Filmimaailm

Aare Ermel

„South Parki” loojate uus hitt-satiir Kõmusarja „South Parki” loojad Trey Parker ja Matt Stone on toonud suurele ekraanile täispika joonisfilmi „South Park: suurem, pikem ja lõikamata” (1999) ja täispika nukufilmi „Team America – maailma korravalvurid” (2004), mis on tõenäoliselt kõige rohkem seksi, vägivalda ja roppu keelekasutust sisaldavad animafilmid filmi ajaloos. Peale televisiooni ja filmi on edu saavutatud ka teatrimaailmas. Teatavasti on mormooni raamat mormoonide teine pühakiri piibli kõrval. Religioosse satiirilise muusikali „Mormooni raamat” viimistlemiseks olevat tandemil (koostöös Robert Lopezega) kulunud seitse aastat. Esietendus leidis aset Broadwayl märtsis 2011, muusikal võitis üheksa Tony auhinda ja ühe Grammy. „Mormooni raamatut” mängitakse New Yorgis ja Chicagos, muusikalavastusega tuuritatakse mööda Ameerika Ühendriike, 25. veebruaril jõuab see Londonis Walesi Printsi teatri lavale. Kahe noore mormooni misjonäri seiklused Põhja-Uganda kolkakülas on olnud kommertslikult ülimenukad. Sestap on peagi oodata muusikali filmiversiooni. Soovides maksimaalset sõltumatust, asutasid Trey Parker ja Matt Stone produktsioonifirma Important Studios.

„Peaministri” tagasitulek

Sõnakoomikale rajatud BBC satiirisarjad „Jah, härra minister!” (1980–1982) ja „Jah, härra peaminister!” (1984–1987) peegeldasid Londoni Whitehalli ja Westminsteri võimukoridorides toimuvat, olles ühtlasi tänuväärt õppematerjaliks nüüdsetele ja tulevastele politikaanidele. Hoolimata teravast satiirist poliitikute aadressil, on vaimukas seriaal jätkuvalt populaarne mitte ainult laiade masside, vaid just poliitikategelaste seas. Mäletatavasti sai parlamendiliikmena (endise põllumajandusministri asetäitjana) oma halenaljakat karjääri alustanud verivärske kabinetiminister James Hacker kantsleriks sõnaosava intrigaani söör Humphrey Appleby. Tihtilugu hüpiknukulik ja oma vääriti mõistetud repliike pressiesindajaile selgitanud liigenergiline härra minister ei tegutse kuigi arukalt. Teatavasti vigadest õpitakse ning ka sinisilmsest James Hackerist kujunes aja jooksul oma riukalikule kantslerile peaaegu võrdväärne ülemus.

Menuseriaali autorid Jonathan Lynn ja Antony Jay taaselustasid ja uuendasid 2010. aastal „Peaministri” loo. Nende näidendit mängiti Chichesteris ja Londonis, uuesti jõudis „Jah, härra peaminister” teatrihuviliste ette Londoni West Endis mullu juunis. Varsti esietendub sama komöödia (Ilmar Taska lavastuses) meie Vene teatri suures saalis.

Lisaks näidendile jätkub lugu ka väikesel ekraanil. Briti digitelevisioonikanali Gold tellimusel valminud kuuejaolise järje „Jah, härra peaminister” avaosa esilinastus 15. jaanuaril. Teenekad karakternäitlejad Henry Goodman (Appleby) ja David Haig (Hacker) särasid samades rollides ka Londoni lavadel.

Lähiminevikus lahkunud

Sergiu Nicolaescu (täisnimega Sergiu Florin Nicolaescu, 13. IV 1930 – 4. I), rumeenia filmilavastaja, näitleja ja poliitik. On lavastanud poole sajandi jooksul üle 60 mängufilmi. Nicolaescu saavutas rahvusvahelise tuntuse oma eepiliste ajaloodraamadega „Daaklased” (1967), „Viimane mohikaanlane” (1968) ja „Mihai Vapper” (1970). Pärast 1989. aasta pöördelisi sündmusi sekkus ta poliitikasse.

Mariangela Melato (19. IX 1941 – 11. I) itaalia näitleja, kes sai laiemalt tuntuks tänu peaosadele Lina Wertmülleri satiirilistes komöödiates „Metallitööline Mimi – omaenese au ohver” (1972, Fiorella), „Armastus ja anarhia” (1973, Salomé) ja „Kaldale uhutud” (1975, Raffaella). Olulisemaid filmirolle: Lidia Elio Petri poliitilises draamas „Töölisklass läheb paradiisi” (1971), naisanarhist Cash Claude Chabroli pantvangidraamas „Nada” (1974). Teatrilaval äratasid tähelepanu tema osatäitmised Euripidese, Pirandello ja Shakespeare’i teostes. Mariangela Melato viimaseks suurrolliks jäi nimiosa Eduardo De Filippo näidendis „Filumena Marturano”.

Nagisa Ōshima (31. III 1932 – 15. I), jaapani kineast, üks 1960. aastate jaapani filmikunsti uue laine olulisemaid novaatoreid. Juba teine filmilavastus, käsikaameraga üles võetud „Nooruse julm jutustus” (1960) kujunes sensatsiooniliseks. Mida aeg edasi, seda mitmekesisemad ja stiililt väljapeetumad olid Ōshima teosed. Tema loomingu peateemadeks olid võim, ajalugu ja perekond. Peaaegu igaühes on tegemist millegi kriminaalsega (tapmise, vägistamise, varguse või väljapressimisega) ning pea alati on kuriteo taga mõni ühiskonna marginaalne liige (enamasti naine, eluheidik või allasurutud korea-jaapani kogukonna esindaja).

Kui prantsuse produtsent Anatole Dauman tellis talt pornofilmi, ei osanud keegi oodata niivõrd tugevat erootika ja armastuse analüüsi. Ōshima eelistas odava porno asemel tuua ekraanile jaapanlastele üldtuntud kireroimajuhtumi. „Armastuse corrida” (1976) näol on tegemist sadomasohhistlike meelenaudingute karusselliga, kus vanem mees ei suuda naist kuidagi rahuldada. Naturalismi kalduva „Armastuse corrida” järel valmis prantslastest sponsorite toel veel üks kõmuline erootikafilm „Kirgede impeerium” (1978). Hilisemad menulavastused on vangilaagri­draama „Häid jõule, mr Lawrence!” (1983) ja samuraisaaga „Tabu” („Gohatto”, 1999).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming