Filmimaailm

Aare Ermel

„Valge kaardivägi” Bulgakovi juubeliaastapäevaks Mullu tähistati kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891–1940) sünniaastapäeva. Tulnud ilmale Kiievis vaimuliku akadeemia õpetaja seitsmelapselise pere vanima pojana, töötas ta pärast ülikooli paar-kolm aastat arstina ning tegutses seejärel ajakirjaniku ja kirjanikuna. Peaaegu kõiki Bulgakovi romaane ja näidendeid on ka ekraniseeritud suurele või väiksele ekraanile: näiteks romaani „Meister ja Margarita” vähemalt kaheksa korda, jutustusel „Koera süda” põhinevat mõistulugu kolmel ja näidendit „Põgenemine” neljal korral. BBC on aga romaani „Valge kaardivägi” lavastanud 1960. ja 1982. aastal. 3. ja 4. märtsil esilinastus kanalil RTR Rossija vastvalminud „Valge kaardivägi”, mille võtted tehti mullu Peterburis ja Kiievis. Tänu reklaamikärale ja kultuskirjaniku nimele olid pikisilmi oodatud suursarjal kõik eeldused saada filmisündmuseks. Olid ju režissöör Sergei Snežkini projekti kaasatud tunnustatud näitlejad Konstantin Habenko, Ksenia Rappoport, Mihhail Portšenkov, Jevgeni Djatlov, Vladimir Maškov, Fjodor Bondartšuk, Serge Garmaš, Aleksei Serebrjakov, Aleksei Guskov, Sergei Šakurov, Jekaterina Vilkova ja mitmed teised. Habenko kehastab Bulgakovi alter ego Nikolai Turbinit ja Rappoport kirjaniku õe Varvara prototüüpi Jelena Talbergi. Tahes-tahtmata tekib võrdlusmoment režissöör Vladimir Bassovi palju kiidetud telemängufilmiga „Turbinite päevad” (1976), kus mängisid võtmerolle Andrei Mjagkov, Andrei Rostotski, Vassili Lanovoi ja Oleg Basilašvili. Tundub küll, et samanimelise näidendi autoritruu ekraniseering andis vene ja ukraina rahvale saatuslikest aastatest märksa põhjalikuma pildi. Bulgakovi romaani motiividel vändatud seriaali stsenaristid Sergei ja Marina Djatšenko on küll keskendunud pigem konkreetsete tegelaskujude tundeelule kui niivõrd oluliste ajaloosündmuste eepilisemale (reaalsemale?) kujutamisele.

„Suure Gatsby” kuues tulemine

Bulgakovi eakaaslase F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) kuulsaimaks romaaniks kujunes „Suur Gatsby” (1925), mis kujutab peategelase Nick Carraway kokkupuuteid Jay Gatsbyga materialismi ja moraalituse poolest tuntud džässiajastu-aegses New Yorgis. Tähtteoseks sai raamat pärast selle taasavaldamist 1945. ja 1953. aastal. Autoripoolse heakskiidu saanud samanimelist näidendit etendati 1926. aastal Minneapolises (The Guthrie Theatre). 1999. aastal valmis romaanist uus, tublisti uuendatud lavaversioon. Kuna tollal ei suudetud kirjanike pärijatega kuidagi kompromissi leida, mängiti näidendit poolsalaja Manhattani underground-lavadel. Nüüd, kui kirjaniku surmast on möödas üle 70 aasta, on igasugused autorikaitse piirangud kadunud. Sel aastal mängitakse „Suurt Gatsbyt” Suurbritannias koguni kolmes Londoni teatris (The Wilton’s Music Hall, The King’s Head Theatre ja The Noel Coward Theatre). Suvel toimuva Londoni rahvusvahelise teatrifestivali populaarseimaks (ja ühtlasi skandaalseimaks) lavatükiks saab tõenäoliselt New Yorgi avangardistliku teatri Elevator Repair Service kaheksatunnine „Gatz”.

Vahetult enne jõulusid peaks esilinastuma Baz Luhrmanni 120 miljoni dollarilise eelarvega „Suur Gatsby”. Ühes peaosas on Leonardo DiCaprio, kellel oli mäletatavasti nimiosa ka austraallase „Romeos ja Julias” (1996). Tegemist on juba seitsmenda ekraniseeringuga. 1926. aasta tummfilm on paraku hävinud. Tuntuimad on filmiversioonid aastaist 1949 (peaosades Alan Ladd ja Betty Field) ja 1974 (stsenaristid Francis Ford Coppola ja Vladimir Nabokov, peaosades Robert Redford ja Mia Farrow). Lisaks on olemas samanimeline telemängufilm (2000) ja korealaste mugandus (2007) ning afroameeriklaste hiphop-draama „G” (2002).

Lähiminevikus lahkunuid

Theo(doros) Angelopoulos (17. IV 1935 – 24. I), kreeka filmilavastaja, üks Euroopa autorifilmi väljapaistvamaid stiilimeistreid. Enamik tema teaterlikest töödest on leidnud festivalidel väärilist tunnustust, ent väheseid on saatnud kommertsedu. Angelopoulos sündis Ateenas parfümeeriatöösturi pojana, õppis Ateena ülikoolis õigusteadust, seejärel Sorbonne’i ülikoolis kirjandust ning lühemat aega Pariisi filmikõrgkoolis ID HEC. Kreeka uuem filmikunst sai alguse 1970. aastate algul. Samasse aega langes tulevase filmimeistri läbimurre riigi lähiminevikku „seestpoolt” kajastavate mõistulugude triloogiaga „1936. aasta päevad” (1972), „Rändnäitlejad” (1975) ja „Jahimehed” (1977). Edasised filmilavastused pole enam nii poliitilised ja ühtlasi mõistetavamad. Mitmel korral on eeskujuks võetud mõni antiikmüüt ja toodud see režissööri kaasajale lähemale. Olulisemaid filmilavastusi: „Aleksander Suur” (1980), „Reis Kytherale” (1984), „Mesilastepidaja” (1986), „Maastik udus” (1988), „Toonekure poolele teele jäänud samm” (1991), „Odüsseuse pilk” (1995), „Igavik ja päev” (1998), „Maa nutab” (2004).

Erland Josephson (15. VI 1923 – 25. II 2012), rootsi teatri- ja filminäitleja. Rahvusvaheline tuntus tuli tänu Ingmar Bergmanile. Aastatel 1946-2004 esines Josephson 14 Bergmani kino- ja teleprojektis („Hundi tund”, 1968; „Stseenid ühest abielust”, 1973; „Võluflööt”, 1975; „Näost näkku”, 1976; „Sügissonaat”, 1978; „Fanny ja Alexander”, 1982; „Saraband”, 2003), lisaks veel arvukates näidendites. Hea koostöö oli tal Liliana Cavaniga („Hea ja kurja vahel”, 1977), Dušan Makavejeviga („Montenegro”, 1981), Andrei Tarkovskiga („Nostalgia”, 1983; „Ohverdus”, 1986), István Szabóga („Hanussen”, 1988), Theo Angelopoulosega („Odüsseuse pilk”, 1995). 1980. aastal lavastas Josephson täispika draama „Marmelaadirevolutsioon”, oli ise selle stsenarist ja peaosatäitja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming