Filmilugu Mihklist ja tema Fordist

Enn Säde, filmimees

Kaks päeva ei ilmu vana Fordi, helibussi juht Mihkel Vaarmaa tööle, ehkki haige ta pole. Kolmandal päeval on ta helimeeste töökojas, otsib mind üles ja surub kõvasti kätt: „Õnnitlen teid, et te ellu jäite”. Jah, olen veel suure lõuasidemega, sest mõned päevad tagasi (veebruaris 1962) olin uuemas heliautos, mis Märjamaa lähedal avarii tegi ja mille juht, Mihkli kolleeg, vana Rüütel, surma sai. Teatava kummastusega taipan, et need kaks päeva on olnud Mihklile  leinapäevad. Jään üsna kõhkvele ega oska midagi vastata eakale autojuhile, kes seisab päevinäinud eestiaegses nahkmantlis ja otsib midagi rahakoti vahelt. Ning ulatab isepärase väärikusega ühe vana foto, silmanurgast jälgides, et kellegi võõras pilk seda nägema ei ulatuks. Pildil on vanamoodne sportauto, nüüdseks tean, et inglise pisike MG. Ütleme – aastast 1936.

Olen ju midagi kuulnud Mihkli kiivalt kuuri alla peidetud sportautost, aga sündmuse  tähendus tuleb hiljem, kui Harald (Tiu) Läänemets,16 aastat Mihkli Fordiga Eestimaad mõõtnud helioperaator, mu klaariks räägib: „Nüüdsest oled sa Mihkli sõber …” Pool aastat tagasi, vist oma esimesel tööpäeval Kinostuudios, sattusin ringvaatepala filmimisel Vaarmaa Fordiga Männiku kooli õuele ja hakkasin noore heliinseneri enesekindlusega autost mikrofonikaableid välja sikutama, mis oli suur viga. Oleksite pidanud nägema Mihkli reaktsiooni  säärasele jumalavallatusele – tema Fordi kallal on keegi kollanokk! Sest ma ei teadnud, ei saanud ju teada, et Ford on Mihklile naise ja kodu eest, et see on tema kindlus. (Ja nüüd siis – sõber …) Ford ise oleks täna muidugi uunikum, aga film ta siia toob ja film ta siin tapab. See auto – Ford V8 koos moodsa helitehnilise sisustusega ostetakse Saksamaalt ja jõuab mais 1938 Eesti Kultuurfilmi õuele ning 3. juunil on korraga  vähemalt kolmes lehes väike uudisnupp „heliülesvõtte auto on moodsamaid Euroopas” koos asjakohaste fotodega.

On siiski lisatud, et samasuguse auto sai ka Rumeenia film. Fordi registreerimisnumbriks saab A 1846. Tollase Eesti Kultuurfilmi mees August Eljari räägib mulle 1985. aastal linti, et see tähelepanu äratanud auto jõudnud vist laevaga Tallinna sadamasse, kust Mihkel Vaarmaa ta Kultuurfilmi õuele sõidutanud. Vaarmaa oli sellal juba stuudios tööl autojuhi ja valgustajana jms. Sealt alates võime näha ja kuulda Kultuurfilmi heliülesvõtete kvalitatiivset hüpet, kuivõrd auto salongi põranda alla paigutatud akud annavad kaamerameestele võimaluse teha sünkroonvõtteid ka seal, kus elektrit ei ole. Ja Mihkel Vaarmaast saab kohakaaslasena helitehnik, mõnel paberil suisa heliinseneriks kutsutud. Ta on käinud Saksamaal lühiajalistel kursustel koos teiste Kultuurfilmi tegelastega,  muuseas ka Vladimir Parveliga.

Mõistagi räägin siin hapra optilise heli salvestamisest. Uus hingamine jääb Eesti filmis lühikeseks: Eesti Kultuurfilm natsionaliseeritakse sügisel 1940, direktoriks saadetakse keegi Jurov ja kohe sõja algul tuleb „lahingukäsk” kogu filmitehnika demonteerida ja Venemaale saata. (Eljari: „Mehed nutavad – missuguse vaevaga saadud ja üles monteeritud! Aga püssimees seisis ju kõrval …”) Moodsad ilmutusmasinad jäävadki  lahtivõetuna Tallinna sadamasse, venelased ei jõudnud ära vedada ning Saksa ajal olevat täikal kopeeraparaadi osi müüdud. Aga heliauto Ford? Küsin seda kunagi 1960. aastatel Pegasuse kohvikus (stuudiorahval oli tollal kombeks seal lõunat süüa) Vladimir Parvelilt, omaaegse Kultuurfilmi operaatorilt, kes juunipöörde aegu kibekähku lipuvärve on vahetanud. Tõepoolest, tema olevat allesjäänud kaamerad ja muu ülesvõttetehnika Fordile  laadinud, ise rooli taha istunud ja Leningradi kihutanud ning peaaegu viimase autona läbi lipsanud enne sakslaste jõudmist Soome lahe kaldale Kirde-Eestis.

Täna ajan ajaloos näpuga järge: Saksa armeegrupi Nord XX VI armeekorpuse 93. ja 254. jalaväediviis jõuavad Kunda lahe äärde 6. augustil 1941, Narva vallutatakse 17. augustil. Parvel räägib mulle, et Ford olevat Leningradi blokaadi aegu seisnud Lenfilmi õues Kirovi prospektil. August Eljari lisab, et  juba sügisel 1944 (enne tema arreteerimist 1. veebruaril 1945) oli ta Leningradi sõitnud ja tasapisi sealt siis filmiasju tagasi saanud, ka Fordi. (Asjaolud, mis tuleks ju selgeks uurida, nagu ka Kultuurfilmi filmimaterjalide ja filmikoopiate päästmine enne Vene tagalasse saatmist 1941. aastal. Oskar Angelus, kes teadupärast olnud 1936–1940 Eesti Kultuurfilmi nõukogu esimees, räägib oma „Tuhande valitseja maas” (Stockholm 1956, lk 87) ühest Saksa rindeoperaatorist,  kompaniiülemast leitnandist, kes koos välisandarmitega leidis ja rekvireeris kaks autotäit filmikaameraid ja Eesti Kultuurfilmi laborisisseseadet ning saatis Saksamaale. Mis kaamerad need veel võisid olla?) Igatahes on Ford nüüd, pärast sõda, Tallinnas, ta registreeritakse 30. augustil 1945. aastal kui Tallinna Kinokroonikastuudio eriauto ja saab numbriks ET 20-40.

Mihkel Vaarmaa on stuudio töötajate uude nimekirja sisse kantud  mais 1945 number kahe all, esimene on Vladimir Parvel. Mihkel on ja jääb lõpuni Fordi ainsaks peremeheks ja vaevaliselt jalule tõusev Tallinna filmivabrik, mis ühtepuhku oma nime vahetab, pole nendel aastatel ettekujutatav ilma selle tänavapildis silma hakkava bussita. Saan teda lähemalt uurida filmihuvilise koolipoisina 1955. aasta suvel, kui Pärnus tehakse filmi „Jahid merel”. Silma hakkavad helioperaator Herman Vahtel ja tema assistent Kadi  Vihalem (Müür). Nad on minu tulevased kolleegid. Fordi salongis on ehtsast nahast istmed, ühe pikema tõstame aastaid hiljem stuudio heliosakonna keldrisse, seal on hea pidu panna. Muidugi ei tea ma sel suvel veel autojuhi nime, aga tema ukse klaasi vahele on alati pistetud saksakeelne ajaleht. Ka pärastpoole näen Mihkli autoakna vahel eputavat samasugust lehte, jah, see on Volkstimme, Austria kompartei ajaleht. Ju siis muid saksakeelseid  lehti pole saada ja küllap ta keelt oskab. Mihkli kõneviisis võibki kummalist kõrgstiili tajuda, ei tea kahjuks midagi tema haridusest. Ta ei ütle kunagi „karburaator”, ikka on see sõna „gaasisti”. Auto helitehniline sisseseade vahetub, nüüd on magnetofonide aeg, aga 25aastase Fordi mootor tuksub vaikselt edasi. Talvisel ekspeditsioonil Läänemaal, kui käivad Kaljo Kiisa „Jäämineku” võtted (1962), magab Mihkel oma bussis (külm talv!), hoiab mootori  soojana ja kui stuudio muud Vene autod hommikuti käima ei lähe, tõmbab need oma Fordiga käima. Oma salaarmastus, väikene inglise sportauto MG on siiski tollases autoinspektsioonis arvel ja Mihkel Vaarmaa laseb tal isegi kaks korda numbrit vahetada, aga „selle korra ajal see masin ei sõida”.

*

Muidugi on mälu selektiivne, aga tal on ka  üks ohtlik omadus, mis sagedasti kõrvalteele viib: mälu monteerib aega ringi, kui filmikeeles öelda. Episoodid vahetavad järjekorda või segunevad uueks „montaažifraasiks”. Film loob oma folkloori ja küllap oleme me kõik tasapisi sinna „Vanasse kandlesse” oma lugusid kokku kandnud, kuis muidu. Üksvahe Eesti kõige vanemaks autojuhiks osutunud Mihkel Vaarmaa ja tema heliauto Ford sulavad mälus kokku, üht ei eksisteeri  teiseta. Minu filmiaastate algusest kumiseb lugu Mihklist ja tema Fordist helimehe Herman Vahteli räägituna. Tolmavad kruusateed, operaatorina on vist kaasas Semjon Školnikov. Ette juhtub üks maanteesild, puust-palkidest tehtud, nagu neid tänaseni veel kohata võib. Mihkel on Fordi kinni pidanud ja koputab saapakannaga sillale – kas peab vastu? – ning ronib siis silla alla olukorda kontrollima. Üleval, sillal, sõidavad mürinal rasked kallurautod  kruusakoormatega. Seltsimees Školnikov on kärsitu – sõidame edasi! Kui sild neid koormaid kannab, võib kolme-neljatonnine Ford ammugi üle sõita! Mihkli vastus on läinud filmifolkloori klassikasse: „Neid ZIS e ja GAZe on tuhandeid, aga see Ford on üks ja ainumas!”. Ja sõidab ettevaatlikult üle silla, aga mitte kunagi kiiremini kui 30-40 kilomeetrit tunnis. Esimestel sõjajärgsetel aastatel on Tallinna Kinostuudio helioperaatoriteks Herman Vahtel  ja Tiu Läänemets, vähe hiljem õpib ametit ka Raimond Schönberg. Nemad ongi kõik Mihkli heliauto grenaderid, meie uus põlvkond ilmub alles 1950. aastate lõpus ja me ehitame endale uued heliautod. Kõik eelkäijad kinnitavad ühest suust: kui tahad kiiremini edasi saada, jooda Mihklile sisse pool liitrit viina (usun neid liialdavat) ja Ford suisa lendab oma 60-kilomeetrise tunnikiirusega.

Samas – ega mulle ei meenu küll ühtegi tõsisemat avariid Fordiga  Mihkli headel aastatel. Päris lõpus, kui ta kuulmine ja silmanägemine on halvaks läinud, siis jah – mingid kerged väljasõidud … Helitehnik Jüri Luiks meenutab mõnusat lugu suisa siinsamas kesklinnas Pärnu maanteel. Kas oldi nüüd tõesti sõitnud punasesse valgusfoori või olin mingi muu väike näpukas, kuid noor miilits on Fordi kinni pidanud ja nõuab pabereid. Mihkel ei oska vene keelt või teeb ennast mitte oskama, võtab ukseklaasi vahelt Volkstimme  ära, keerab klaasi poole peale ja kurjustab: „Kas te siis ei näe, et see on operatiivmasin?”, lükkab käigu sisse ja kihutab edasi.

Pärast järjekordset värvimist on auto külgedele tumedamad triibud tekkinud, mida saaks ju küllaldase fantaasia korral tõepoolest operatiivauto tähisteks pidada. Aga Mihkel jääb vanaks ja Ford jääb vanaks. Autol on ikka veel peal originaalmootor, mille motoressurss on kümnekordselt ületatud.  Kuid Mihkel ei lase kedagi töökojast oma kallikese kapoti alla, ja see lõpuks asja otsustabki. Riias filmitakse „Jalgrattataltsutajaid”, aasta peaks olema järelikult 1964. Mäletate, Nõukogude Liidu aasta halvim film, mida vaatas vist 20 miljonit inimest … Koduteel jäädakse pimeda peale, eriti kui sõita 30 km tunnis. Helitehnik Jüri Luiks, kellega Mihklil hästi klapib, paneb tähele, et esilaternate tuli jääb järjest tuhmimaks (aga mootor veel tuksub), kuni  palub kusagil Timmkanali juures auto kinni pidada. Ka Mihkel on nõus, et tuled ei põle, ja tunnistab siinsamas, et auto originaalgeneraator, mis peaks akusid laadima, on ammu kaputt. Ning ta on terve elektrisüsteemi lülitanud omaaegsetele kaamera toiteks mõeldud vanadele akudele, mis – selgub seal – ikka veel salongi põranda all olemas. Paraku on ka nemad kaputt. Edasist liikumist Pärnu poole oleks tahtnud ise näha: Jüri Luiks võtab taskulambi  ja kõnnib auto ees, Mihkel tuleb Fordiga tasapisi järele. Ja annab lõpuks alla. Originaalmootor võetakse maha (see on tänini alles!), peale pannakse mingi vene GAZi mootor, kere värvitakse määrdundhalliks, Mihkel sõidab, aga ta on murtud mees. Kuni auto lõpuks maha kantakse.

Heliosakonnas teeme kõva lärmi ja saame peainsenerilt eriloa vedada Ford Harju tänavale, stuudio hoovi, otse helimeeste akende  alla. Aparatuur monteeritakse maha, kenad nikkeltorudega nahktoolid jäävad esialgu sisse, üks napsilembeline helimees laseb seal vahel leiba luusse. Mihkel keeldub pensionile minemast (kas ta ei ole juba 80?), on mõnda aega veel töökojas ametis ning kaob siis minu mälestustest. Fordi lõpp on kurb. Jõuvõtteid tarvitades veetakse buss lõpuks Lasnamäele, kus on mingid ajutised Tallinnfilmi laod. Enne jõuab Ford  siiski esineda meie oma filmides, kord sõjaaegse punaseristiautona, kord lihtsalt vana bussina. Heikki Perli, vanade autode huviline ja asjatundja, satub tollal sinna Lasnamäele. Ford on lageda taeva all omadega päris läbi, uksed ripakil ja lotendavad tuule käes, mootor maha monteeritud. Ühel kurval hetkel maanduvad Lasnamäele Mosfilmi administraatorid, Tarkovski teeb siin Tallinnas oma kuulsat „Stalkerit”, kuhugi 1978. aasta kanti peaks see  aeg jääma. Nad otsivad mingit ebastandardset autot, Tallinnfilmi laohoidja pakub lahkelt Fordi – võtke, see pole meil arvel. Ja kõik „Stalkeri” vaatajad võivad tänaseni imetleda, kuidas meie unikaalne Ford on põlema pistetud! Kusagil kolmandal-neljandal plaanil, eemal, kaugel. Teadupärast filmituna Jägala joa juures. Barbaarne ja sentimentaalne 40aastase auto lõpp. Väikene inglise sportauto MG, mida Mihkel  on aastakümneid kiivalt hoidnud ja varjanud, jah, selle saaga on tänaseks kah läbi. Kuuldavasti (kingitusena?) saab MG endale kuulus Eesti võidusõitja Karl Rinaldo, kes vahetab selle Horchi vastu. Hiljem, pärast mitmekordseid vahetusi, maandub MG Moskvas, nüüd küllap juba välismaal … Suur tänu René Levollile ja Heikki Perlile, kes mind siinse loo juures värvikate detailidega aitasid. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming