Filmimaailm

Aare Ermel

Peter von Bagh oma elust „filmihulluna” Teenekas soome filmiajaloolane ja literaat Peter von Bagh on teinud stsenaristi ja režissöörina üle 60 filmi peamiselt televisioonile, toimetanud arvukalt raadio- ja telesaateid filmikunstist ja populaarkultuurist. Tähelepanuväärseimaks saavutuseks on suursarjad „Oo, kallis Soomemaa!” (1997) ja „Sinine laul – Soome kunstide lugu” (2003). Aastatel 1967–1984 töötas ta Soome Filmiarhiivis SEA (algul tegevjuhatajana, hiljem uurijana). Peter von Bagh on ajakirja Filmihullu peatoimetaja aastast 1971 ja Sodankylä filmifestivali kunstiline juht aastast 1986. 1968. aastast peale on ta olnud õppejõud ja lektor paljudes õppeasutustes ning 2000. aastast Helsingi Kõrgema Kunstikooli TaiK filmiajaloo professor. Kodumaise kultuuri väsimatu populariseerijana tuntud Peter von Bagh on kirjutanud ja (kaas)toimetanud üle veerandsaja raamatu. Paljud teosed käsitlevad filmiajalugu: „Filmiajalugu” (1975, täiendatud trükk 1998. ja 2004. a), „Võluöö” (1981), „Elust suuremad filmid” (1989, II osa 1993), „Igatsuse punane hetk” (1991), „Soome filmi kuldraamat” (1992, II osa 2005), „Kuriteo hingus” (1997), „Staaride raamat” (2006), „Sajandi lugu: dokumentaalfilmi ajalugu” (2007) jpt. Samuti väga positiivselt on vastu võetud „Teatriraamat” (1978), „Lööklaulu kuldraamat” (1986), „Filmi lõburaamat” (1990) ja „Sinine laul”. Aprillikuus jõudis müügilettidele põhjanaabrite kultuuriguru uusim teos „Cinefilia – filmihulluse sügavam olemus” „Cinefilia – filmihulluuden syvempi olemus”, mille kirjastas Johnny Kniga. Ühiste kaante vahele on toimetatud esinduslik valik von Baghi aegade jooksul võõrkeeltes ilmunud filmiesseesid. Raamat annab hea ülevaate autorit kogu teadliku elu saatnud filmihuvi tagamaadest, isikupärasest meetodist, kuidas suvalist filmi(teost) kogeda ja analüüsida. Filmikunsti ajaloo põhjalik tundmine (ikkagi üle 40 aasta kestnud viljakas uurimistöö!) on õpetanud väärtustama omaaegseid filmipioneere-novaatoreid.

Kuigi huviväärseid eksperimenteerijaid ja filmiuuendajaid sünnib loomulikult ka tänapäeval, on Peter von Baghi suurimad lemmikud ikka needsamad: Carl Th. Dreyer, Victor Sjöström, Teuvo Tulio ja Robert Bresson.

(Põhja)korealased tulevad, korealased tulevad!

Hollywoodi kirjutamata reeglid võõrast kultuuri esindavate kurjamite osas pole aegade jooksul just palju muutunud. Enamasti on pahadena kujutatud tüübid pärit riikidest, kellega USA-l pole kuigi tihedaid majanduslikke sidemeid. Varuvariandina võib alati kasutada Suurbritanniaga seotud karismaatilisi persoone, keda eelistatakse näidata pommipanijatena, inimröövijatena, terroristidena, abielurikkujatena jne. Möödunud sajandi keskpaigast on tihtilugu filmikaabakateks olnud sakslased, venelased ja prantslased. Viimaseid on George W. Bush ühes tobedavõitu sõnavõtus nimetanud koguni „juustu matsutavateks argpükslikeks pärdikuteks”. Ilmasõja päevil said suurimad vaenlased ka jaapanlastest, vastase rolli jõuti taas 1980. ja 1990. aastail, kui Aasia hakkas USA auto- ja arvutitööstusele kõva konkurentsi pakkuma.

Veel sajandivahetusel olid hiinlastest kurikaelad Hollywoodis igati normaalne asi. Nüüd on olukord kardinaalselt muutumas. Uusi kinopilte oopiumiärist ja punahiinlastest naljalt juurde ei toodeta. Hiinaga heade suhete hoidmisest on saanud ameeriklastele eluküsimus. Turgude laiendamise ja säilitamise huvides on järk-järgult vähenemas Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja India rahvaste halvustav näitamine kinoekraanil. Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli. Mullu valminud märulifilmis „Punane koidik” („Red Dawn”) on aktsioonis põhjakorealastest langevarjurid-õhudessantlased, kes ilmuvad selgest taevast Washingtoni ringkonna rahumeelsete asukate keskele. Värskeim näide on režissöör Antoine Fuqua põnevik „Olümpos on langenud”, kus endine USA salateenistuse agent peab päästma suurriigi esimese mehe Valge Maja vallutanud terroristide küüsist. Terroristideks olid taas kord põhjakorealased, mitte mingid marslased või zombie’d.

Lähiminevikus lahkunud

Bigas Luna (täisnimi Juan Josep Bigas Luna, 19. III 1946 – 5. IV), hispaania filmilavastaja ja kunstnik. Enne filmindusse tulekut äratas sünnilinnas Barcelonas tähelepanu oma maalide, fotokompositsioonide ja avangardistliku mööblidisainiga. Juba esimese täispika mängufilmi „Tätoveering” (1976) puhul oli probleeme tsensuuriga. Sama kordus naturalistliku põnevusdraamaga „Bilbao” (1978), kus esmakordselt pärast kindral Franco surma käsitleti avameelselt senist tabuteemat seksi. Järgnes erootiline kõmufilm 15aastase Lulú kujunemisest kogenud meesteneelajaks („Lulú murdeaastad”, 1990). Kataloonlasest kineasti loomingu paremikuks peetakse tema nn Iberia triloogiat: „Sinki, sinki” (1992), „Kuldmunad” (1993), „Tissid ja Kuu” (1994). Avafilmil oli tähtis osa tollal alles algajate näitlejate Penélope Cruzi, Javier Bardemi ja Jordi Mollá kujunemisteel.

Bigas Luna must huumor on kõikunud isikupäraselt groteski ja ilu, terava satiiri ja ilmse pretensioonikuse, mõistusliku ja ihulise vahel, kompenseerinud nüüdseks legendaarse poliitilise korrektsuse puudumise lopsaka stiili ja pidevalt kohal eneseparoodia abil. Tema ekraaniteosed balansseerivad tihtilugu erootika ja pornograafia piirimail, kuid režissöör tegi ka perefilme, õudukaid ja muinasjutufilme. Teisi olulisemaid töid: „Titanicu toatüdruk” (1997), „Alasti maja” („Volavérunt”, 1999), „Merekohin” (2001), „Minu nimi on Juani” (2006).

Ruth Prawer Jhabvala (7. V 1927 – 3. IV), Kölnis juudi perekonnas sündinud inglise-ameerika proosakirjanik ja stsenarist. 1939. aastal õnnestus perekonnal põgeneda Suurbritanniasse, kus möödus tema noorusaeg. Pärast Londoni ülikooli lõpetamist abiellus Ruth Prawer hindust arhitektiga, Delhis elas ta 1975. aastani. Loomingulise pärandi moodustavad 12 romaani, viis kogumikku lühijutte ja 25 filmistsenaariumi. Romaan „Kuumus ja tolm” tõi kirjanikule Bookeri auhinna. Ruth Prawer Jhabvala kauaaegne koostöö režissöör James Ivory ja produtsent Ismael Merchantiga algas filmiga „Majaperemees” (1963). Tuntumad ühisprojektid: „Eurooplased” (1979, Henry Jamesi romaani järgi), „Kuumus ja tolm” (1983), „Bostonlased” (1984, Henry Jamesi romaani järgi), „Elu kuldsed hetked” (1993), „Picasso – looja ja hävitaja” (1996), „Kuldne karikas” (2000, Henry Jamesi romaani järgi). Oscari võitis ta E. M. Forsteri romaanide ekraniseeringutega „Väljavaatega tuba” (1985) ja „Howards End” (1991).

Jesús Franco (Jesús „Jess” Franco, kodanikunimi Jesús Franco Manera, 12. V 1930 – 2. IV), hispaania režissöör, stsenarist, operaator ja näitleja, kes tegutses filmides paari tosina pseudonüümi all. Äärmiselt produktiivne kineast jõudis lavastada 199 täispikka kinofilmi, kus põhilised sadomasohhism, naisvangid, kannibalid, zombie’d, džungliseiklused, kurjade vaimude väljaajamine ja lesbivampiirid. Olulisemaid filme: „Deemonlik dr Orloff” (1961), „Necronomicon” (1967), „Justine ehk Heategijate ebaõnn”, „Krahv Dracula” (mõlemad 1969), „Vampyros Lesbos” (1970), „Rappija Jack” (1976, kaksikrollis Klaus Kinski), „Mondo Cannibale” (1980), „Öised kiskjad” (1988).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming