergo töö keerulistel võtetel Siberis on laitmatu.

Paraku viis saatus Sergo nüüd Moskvasse, abikaasaks sai filmiteadlasest kooliõde Larissa filmiinstituudist.

Populaarteaduslike filmide keskstuudios tööd näikse jätkuvat. Sergo seikles operaatorina palju Kaug-Põhjas ja mujal, kuni maandus augustis 1977 veel kord kodustuudiosse. Tallinnfilm oli siis käiku lasknud dokfilmi Eduard Tollist, polaaruurijast ja tema traagilisest ekspeditsioonist (1900–1903) salapärase Sannikovi maa otsingutel. Käsikirja autor on muidugi Lennart Meri. Sergost sai filmi režissöör, operaatoriks kutsuti üliõpilane Ago Ruus, kellele see lühike film („Eduard Toll. Kiindumused”) oli VGIKi diplomitööks. Tiksi sadam Taimõri idakaldal ja Laptevite meri ning otsekui siinsete meresõitjate logiraamatutest pärit väikesaared, lahed ja neemed: Buor-Haia, Bunga, Katlasaar, Brusnevi, Muostahi, Stolbovoi, Ljahhovi saared … Meie filmimehed juhtusid sealmail kokku ühe Moskva seiklejast ajakirjaniku Igor Duelliga, kes on pühendanud neile oma raamatus „Teerada piki fassaadi” terve peatüki. Sünkmusta habeme ja laiade vägilasõlgadega Sergost sai selles loos „erakordselt heatahtlik ja tasakaalukas Eestimaa viiking”. Asjade kummastava kulgemise tõttu oli sealsamas lähedal, Taimõri poolsaare keskel, paar nädalat enne Sergo ja Ago ekspeditsiooni veel teinegi Tallinnfilmi filmirühm. Lennart Meri võttis seal üles oma järgmist filmi „Linnutee tuuled” (operaator Rein Maran).

Kui logisema hakanud tervis meie vägilasest viikingi Moskvas paikseks tegi, jõudis ta olla veel VGIKis operaatoritöö õppejõud.

Nädal enne tänavust jaanipäeva sõudis Sergo teistele kallastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming