Filmilugu ringvaatepalast, mis maksis inimelu

Enn Säde, filmimees

Kõik on otsekui pahas unenäos, ehkki pole säärast und ei enne ega pärast ealeski näinud. Ebameeldivalt madal metalne mütakas, siiski jõuan mõelda – juba jälle! Täpselt nädal tagasi rullisime klaaslibedal teel Kose juures kolleegi Moskvitšiga kaks korda üle katuse, paks lumi päästis halvemast. Sealt jäi meelde metalne kobin ja vaikus. Aga täna läheb hullemaks.

Istun autojuhi, vana Rüütli selja taga ja jõuan ühe välahtusena näha, kuidas meie heliauto,  Latvija mikrobuss, ei võta paremat kurvi välja ja põrutab vastutulevale veoautole sisse. Valu muidugi ei tunne, selga lendavad põrandal lahtiselt seisnud kaamerad ja muu operaatorite kola, keegi paneb imelikult tugevasti vastu lõugu. Ja buss põleb!? Kogu salong on suitsu täis, ukerdan miskit moodi ise välja … Pilt läheb tagasi fookusesse – see on tsemendipulbrit vedav tsisternauto ja kollakasvalge suits on tsemenditolm. Suur veok on tõmmanud  meid päästa püüdes peaaegu kraavi, meie bussi siduri-piduripedaalid ja mingid trossid või juhtmepuntrad ripuvad seal eemal stange otsas. Vana Rüütel karjub, veel ei ole šokk teda päästmas, temapoolne auto ots on täitsa sodi. Mis imega me Rüütli sealt metallirägast tsemendiauto juhiga kahekesi sikutades kätte saame, seda õigupoolest ei mäleta. Kui ma ta sülle saan, näen, et mõlemad jalad on sogad ja tilpnevad viltides otsekui nässus kaltsunukul. 

Siiasamasse jäisele teele me ta maha paneme, et nüüd vähe nõu pidada. On 17. veebruar 1962, oleme tulnud Pärnust filmivõttelt minu enda vanast Koidula koolist. Tegemist on ringvaatepalaga, kooli aulas harjutab Pärnu isetegevuslik sümfooniaorkester, dirigendipuldis hakkaja Ilmar Tõnisson. Ise olen selleks päevaks vaevalt pool aastat Tallinna Kinostuudios heliinsener olnud. Nüüd aga – Märjamaale tuleb kümme  kilomeetrit. Veel ei ole seda käänulist teelõiku õgvendatud. Ei telefoni, ei abi. Helioperaator Roman Sabsai ilmub kaadrisse, olen ta päris meelest kaotanud. Roman on istunud eesistmel ja kui kokkupõrge temapoolse ukse lahti murrab, lendab pea ees välja. See ta päästab, oleme nüüd targad. Suur-suur muhk otsa ees, õhulendu tuleb oma seitse meetrit. Meie mikrobuss näeb üsna kole välja, sabaotsaga vajunud teeäärse talu lippaeda. Sealt me ühe aida suure ukse laenamegi ja lohistame vana Rüütli sinna peale, nüüd ta vaid ägab „mu jalad, mu jalad”.

Püüame mõne uudishimutseva autoga Märjamaale sõna saata, külmaks läheb. Üks Pobeeda peab kinni, rahvakirjanik Aadu Hint astub ligi: „Mis Kaljo Kiisast sai?” Jah, muidugi – Kiisk teeb oma esimest filmi „Jääminek” Hindi käsikirja järgi ja sealsel filmirühmal ju tõesti sarnane mikrobuss kasutada. Siis tuleb suur buss, rahvas valgub välja  vaatama. Pärnu haigla arstid ja õed! Sõidavad teatrisse – aidake! Küllap on neil sant tunne sedasi tasapisi bussi tagasi ronida, noh, et meil pole teie aitamiseks midagi kaasas. Päris viimaseks sätib end üks noorem naine – võtke see joodiampull, mul oli juhuslikult käekotis, te olete üsna verine. Aitäh! Saan ennast miskist peeglist imetleda, nägu tsemenditolmust kollane, veri ikka veel jookseb, väänan salli verest tühjaks.

Üks sõjaväe lahtine veoauto  peab kinni, sätime siitsamast laudast pehmenduseks heinu veokasti ja sinna peale aidaukse vana Rüütliga. Oeh, kuidas ta kogu tee karjub, ehkki sõidame nii tasa kui saame. Päris Märjamaa juures tuleb vastu kiirabiauto ja sõidab edasi, ja kuidas sa teda peatadki. Haigla juures võetakse Rüütel maha, mina pean minema miilitsasse seletuskirja kirjutama, küll sellega on miskipärast kiire. Paberilehele tilgub kogu aeg verd – igatahes vägevalt kinnitatud dokument.  Ega vist saagi lõpetatud, kui haiglast helistatakse – tulge Rüütli passile järele, ta suri amputeerimisel. Lähme ja seal taipab üks hea inimene minugi lõua kinni õmmelda või klammerdada. Helistan stuudiosse ja seletan võimalikult rahulikult olukorda, üleliia rahulikult. Et saatke teine auto järele, sealses avariibussis ju kogu heliaparatuur ja kaamerakastid ning filmitud materjal ringvaatele. Roman Sabsai on terve õhtupooliku seal valvanud, hommikust saati  oleme söömata ja on väga külm. Läheb veel lõpmata palju tunde, kuni pisike metallkongiga vene villis saabub. Suured vanamoodsad helitehnikariistad ja rasked kastid mahuvad vaevu autosse, istume seal kodinate peal ja siis jõuab kohale hirm …

Eks Tallinn ole ju ka valgusaastate kaugusel, tee on libe ja stuudio helisaalis on Tooma ja Saima pulmapidu, kuhu me kaks loppis-lömmis-räsitud grenaderi lõpuks ka maandume. Ja viin pähe ei hakka, tee või tina … Paksu tsemendikorra alt välja kaevatud kaamera ja filminegatiiv on korras, Ilmar Tõnissoni orkestripala läheb režissöör Mandrõkini ringvaatesse number 9, märts 1962. Ega ta üle minuti pikem ole, vaatasin Filmiarhiivis üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming