Filmi, telet ja animatsiooni õppima!

Martin Aadamsoo, BFMi arendusjuht

 

 

Eestis puudub pikem filmi- ja telehariduse traditsioon. 1920.-1930. aastail polnud rahvatelet veel sündinud ja filmindus tegi alles esimesi katsetusi. Filmiharidust asendas iseõppimine.

Viiskümmend aastat kestnud  nõukogude ajal oli parim ja ainus võimalus filmi õppida Moskva või Leningradi kino- ja teatrikoolides. Tagantjärele paistab paradoksaalne, et sovetliku süsteemi juhmusele vaatamata aimas selle rajaja Uljanov liikuvate piltide kasvavat tähtsust ühiskonnas ja kultuuris. Iseseisvuse taastamisel lendas see teadmine koos paljude muude asjadega esialgu aknast välja.

1992. aastal alustas Arvo Iho Tallinna Pedagoogikaülikoolis esimest korda Eesti oma jõududega filmihariduse andmist, kümnendi teisel poolel hakati samas ülikoolis õpetama  raadio- ja telerežissööre, kõrgtasemel ringhäälinguhariduse andmise eest toonases Concordia ülikoolis seisis Hagi Shein.

1. septembril 2006 jõuame järgmise etapini, mis ühendab Eesti ja rahvusvahelise kogemuse. Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool (BFM), mis nüüd Tallinnas stardib, erineb mitmes mõttes varasematest koolidest. Uus kool, mis tekib kahe vana ühendamisel ja uue ingliskeelse õppeprogrammi lisamisel, koondab enda alla seni hajali kulgenud meedia- (ringhääling, suhtekorraldus ja kommunikatsioon) ning filmihariduse. Eesti õppejõududele kutsutakse täiendust Skandinaaviast Põhja-Ameerikani. Sügisel alustab BFMi kõigil erialadel kokku ligi 300 üliõpilast Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast, USAst ja mujalt.

Filmikool tegutseb Tallinna ülikooli juures, mis koos teistest riikidest laekuva toetusega  peaks tagama ainelise kindlustunde kooli püsimajäämiseks. Lõplikult määrab siiski kooli saatuse tulevane tudeng, kes otsustab, kas uues koolis tasub õppida või ei. Ja tööandjad tele- ja filmitööstuses, kes otsustavad, kas kooli lõpetanuid maksab  palgale võtta. Ja viimaks rahvas, publik, kes otsustab, kas vilistlaste looming on väärt vaatamist.

Samaaegselt BFMiga alustab maestro Priit Pärna juhtimisel Eesti Kunstiakadeemia animaosakond, mis peaks kindlustama meie animafilmitraditsiooni püsimise ja õitsengu.

Milleks kõik see sebimine Eesti-suguses väikeses riigis? Kas poleks mõistlikum loota autodidaktidele ja väljas õppinuile nagu muiste? Aga mõelgem hetkeks, et BFMi sihtgrupp pole üksnes Eesti, vaid kõik Baltoskandia riigid. Mõelgem ka  sellele, et keskmiselt veedab iga eestlane aastas rohkem kui kuu aega liikuvaid pilte vaadates: teles, kinos, telefonis, arvutis ja mujal. Seda on palju rohkem, kui kulub raamatutele, kontsertidele, teatrile, spordile, poeskäimisele jmt. Audiovisuaalsed meediumid mässivad meid üha kindlamalt oma kookonisse. Parem, kui see toimub haritud inimeste, mitte autodidaktide taktikepi järgi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming