FILMIMAAILM

Aare Ermel

Truffaut ja Godard – kolleegid ja rivaalid   François Truffaut’d ja Jean-Luc Godard’i on aegajalt võrreldud biitlite loomingulise tandemiga John Lennon – Paul McCartney. Godard’is  on märgatud sarnaseid iseloomujooni noore Lennoniga, hooti poisikeselikult käitunud Truffaut aga olevat nagu McCartney enne biitlite tähelennu algust (s.o enne popansambli 1961. aasta Hamburgi kontserti). Juba 1949. aastal Biarritzi filmifestivali külastades olid mõlemad suured semud, nende vanusevahegi polnud teab mis suur. Maestro Godard tähistas 3. detsembril oma 80. juubelit, Truffaut’ (1932–1984) lahkumisest on möödas  juba veerand sajandit.       

Terve veebruarikuu on Briti Filmiinstituudi Burbanki filiaalis huvilistele avatud François Truffaut’ filmiloomingu retrospektiiv. Sellega seoses on suurt tähelepanu äratanud väljanäituse üks tõmbenumbreid, Emmanuel Laurent’i dokumentaalfilm „Kahekesi laines” („Deux de la Vague”, 2010). Tõsielufilmis lahatakse kahe kunagise hingesugulase keerulisi suhteid. 1953. aastast peale kirjutas Truffaut korrapäraselt artikleid ajakirjale Cahiers du  Cinéma. Tema kolleegideks olid seal tulevased filmiklassikud Jean-Luc Godard, Alain Resnais, Chris Marker, Jacques Rivette, Eric Rohmer ja Claude Chabrol. Kui Cannes’i filmifestivali juhatus üritas 1958. aastal veel takistada ninakal kriitikul Truffaut’l üritust kajastada, kutsudes ajakirjanduse toimetusi, siis aasta hiljem pälvis tema esimene pikk film Cannes’is kohe režiiauhinna. „400 lööki” (1959) on episoodiline jutustus ühe hooldekodukasvandiku igapäevasest  elust. Autobiograafilise varjundiga filmis leidis Truffaut oma keskse teema ning oma kõige olulisema näitleja – Jean-Pierre Léaudi, kes kehastas 13aastaselt esmakordselt Antoine Doineli. Järgnevatel aastatel jätkas Truffaut neljas filmis Doineli elulugu. Stilistiliste eripärasustega ja arvukate autobiograafiliste vihjetega on Truffaut’ käekiri tema teostes alati olemas.   

 Léaud osales ka Godard’i projektides (tema tööpanus jäi enamasti tiitrites kajastamata). 

Suurim roll oli peategelane Guillaume „Hiinlases” (1967), mis markeerib esimest murdepunkti Godard’i loomingus. Filmis jääb kõlama kineasti toonane kreedo ebaselged ideed tuleb vastandada selgete piltidega, ehk teisisõnu: montaaž ühendab kaks asja, et midagi kolmandat esile tuua. Alateadlikult omavahel rivaalitsejate loomingulised arusaamad õigest filmitegemisest üha kaugenesid. Lepitamatu vastuolu tõi  kaasa Truffaut’le ainsa Oscari toonud „Ameerika öö” (1973), ülistuslaul kahele tema elu suuremale armastusele: filmile ja naistele. Filmis mängis Truffaut kõneaparaadiga varustatud režissööri, kellel on käsil melodramaatiline armastusfilm. Kogu filmiseltskond elaks nagu omamoodi mikrokosmoses, kus korralagedus ja ettenägematud närvesöövad situatsioonid on kerged tekkima. „Ameerika öösse” suhtuti valdavalt positiivselt. Jean-Luc Godard  aga saatis sõbrale kirja, milles süüdistas teda silmakirjalikus valetamises ja veel mitmes surmapatus. Sellega lõppes igasugune edaspidine läbikäimine.     

Lähiminevikus lahkunuid       

York, Susannah (kodanikunimega Susannah Yolande Fletcher, 9. I 1939 – 15. I), inglise filminäitleja, kelle populaarsuse kõrgaeg oli 1960. ja 1970. aastail. Olulisemaid menurolle: Sophie Western kostüümidraamas „Tom Jones” (1963), Angel krimikomöödias „Kaleidoskoop”  (1966), paljukannatanud Alice „Childie” McNaught kõmulises lesbidraamas „Õde George’i tapmine” (1968), Alice, lapseootel osaleja tantsumaratonil, draamas „Äraaetud hobused lastakse ju maha?” (1969), Penelope Kurt Vonneguti ekraniseeringus „Õnne sünnipäevaks, Wanda June” (1971), Helen Dereham telesarjas „Me kohtume taas” (1982).

Eichinger, Bernd (11. IV 1949 – 24. I), saksa filmiprodutsent, stsenarist ja režissöör. Pärast  seda, kui tal õnnestus päästa kompanii Constantin Film seda ähvardanud pankrotist, kujunes Eichinger üheks mõjukamaks filmiprodutsendiks sõjajärgsel Saksamaal. Esimesteks suuremateks hittideks olid Uli Edeli kõmufilm „Christiane F.” (1981), Wolfgang Peterseni seiklusfantaasia „Lõppematu lugu” (1984) ja Umberto Eco bestselleri järgi vändatud keskaegne mõrvamüsteerium „Roosi nimi” (1986). Hiljem on võrdlemisi menukaks osutunud  Bille Augusti „Vaimude maja” (1993) ja „Preili Smilla lumetaju” (1997), ajaloodraama Hitleri viimastest elupäevadest („Allakäik”, 2004), Tom Tykweri põnevusdraama „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu” (2006), Uli Edeli naturalistlik draama „Viimane peatus Brooklynis” (1989) ja meenutuslugu kurikuulsa terroristliku rühmituse võtmetegelastest („Baader Meinhofi kompleks”, 2008). Bernd Eichingeri filmilavastustest on olulisem „Tütarlaps Rosemarie”  (1996) ja ooperilavastustest Berliini Riigiooperis etendatud Richard Wagneri „Parsifal” (2005).       

Barry, John (kodanikunimega Jonathan Barry Prendergast, 3. XI 1933 – 30. I), inglise läbi aegade edukaim filmihelilooja. Tema ema oli kontsertpianist ja muusikaõpetaja. Kuna isale kuulus Põhja-Inglismaal kaheksa kino, said pojal varakult selgeks kinonäitaja ametisaladused.  Muusika huvitas siiski rohkem. Isa korraldas jõudumööda kontserte tuttavatele Ameerika džässmuusikutele. Oma esimesed komponisti näpuharjutused tegi noor Barry 15aastaselt. 1960. aastate algul teati teda juba kui lootustandvat heliloojat, kellele võib usaldada tõsisemaid väljakutseid. John Barry kirjutas muusika 11 James Bondi põnevikule (kaasa arvatud bondiaana tunnusmeloodia) ja paljudele teistele ekraaniteostele. Teda on  tunnustatud nelja Grammy auhinnaga ja viie Oscariga. Kaks Oscarit pälvis ta looduskeskse perefilmiga „Vabana sündinud” (1966); teised võidufilmid olid ajaloodraama „Lõvi talvel” (1968), Sydney Pollacki „Minu Aafrika” (1985) ja Kevin Costneri eepiline indiaanifilm „Tantsib koos huntidega” (1990). John Barry teine proua oli näitleja Jane Birkin, kellest sai pärast nende lahkuminekut legendaarse prantsuse laululooja Serge Gainsbourg’i elukaaslane. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming