Filmimaailm

Aare Ermel

Tummfilme taasavastamas Tänu Michel Hazanaviciuse teravmeelset tummfilmi „Artist” saatnud menule on kasvanud huvi filmikunsti algusaegade meistriteoste vastu. Head eeskuju näitab siin Suurbritannia. Jaanuari viimastel päevadel Bristolis peetav „Slapstick’i” festival on seekord pühendatud Charles Chaplini ja Buster Keatoni loomingule. Üheks aprillis Cambridge’is peetava 15. tummfilmifestivali pärliks on Abram Roomi draama „Viirastus, mis ei tule tagasi” (1929, Henri Barbusse’i romaani järgi). Briti filmiinstituut korraldab suvekuudel Alfred Hitchcocki hiljuti restaureeritud tummfilmide eriseansse. Ajalehe The Telegraph filmiajakirjanikud on avaldanud kümne tummfilmi loetelu, kus nimetatuid peaks igaüks kindlasti oma eluajal nägema: Chaplini „Väikemees” (1921), Clyde Bruckmani ja Buster Keatoni „Kindral” (1926), David Wark Griffithi „Rahvuse sünd” (1915), Fritz Langi „Metropolis” (1927), Clarence G. Badgeri „See-tüdruk” (1927), Clarence Browni „Liha ja saatan” (1926), Frank Borzage’i „Seitsmendas taevas” (1927), Friedrich Wilhelm Murnau „Nosferatu – õuduse sümfoonia” (1922), Rex Ingrami „Viimsepäeva neli ratsanikku” (1921) ja Fred Niblo „Zorro märk” (1920). See nimekiri pole muidugi mõista kuigi ülevaatlik, kaugel sellest. Lisaks Chaplinile, Keatonile ja Harold Lloydile on jäänud mainimata Sergei Eisensteini „Soomuslaev Potjomkin”, Abel Gance’i „Napoléon”, „Doktor Caligari kabinet”, „Jeanne d’Arci kannatused”, „Golem”, „Pandora laegas”, „Andaluusia koer”, „Inimene filmikaameraga” ja palju-palju muud.

2012 on Dickensi aasta

7. veebruaril möödub Charles Dickensi sünnist 200 aastat. Inglise sotsiaalse romaani esikirjutaja loomingut on esimesel filmisajandil vahelduva eduga jäädvustatud kümneid kordi. Produktiivse kirjandusklassiku kõikide teoste kangelased on jõudnud korduvalt ekraanile. Lisaks Oliver Twistile, David Copperfieldile ja Nicholas Nicklebyle on filmiloojatele enam huvi pakkunud mitmete kriitikute meelest Dickensi peateos, suurromaan, kõigepealt ajalehe järjejutuna ilmunud „Kõle maja”. Ning loomulikult tema „Jõululaul” (keskseks tegelaseks inimvaenulik ihnuskoi Ebenezer Scrooge), mida on ekraniseeritud vähemalt kolm tosinat korda.

Loomulikult mõeldi juubeliaasta väärikale tähistamisele juba varakult. Lõppenud aastal valmis brittide järjekordne televersioon romaanist „Suured lootused”. Kinofilm „Suured lootused” (peaosades Ralph Fiennes, Helena Bonham Carter, Robbie Coltrane jt) peaks esilinastuma veel sel aastal. Teiseks tänavuseks Dickensi-ekraniseeringuks on telemängufilm „Edwin Droodi müsteerium”. Aasta teises pooles peaks raamatulettidele jõudma Claire Tomalini monumentaalne monograafia Charles Dickensi elust ja loomingust.

Kuldvaarikad küpsevad tänavu hiljem

Tänavuste Briti filmiakadeemia aastapreemiate (BAFTA) peafavoriitideks on igati ootuspäraselt Tomas Alfredsoni spioonipõnevik „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” (11 nominatsiooni) ja Michel Hazanaviciuse tummfilm „Artist” (12 nominatsiooni). Kolmas mullune ekraaniteos, millel olnuksid kindlasti suurimad edulootused, võinuks olla ameeriklase Terrence Malicku suurfilm „Elu puu”. Paraku langes meistriteos konkurentsis lihtsal põhjusel: ehkki filmi Suurbritannia esilinastus toimus juba 8. juulil, pole „Elu puu” seni veel (ametlikult) kinodesse jõudnud.

Kuigi Oscarite tseremooniani on veel pisut aega, anti 18. jaanuaril kätte äsja asutatud preemia parimale koernäitlejale. Esimese Kuldse Kaelarihma võitis „Artistis” publikut hullutanud neljajalgne nimega Uggie. Kardinaalne muudatus tehti 1980. aastal asutatud Kuldvaarikate kätteandmise praktikas. Seni tehti aasta halvima filmi auhindade nominendid teatavaks päev enne Oscarile kandideerijate avalikustamist ja laureaadid selgusid vahetult enne Oscari tseremooniat. Kuldvaarika asutaja John Wilson andis teada, et sellest aastast alates toimub filmimaailma pahamainelisemate preemiatega seotud üritus 1. aprillil.

Lähiminevikus lahkunuid

Denise Darcel (kodanikunimi Denise Billecard, 8. IX 1924 – 23. XII 2011), USA filminäitleja ja tantsija, keda hüüti 1950. aastail teisel pool ookeani „Prantsuse sekspommiks”. Pariisi äärelinnas pagari tütrena (neid oli viis õde) sündinud kaunitar võitis 1945. aastal esimesed sõjajärgsed iludusvõistlused ja alustas karjääri lauljatarina ööklubides. Abielu Ühendriikidesse naasva armeekapteniga jäi võrdlemisi lühikeseks. Prantslanna tegi oma uuel kodumaal esimesed suuremad filmirollid sõjafilmis „Lahinguväli” (1949) ja seiklusloos „Tarzan ja orjatüdruk” (1950). Darceli olulisemad osatäitmised olid vesternides „Naiskaravan läände” (1952) ja „Vera Cruz” (1954) ning veemuusikalis „Ohtlikult märjad” (1953). Hiljem teenis ta elatist striptiisitarina, lauljana varietees ja muusikalides ning krupjeena Las Vegase kasiinodes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming