Filmid ja helid

Märt-Matis Lill

PÖFF pakkus ka kõrvarõõmu. Tänavune PÖFF pakkus nagu ikka suurtes kogustes silma- ja kõrvarõõmu. Siin kirjutan mõnest oma eredamast elamusest.

Sel aastal valmis muuhulgas mitu suuremahulist muusikafilmi. Festivali ajal jõudsin vaadata neist üht ja selleks oli belgia režissööri Felix van Groeningeni „Surnud ringi purunemine” („The Broken Circle Breakdown”, 2012), mis kuulus rahvusvaheliste filmikriitikute poolt esile tõstetud filmide programmi. Vaatamata lihtsakoelisele süžeele ja naiivsevõitu Ameerika-ihalusest kantud paatosele oli tegemist väga nauditava tulemusega, kus muusika silus ja tasandas ära mitmed võimalikud probleemid, mis selletaolises filmis oleksid võinud tekkida. Mäng kitši ja trafaretsuse piiril kujunes üllatavalt nauditavaks: ükskõik kui sentimentaalseks ja paatoslikuks ka süžeeline areng ei kiskunud, nii kui peategelastest bluegrass’i-habemikud hakkasid pilli mängima ja laulma, oli vaataja jälle võidetud. Filmi lõpustseen, kus bänd mängib naispeaosalise surivoodi juures üsna lõbusas toonis lahkumislugu, nii et kangelanna südamelöögid muusika saatel järjest aeglustuvad, oli ilmselt festivali üks hingematvamaid ja mõjuvamaid muusikalisi stseene.

Kogu PÖFFi festivali võimsamaid audiovisuaalseid elamusi oli poola režissööride Joanna Kos-Krauze ja Krzysztof Krauze mustlasest poetessi Bronisława Wajsi elu kajastav „Papusza” (2013). Film käsitles stigmatiseeritud ja tagakiusatud kogukonna problemaatikat ning selle sees ühe särava loomenatuuri osa väga mitmeplaaniliselt ja klišeevabalt. Ühelt poolt avanes vaatajale mustlaste rändurielu romantiline pool imeilusate mustvalgete loodusplaanidega ning õhtuste peostseenidega lõkke ääres, mida saatsid mustlasmuusika pöörased ja ebaregulaarsed rütmid. Selle kõrval aga toodi vaataja ette ka Teise maailmasõja aegne õudus ja mustlaste imetlusväärne ellujäämisoskus ajaloo suurtes kataklüsmides. Kronoloogiliselt laiali puistatud filmi lõpuosas valdasid aga trööstitud kaadrid getolikku linnaellu ning räämas siseruumidesse surutud mustlastest. Samaaegselt sellega käis peategelase kogukonnast väljatõrjumine. Doris Kareva on väga veenvalt osutanud poetesside ja nende kaasaegsete keerulisele ja valulisele suhtele. Papusza lugu on kindlasti üks valusaid peatükke selles pikas võõrastamise ja väljatõrjumise ajaloos. See kahekordset tõrjutust esitav film oli visuaalselt ja ülesehituslikult tõeline meistriteos, mis ei pakkunud lihtsaid lahendusi, vaid tõstatas terve rea teravaid ja valulisi küsimusi, millele – nagu näha – ka nüüdisaegne Euroopa alles otsib vastuseid.

Poola teosed üldse näitasid ka sel aastal, et tegemist on kindlasti Euroopa ühe olulisema filmikeskusega. Nii näiteks kuulus kindlasti selleaastase PÖFFi meeldejäävamate elamuste hulka ka Paweł Pawlikowski „Ida” (2013) oma aeglase kulgemise ja samuti mustvalge lahendusega.

Ekstravertsema muusikakeele poolest tõusis festivalil pakutust esile ungari režissööri János Szászi „Kaustik” (2013). Nii nagu filmi visuaalne keel, oli ka selle muusikaline lahendus rõõmustavalt julge ja üsna kirju. Eriti jäid filmi muusikast meelde eksperimentaalse kõlaga, sosina ja rääkimise piiril kulgevad vokaalpartiid, mis meenutasid eesti filmiajaloo kullafondi kuuluvat Rein Raamatu „Suurt Tõllu” ning selle helilooja Lepo Sumera kooripartiisid. Nelja maa (Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa ja Austria) ühisfilmi nõrgem külg aga oli minu meelest süžee, mis paljulubava alguse järel tõi vaatajateni üha enam kunstlikuna ja ülepingutatuna mõjuvaid pöördeid.

Suure huviga jälgisin tänavuse festivali üheks fookuseks valitud inuiti filmiprogrammi. Peab tunnistama, et need filmid, mida ma vaatasin, valmistasid muusikalise poole pealt mulle üsna suure pettumuse. Inuiti rikkalikust laulutraditsioonist annaks leida väga mõjuvaid näiteid nii ektravertsemate kui introvertsemate stseenide jaoks. Minu nähtud filmides oli aga seda allikat kasutatud väga põgusalt ja juhuslikult ning võetud aluseks pigem mainstream’likud muusikalahendused. Tulemuseks olid paratamatult eksotistlikult mõjuvad teosed, mis ei üritanudki tungida eriti sügavale kujutatava kultuuri olemusse, vaid pigem vaatajat rabada efektse visuaalse materjaliga, mida eriti ei hakatud lahti mõtestama.

Põnev oli selleaastane dokumentaalfilmide valik. Rahvusvaheliste kriitikute esiletoodud näidetest jäi oma pildi ja heliga eredalt meelde itaalia režissööri Gianfranco Rosi „Sacro GRA” (2013). Rooma äärelinna suurt liiklussõlme mööda kulgev film oli rikkalik mosaiik väga erinevate sotsiaalsete ja kultuuriliste kihtide igapäevaelust Igavese Linna lähistel. Filmi heliriba oli pildireaga harmoneerudes samalaadselt üllatuslik ja tihe. Võib-olla huvitavamaid leide oli palmipuid järavate putukate hääled, mida üks filmi tegelastest lindistas ja analüüsis. See putukauurija liin oli mulle ühtlasi kogu filmi üldistusjõulisemaid ja sümbolirikkamaid tasandeid. See vaatajale palju tõlgendamisruumi andev teos oli igatahes kindlasti üks festivali üllatavamaid ja meeldejäävamaid leide.

PÖFFi suurimaid helireakogemusi ning ühtlasi ka minu kõige lummavam tervikelamus oli Tarkovski õpilase Konstantin Lopušanski „Roll” (2013). Revolutsioonijärgse Venemaa segaseid ja vägivaldseid sündmusi kujutav mustvalge linateos oli ülimalt poeetiline tervik, milles väga põhjalikult läbitöötatud helireal oli ülioluline osa. Kõiksugu taustahelid, mis kohati lausa valusalt üle võimendati, olid põimitud kompositsioonitehnilise filigraansusega eraldi terviktasandiks, mis saatis, täiendas ning kohati ka lõi kontraste analoogiliselt peenekoelisele visuaaliale. Seda filmi tahaks küll veel mitu korda uuesti näha ja analüüsida, et taas tajuda helirea rikkalikku potentsiaali, mis selle filmi puhul oli suurepäraselt ära kasutatud. Linastuse järel küsimustele vastanud režissöör rääkis, et oli filmi ideed kandnud endas juba paarkümmend aastat. Seda oli kindlasti tulemusest tunda: „Roll” oli selleaastase PÖFFi üks viimistletumaid ja orgaanilisemaid tervikuid, kus heli ja pilt olid nauditavalt tihedas dialoogis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming