Filmimaa Iisrael lähivaates

Aare Ermel

Iisrael on filmimaana meile suhteliselt tundmatu. Ometi valmib selles riigis igal aastal keskmiselt 14 mängufilmi, 300 tundi telefilme ja 100 tundi dokumentalistikat. Esinduslik valik filmiparemikust on jõudnud ka Pimedate Ööde filmifestivalile. Pole mingi saladus, et XX sajandi jooksul maailma kultuurielus silma paistnud persoonide seas on palju juudi rahvuse esindajaid. Väidetavasti tegutseb neid kõige rohkem just filminduses ja televisioonis. Ainuüksi tuntud näitlejate loetelus on sadu nimesid. Maailmakuulsaid juudi päritolu kineaste võiks nimetada üle 60. Tänaseni elavad ja tegutsevad näiteks Woody Allen, Steven Spielberg, vennad Coenid, Mike Leigh, Roman Polanski, Miloš Forman, István Szabó, Alejandro Jodorowsky, Lars von Trier, Susanne Bier, Pavel Lungin, Aleksei Utšitel ... Maailmakodanikest on Iisraeli rahvusliku filmikunsti edendamisega olnud seotud üsna vähesed. Iisraeli filmi eilne päev Esimesed filmid valmisid Palestiinas juba XIX sajandi lõpul. Sajandivahetusel vändati Budapestis sündinud advokaadist ajakirjaniku Theodor Herzli (Binyamin Ze’ev, 1860–1904) eestvõttel mitmed propagandafilmid Eretz Yisraelist. Herzlit loetakse sionismina tuntud poliitilise liikumise loojaks, esimeseks juhiks ja ideoloogiks. Olulisemaks filmipioneeriks kujunes operaator Yaacov Ben-Dov (1882–1968), kes tegi dokumentaalfilmi „Vabastatud Judea” (1918) Briti kindrali Edmund Allenby ajaloolisest külaskäigust Jeruusalemma. Ben-Dov jätkas dokkide ja kroonikafilmidega tummfilmiperioodi lõpuni.

1950. aastatel tegutses Herzliyas mitu filmistuudiot, kus toodeti peamiselt dokke ja kroonikat („filmipäevikuid”), vahel sekka ka mõni mängufilm. Kümnendi tähtfilm, inglise režissööri Thorold Dickinsoni sõjaseiklus „Kõrgendik 24 ei vasta” (1955), on jutustus nelja sõjasangari kangelaslikkusest esimese Araabia-Iisraeli sõja päevil. Cannes’i festivalil demonstreeritud linateos oli võõrsil üsna edukas, kodupublik paraku nii vaimustatud ei olnud (film oli ingliskeelne!).

1960.-1970. aastail oli kinofilmide keskseks teemaks Lähis-Idast pärit juutide ning Euroopast tõotatud maale elama asunud juutide erimeelsused ja etnilised pinged, konfliktid rikkamate ja vaesemate vahel. Selliste ekraaniteoste (melodraama, komöödia ja farsi kombinatsioon) kohta oli sellal käibel isegi eraldi märksõna: bourekas-filmid. Samal ajal alustanud kineastidest Ephraim Kishonist ja Uri Zoharist on Menahem Golan (sünd 1929) kindlasti legendaarseim. Golan on (kaas)tootnud Iisraelis ja USAs üle 200 kinofilmi ja lavastanud 46. Üheks tuntumaks režissööritööks on loodetud publiku- ja kriitikamenuta jäänud „Lublini võlur” (1979, Isaac Bashevis Singeri romaani ainetel).

1980. aastate majanduskriis Iisraelis puudutas ka rahvuslikku filmikunsti. Kinokülastajate arv kahanes kardinaalselt ning riikliku toetuse suurenemisest võis vaid unistada. Perioodi suurimateks kassahittideks said Uri Barbashi vangladraama „Trellide taga” (1984), Rafi Bukai sõjadraama „Avanti popolo” (1986), Renen Schorri „Hilissuvine bluus” (1987) ja Eli Coheni „Aviya suvi” (1988).

1990. aastail hakkasid Iisraeli filmiloojad järjest rohkem lavastama melodraamasid ja ajaviitekomöödiaid. Üheks huvitavamaks autoriks kujunes Assi Dayan (sünd 1945), Iisraeli endise kaitseministri poeg. Alustanud filminäitlejana, debüteeris ta 1973. aastal režissöörina, nüüdseks on ta lavastanud 16 filmi. Mäletatavasti on Assi Dayan külastanud ka Tallinna, kui teisel PÖFFil demonstreeriti tema sürrealistlikku komöödiat „Härra Baumi 92 minutit” (ka „Hr Baumi suur tulevik”, 1997). Varem oli režissöör nüüdisaegse Iisraeli veidi valulist absurdimaailma kujutanud oma menudraamades „Elu Agfa järgi” (1992) ja „Sooja teki sündroom” (1995).

Amos Gitai ja teised

Iisraeli rahvusvaheliselt tuntuim kineast on praegu suure tõenäosusega Amos Gitai (sünd 1950), kes käsitleb oma loomingus tänapäeva ja peategelasteks on enamasti tema põlvkonnakaaslased. Nagu Assi Dayan lavastas ka tema oma esimese filmi 1973. aastal, tänaseks on tal neid üle veerandsaja. Alustas ta dokumentaalidega, esimesed mängufilmid, kus käsitleti kriitiliselt Liibanoni sõja problemaatikat, ei pääsenud kinolevisse ega telesse. Sestap elas Gitai kümmekond aastat Prantsusmaal. Tema tuntumaid töid: ortodoksse judaismi problemaatikat käsitlev draama „Pühamehed” („Kadosh”, 1999); „Kedma” (2002), draama ajast, kui kohe-kohe peaks sündima Iisraeli riik; põnevusdraama „Tõotatud maa” (2004).

6. oktoobril 1973. aastal ehk märksa varem, kui Gitaist sai tunnustatud filmimees, osales ta helikopteri päästemeeskonna koosseisus Yom Kippuri sõjas. Sellel juutide jaoks nii pühal päeval ründasid neid Egiptuse ja Süüria väed. Kuna juutide usk keelab neil Yom Kippuri ajal süüa ja töötada, oli see vaenlastel väga salakavalalt valitud. Yom Kippuri sõja tähendus on Iisraeli ühiskonnale umbkaudu võrreldav ameeriklaste suhtumisega Vietnami sõtta. Kolmandat korda pöördus Amos Gitai teda jätkuvalt paelunud teema juurde oma sõjadraamas „Yom Kippur” („Kippour”, 2000).

Gitaist kümme aastat vanema Eli Coheni mõlemad tipplavastused viivad 1950. aastatesse ning kajastavad holokausti üleelamisi košmaaride ja meenutuste kaudu. „Berlinalel” Hõbekaru võitnud „Aviya suvi” on linalugu kümneaastasest tütarlapsest, kes veedab pärast internaati suve koos oma tasakaalutu emaga. Näitleja Gila Almagori mälestuste ainetel valmis ka järg „Ploomipuu all” (1994), kus tegevus toimub 1953. aastal Iisraeli noorte külas, kus teismelistel orbudel on enamasti probleeme.

Eran Riklis (sünd 1954) tõusis huviorbiiti oma teise filmilavastusega „Karikafinaal” (1991). Peategelane Cohen tahab sõita jalgpalli maailmameistrivõistlustele Hispaaniasse, kuid mobiliseeritakse Liibanoni ning satub hoopis vangi Iisraeli vastu võitlevate eri rahvusest vabatahtlike kätte. Ka seal leidub jalgpallifänne, kuid ennekõike on tegemist sõjaga, millest keegi naljalt võitjana välja ei tule. Suure rahvusvahelise menu saavutasid Eran Riklise tragikomöödia „Süüria pruut” (2004) ja mõistulugu „Sidrunipuu” (2008).

Viimase aastakümne Iisraeli tähelepanuväärsemad ekraaniteosed on Ari Folmani animeeritud dokumentaalfilm „Valss Bashiriga” (2008), Scandar Copti ja Yaron Shani episoodfilm „Ajami”, Samuel Maozi sõjafilm „Liibanon” (mõlemad 2009) ja Hiam Abbasse draama „Pärand” (2012) on jõudnud ka PÖFFile.

Iisraeli suuremad filmifestivalid peetakse Haifas (1983. aastast) ja Jeruusalemmas (1984. aastast). Iisraeli filmi- ja televisiooniauhinda Ophir antakse välja 1982. aastast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming