Film on produtsendi vaimu laps

Arthur Virve

9. aprilli pärastlõunal kogunes Eesti Kinoliidu filmirahvas oma traditsioonilisele aastakoosolekule. Viimasel ajal on loodud palju erialaühinguid. Nende esindajad olid tulnud Tallinna Kinomajja kinoliitu tervitama ning minus kui dokumentaalfilmide noores produtsendis tekitasid need sõnavõtud mõningaid mõtteid. Film on audiovisuaalne kunst, see tähendab, et filmi mõiste sisu võib erialati inimese või looja seisukohalt erineda. Film hõlmab väga laia valdkonda, mitte ainult raha. Kõigepealt pean endale selgeks tegema, kes on siis produtsent. Pean vaatama peeglisse. Kuna ma olen üldiselt unistaja, meeldib mulle genereerida ideid. Produtsent ongi eelkõige ideede genereerija ja produtsendina tuleb need ka ellu viia. Minu arvates produtsent kavandab ja kamandab tervet filmi kuni valmimiseni. Ta sünnitab filmi idee, kasvatab sellest audiovisuaalse teose, mis hakkab edaspidi elama oma iseseisvat elu. Mõned elavad kaua meie südames, teised vajuvad unustuse sügavikku. Produtsent on filmi kui audiovisuaalse teose loomise protsessi juhtija. Filmi sünd koosneb mitmest perioodist: ideest arenduseni, arendusest tootmisperioodi, seejärel tuleb järeltootmine ning vaevanõudev leviprotsess, millele oleks kasulik mõelda juba varakult.

Esmalt on vaja idee toetajat, nii vaimset kui rahalist. Raha tuleb ainult heade ideede juurde. Sellest tulenevalt on vaja leida eelkõige loominguline stsenarist, kes on minu ideest huvitatud ja saab sellest inspiratsiooni. Ta peab kirjutama stsenaariumi, kus toimub pidev liikumine ja on huvitav sündmustik. Narratiivne pidev liikuv pilt – see ongi film! Produtsent peab stsenaristi tagant utsitama, et loodavas filmis ei katkeks teema arendamine, erinevad olustikud, muutused. Filmi jutustus peaks algama kas küsimust tekitava sündmuse või konfliktiga. Huvitav lugu on see, kui on selge, kes filmis on tagaaetav ja tagaajaja, kes hea ja kes on paha. Kõike tuleks anda edasi filmilikult, mitte niivõrd tekstiga, vaid visuaalselt, tegevusega.

Sellal, kui stsenarist vaevleb ideeliste murede küüsis, peab produtsent samal ajal rahastajad leidma ja kogu meeskonna komplekteerima. Ometigi peab produtsent kõige olulisemaks stsenaariumi. Ta jälgib seda tähelepanelikult. Kas autoril on mingi omapärane väärtushinnang, hoiak peategelase suhtes. Kas autor suudab teema visuaalselt edasi anda? Kas teemas peitub nn konks, mis vaatajat „püüaks”, tema tähelepanu köidaks ja paneks ta emotsionaalselt kaasa elama?

Režissöör valib näitlejad, kuid ometigi hoiab sellel pilku peal ka produtsent. Hea produtsent hoiab kõigel toimuval silma peal. Kas tegelased on hästi välja joonistatud, eluloolise taustaga? Sellest sõltub tüpaažide valik. Kas nende käitumine ja väljenduslaad kajastab nende emotsioonide ulatust? Kas peategelasel on probleem, nõrkus, nn Achilleuse kand, nii et me iseend võiksime ära tunda? Kas kõiki tegelasi ikka iseloomustatakse pigem tegevuse kui kõne kaudu?

Juba tulevad mängufilmi meeskonna uued liikmed, kunstnikud ja stilistid, kes hakkavad looma visuaalset maailma. Nemad on need kõige suuremad rahakulutajad. Neil hoiab produtsent kiivalt silma peal. Aga samas produtsent jälgib, kas loo algus, arendus ja lahendus täidavad eraldi võttes oma eesmärgid? Kas loo algus on huvipakkuv, kaasakiskuv? Kas peategelased on õigeaegselt sisse toodud? Kui lugu ei ole üles ehitatud klassikalise skeemi järgi algus-keskpaik-lõpp, kuidas on ta sellisel juhul üles ehitatud?

Produtsendile on kõige olulisem jälgida, kas tegevus haarab lugeja loosse kaasa? Kas lool on selge tegevusliin? Kas lugu areneb lineaarselt või kronoloogiliselt? Kas lõpp on veenev või jääb tunne, et „no ja mis edasi” või „noh ja mis siis?”.

Oluline on dialoog. Tuleb jälgida, kas dialoogid on hästi loetavad. On need elavad, tihedad, originaalsed? Kas nad kõlavad nii, nagu inimesed tõepoolest räägivad? Kas dialoog paljastab ka dialoogis osalevate tegelaste tunded ning alateadvuse? Võib-olla üks stsenaariumi kirjutav inimene ei suudagi seda kõike lahendada. Produtsent saab võtta dialoogi kirjutamiseks juurde kirjandusringkonnast parimad asjatundjad. Neid meil, Eestis, leidub.

Produtsent peab pidevalt mõtlema kunsti loomise juures ka rahale. Kas kulutatud raha tuleb tagasi? Kas lugu on vaatajale mõistetav? Kas vaataja näeb selles ennast? Kas lugu täidab loodetud eesmärki, s.t kas lugu kutsub vaatajas ka tõepoolest esile eeldatud emotsionaalse reaktsiooni? Kas lugu käib ajaga kaasas? On ta trendikas? Kas käsitletud probleem pakub laiemale avalikkusele huvi? Kui need küsimused saavad positiivse hinnangu, siis on ka võib-olla garanteeritud, et produtsent võib kergemalt hingata.

Et anda kokkuvõtlik hinnang stsenaariumi kohta, on produtsendil mõttekas palgata professionaalne ekspert. Kas materjal meeldis? Kas ekspert nautis seda lugedes? Kui ei, mis häiris? Oli see põnev? Huvitav? Kas jutustatu kannab mingit sõnumit, on sel mingi meelelahutuslik väärtus, on lugu usutav?

Niisugune on minu ettekujutus heast stsenaariumist ja selle loomisest. Stsenaarium on ikkagi kõige muu juures hea filmi alus, mis sünnib algul stsenaristi ja produtsendi koostööna. Režissöör toob filmi uued loomingulised tuuled. Produtsent peab režissööri ideedele kaasa aitama, aga oma rahakoti rauad peos hoidma – eesmärgiks on ikkagi hea ja menukas film.

Kuna leian, et film on produtsendi vaimu laps, siis peab produtsent valdama kõiki alasid, mida hõlmab film. Olen ise katsetanud nii näitlemist filmis, olnud assistendi, operaatori, fotograafi kui ka montaažirežissööri rollis. Selle tulemusena olen leidnud, et mind rahuldab kõige rohkem produtsendi töö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming