Film kui revolutsiooni akt

Filmikunst jaguneb kaheks: filmid, mis on tehtud enne või pärast Jean-Luc Godardi debüüti „Viimsel hingetõmbel“.

OLEV REMSU

Filmiajakirja Sight & Sound mõjuvõimsas, iga aastakümne järel tehtavas kõigi aegade parimate filmide edetabelis viimases, 2012. aasta edetabelis on ainsa režissöörina 50 parima hulgas tervelt nelja tööga esindatud Jean-Luc Godard: 13. koht krimi-, linna- ja psühhodraama „Viimsel hingetõmbel“,1 21. koht abielu-, etendus- ja psühholoogiline draama ning satiir „Põlgus”,2 42. koht armastusdraama ja road movie „Hull Pierrot“3 ning 48. koht hübriid- ja esseefilm „Filmi lugu“.4

Kas pole kuninglik positsioon? Kogu maailma ülejäänud kinematograafiale jääb 120 aasta jooksul ainult 46 kohta.

Godard pärineb rikkast arsti-pankuriperest. Pariisist Šveitsi kolinud perekond oli katoliiklikus ümbruses protestantlik, siin peituvat Godardi mässumeelsuse juured. Pariisi eliitkooli, Buffoni lütseumi saadetud poeg huvitus hoopis kodanlastele põlgusväärsest filmikunstist, hakkas kirjutama artikleid André Bazini filmiajakirjas Cahiers du Cinéma, kus kritiseeriti ägedalt peaaegu kõike realismi puudumise pärast, tõsteti kilbile Orson Welles ja Alfred Hitchcock, vääristati itaalia neorealismi ning pandi teoreetiline alus prantsuse uuele lainele.

Arvustajana ei andnud Godard armu mitte kellelegi, tituleerides kõrgelt hinnatud režissööre kirjanikeks, paremal juhul teatraalideks. Igatahes polevat nende makulatuur filmikunst. Godard tahtis näha realismi, elu eheduse toomist ekraanile. Film esitagu tõtt 24 kaadrikku sekundis! Ta nõudis natuurist filmimist, nagu seda tehti toona Itaalias. Miks? Rooma filmistuudiod olid sõjas puruks pommitatud, Roberto Rossellinil ei jäänud muud üle kui võtted väljas teha ning itaalia neorealism oligi sündinud. Stuudiovõte on juba iseenesest petmine, kirjutas Godard.

Esteetika ja reaalsus

Esteetika oli talle poliitikast olulisem. Oma artiklites toonitas Godard, et montaaž pole tehnika-, isegi mitte esteetika-, vaid ennekõike eetikaküsimus. Ta juhendas toona kuulsaid filmilavastajaid, milline peaks olema pildi ja heli vahekord ja õpetas neile õiget kaameratööd. Liikuda! Film on eelkõige dünaamika, jagas Godard juhtnööre. Ta õpetas naljatoonil: filmitegemiseks on vaja vaid kaht asja: tüdrukut ja püstolit.

Viimaks tüütas isehakanu ninatarkus kõiki ära. Poiss, proovi ka ise midagi teha, siis tule teisi õpetama! Nii valmiski Godardi esimene täispikk, 90minutiline „Viimsel hingetõmbel“. Godard näitas praktikas, milleks ta on suuteline. Ja tulemus? Filmikunst jaguneb raudselt kaheks – enne ning pärast seda filmi tehtud asjad.

Autod põlevad, terroristide pommid plahvatavad, luuakse Vietnami sõja sarnane olukord. „Weekendi” tegelased on karakterita psühhopaadid, ja kuidagi teisiti see ei saagi olla.

Kaader filmist

Kinematograafiat pidas eelkõige montaažikunstiks juba Sergei Eisenstein, kes liimis kokku vastanduvad kaadrikud, ent tõelise revolutsiooni päästis valla Godard. Legend pajatab, et Godard filmis liiga palju nn musta materjali, sellest tal oli seejärel kahju loobuda ning siit siis teravad montaažilõiked. Teravad ja ootamatud on üksteisele järjestatud kaadrid tõepoolest, täiesti Godardi kui inimese moodi. Üks kaader sirgub teise seest. Näeme, kuidas mootorratas kihutab seisvast, tee ääres parandatavast autost mööda, ent lint on lõigatud ja liimitud nõnda, nagu tekiks mootorrattur auto seest. Ja viimaks kaob mootorratas tolle auto sisse tagasi, otse üles tõstetud kapotikaane alla. Muidugi ütleb meile kogemus, et loomulikult sõidab mootorratas oma teed ning autoga kokku ei puutu (ja Godard arvestab sellega), ent säärane montaaž väljendab otsekui autoparandaja mõtteid, tema ei taha muud kui mootor ära remontida ja edasi liikuda. Näeme peategelast Micheli/Laszlot (Jean-Paul Belmondo) keskplaanis ning siis äkki ilma igasuguse üleminekuta suures plaanis tema käsi, peo peal loetakse veeringuid. Selge – rahapuudus. Selge – peab juurde näppama. Näeme, kuidas Michel jõuab sama sammuga kaugele kuhugi teise ruumi, uksi avamata ning mingit transpordivahendit kasutamata, aga nüüd on tal käes ajaleht. Selge – punktiirsus, vahepeal on midagi juhtunud, mida meile ei näidata ja see mittenäitamine aktiveerib meie tunded ja mõtted. Üldse on Godardi tegelased tihti ajalehega. Sellesse heidetakse viivuks vaid pilk, misjärel sobib paber kingade pühkimiseks ja kõnniteele viskamiseks. Hinnang ühiskonnale, samas ka tegelase karakteriseerimine.

„Viimsel hingetõmbel“ oli ka Jean-Paul Belmondo debüüt. Peab ütlema, et Godardil oli üldse oskus luua iidoleid. Naisnäitlejaist said stiiliikoonid – siin Jean Seberg, hiljem Anna Karina ja Marina Vlady. Eks see näitab kunstnikulahenduse taset.

Oma ametitöös oli Godard ettearvamatu ja spontaanne, tema stsenaariumid ei olnud kunagi lõpetatud, ta tegi dialoogid valmis hommikul ja andis need osatäitjaile teinekord paarkümmend minutit enne võtte algust. Et säiliks ehedus, et ei oleks mingit pähe tuubitu deklameerimist. Töödistsipliiniga olid tal asjad nadid: ütles, et läheb nurga peale suitsu ostma, kuid kadus paariks nädalaks. Naisnäitlejatega olid tal kuumad suhted, mõnega neist oli ta ka abielus, siit ka vastastikune totaalne mõistmine vähemalt armastuse püsimise ajal. Kodu kui sellist ta ei vajanud, tema koduks oli töö ja nõnda läksid tal segi eraelu ja võtteplats.

Värvifilme tehes lõi Godard uue kaadrikompositsiooni grammatika, värvid tema kaadrites valdavalt vastanduvad: punane–sinine, beež–hall, roheline–lilla, roosa–must jne.

Filmi „Viimse hingetõmbel“ stsenaristi François Truffaut’ (ja Godardi) dialoogikunsti näiteks olgu toodud Micheli ilmekad repliigid: „Ära kasuta pidureid. Autod on tehtud selleks, et liikuda, mitte selleks, et peatuda.“; „Kui prantslane ütleb sekund, siis tähendab see viis minutit.“; „Ei ole mingit vajadust valetada. Elu on nagu pokker. Parim on tõde. Kõik arvavad, et sa blufid, ja nii sa võidadki.“; „Teie, ameeriklased, olete lollid! Te imetlete Lafayette’i ja Maurice Chevalier’d. Need on kõige lollimad prantslased.“

Godardi töödele on omane ilustamata sõnakasutus, ent vängused on ikka situatsiooni- ja tegelaste karakteri pärased. „Viimsel hingetõmbel“ kannatas tsensuuri all isegi sõnavabaduse kantsides USAs ja Suurbritannias. Ingliskeelset varianti kohendati koguni filmi viimases episoodis. Lõpurepliikides on sitakoti täpne tõlge (ingl scumbag) 2001. aastal asendatud sõnaga disgusting (vastik), 2010. aasta tõlkeversioonis sõnaga puke (okse). Anglosaksist väikekodanlase sündsustunne lihtsalt ei talu sitakotti suures ekraanilevis.

Kaootiline nädalalõpp

Kõik eelnev kuulub Godardi filmograafias uue laine suhteliselt realistlikku perioodi. Otserealismi polnud aga siingi. Kunst on teatavasti see „miski“, pluss „midagi muud“. Miski on siis objekti võrdlemisi üksühene peegeldamine, midagi muud aga esteetilis-ideoloogiline lisandus. Seni domineeris Godardi loomingus see miski, edaspidi näeme, kuidas see asi kaob hoopis tagaplaanile, tema tööd hakkavad koosnema „millestki muust“.

Järgneb Godardi maoistlik periood.

Ausalt öeldes meeldib mulle tema sürrealistlik manifestfilm, 105minutiline „Weekend“ (1967) rohkem kui mainitud edetabelifilmid. Seekord on ta ise ka stsenarist. Esmalt žanr – road movie, satiir, eksperimentaalfilm ja must komöödia. Tegelikult ei saagi aru, kas teekonnateos või selle paroodia. Godard on osanud noateral žongleerida kahe vahel. Ühelt poolt karikeerib Godard „Weekendiga“ kogu road movie žanri, teiselt poolt sõidab abielupaari, Rolandi (Jean Yanne) ja Corinne’i (Mireille Darc) juhitud kabriolett siiski mööda maanteed ja pöörab aeg-ajalt mujale ning kõrvalepõike-episoodis algab uus jant vastavalt žanri kaanonile.

Revolutsioonisõnumiga filmi tehes peab see olema revolutsiooniline ka vormilt. Aristoteles nõudis teatavasti, et kõik lood peavad sisaldama algust, keskpaika ja lõppu. Godard parafraseeris ettekirjutise subtiilselt – igal lool olgu algus, keskpaik ja lõpp, kuid mitte nimetatud järjekorras. „Weekendis“ on algus ja keskpaik mingil moel siiski paigas, ent pigem on tegemist nende süžeejaotiste paroodiaga. Keskpaik on täiesti kaootiline, ehitatud antiloogikale, juhuse tõukel toimuvatele kokkusattumustele. Justkui loogika klapitamiseks ja loo peatükkidesse jagamiseks kasutab Godard vahetiitreid, milleks mõnikord on episoodide pealkirjad, teinekord kellaaeg ja nädalapäev, millal tegevus toimub, ent seesugune täpsustamine on pila. Godard nöögib vaatajat, kelle huvi on seada tegevus kronoloogiateljele.

Kindlasti ei ole „Weekend“ mimeetiline ega peegelda pildilis-loolist tegelikkust. Teatavasti soovib vaataja ikka ekraanitegelasega samastuda – mida rohkem saab samastuda, seda paremaks ta filmi peab. Godard illusionistide odavate krutskitega kaasa ei lähe. See pole aus. Miks peab vaatajat petma, et näidatakse tegelikkust? Ja kui autorid upitavad vaataja tegelasega samastuma, siis eks lange illusoorsuse levitamise süü neilegi, mitte ainult lihtsameelsele vaatajale. Parem on Aristotelese- ja Platoni-pärasest tegelikkuse matkimisest loobuda, siis ei ole karta, et vaataja võib omaenda palavast soovist rumalasse samastamislõksu langeda. Niisugune olgu režissööri eetiline vastutus.

Kuhu siis sõidetakse? Mis huvitab kodanlust? Mõnu ja raha. Alul pihib Corinne Rolandile detailselt ja mõnuga, kuidas ta eelmisel ööl abielu rikkus, kuidas toimus grupiseks. Ja Roland saab sellest mõnust osa. Pikk-pikk ühest punktist võte ning pikk-pikk dramaturgias peaaegu lubamatu pikkusega monoloog. Abielupaar otsustab pärast Corinne’i litutamist pingeid jahutada, end tuulutada, nädalavahetuseks Pariisist välja sõita ning ühtlasi tappa äi, et temalt pärandus kätte saada. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et äi on ise surnud. Milline õnn! Nüüd on vaja tappa ämm – seda ka tehakse. Pärandiasjad joones, otsustab Roland tappa Corinne’i, et kogu varandus endale saada, Corinne’il on sama plaan. Viimaks jõutakse Pariisi-lähedasse kannibalhipide laagrisse, kus rahu ja armastust propageerivad hipid tapavad Rolandi, küpsetavad ja söövad ära. Kuri leiab kenakesti karistuse, nagu muinasjuttudes kohustuslik.

Teiseks siduvaks elemendiks on kummaline tegelaspaar Roland ja Corinne, mõlemad antagonistid, kes omavahel ei vastandu ja käituvad loo keskpaigas järjekindlalt motiveerimatult, kuigi tegevustikku käivitav põhjus on lausa hollywoodilikult selge. Roland ja Corinne ei asu teele sugugi juhuslikult, neil on selleks lausa sundivad motiivid – tahtmine korda ajada raha- ja pärimisasjad ning vajadus tuulutada end pärast Corinne’i üleaisalöömist.

Weekendi” jutustamisviis on romaani- ja novellilaadse narratiivi segu. Kui road movie osa on romaanilik, siis kõrvalepõiked, näiteks telefoniepisood ooperilauljaga, Mozarti-episood, ämma tapmine, vabadusvõitlus Front de Libération de la Seine et Oise Île de la Cité departemangu iseseisvuse nimel jne on iseseisvad, absurdsed filminovellid, väikesed lood suure loo sees.

Kommunistina tervitas Godard kogu maailma vabadusvõitlust, siin aga pilab seda. Enamgi, mustanahaline vabadusvõitleja kuulab pikka tiraadi näljas maailmast, oma rassi missioonist, õpetusest, kuidas terrori abil kukutada Ameerikas valgete võim, ent samal ajal pugib paksu topeltvõileiba. Kunst on eitus-jaatus, mitte näpuga näitamine. Kumma üle Godard naerab? Kas lolli ja agressiivse ideoloogi või logeleva mustanahalise üle? Vastus on lihtne: mõlema!

„Weekendi“ seob tervikuks teekujund ja peategelaste paar, kummati ei toimu hea ja halva vastandamist – nii Roland kui Corinne on antagonistid. Kodanluse juhitud rahamaailmas ju head polegi!

Põhitegevus toimub kõrvalepõigetes, kõrvaltegevus maanteel lõpututes ummikutes. Autod põlevad, terroristide pommid plahvatavad, luuakse Vietnami sõja sarnane olukord. Las närukaeltest kodanlased tunnevad, mida tunnevad vietnamlased ameeriklaste pommide all.

Weekendi” tegelased on karakterita psühhopaadid, ja kuidagi teisiti see ei saagi olla. Corinne’i vägistamise peale maanteekraavis tõmbab Roland vaid suitsu, see peaks Godardi mõtte järgi kujutama kodanluse suhtumist, mitte konkreetset tegelast. Tavalise kujutustehnika puhul näidatakse tervikut osa kaudu, Godard näitab osa terviku kaudu, liigub üldiselt üksikule. Nagu kodanlusele iseloomulik, on ka Roland ja Corinne omakasupüüdlikud, trügivad maanteetropis ette, ahnitsevad paremat positsiooni vastassuunavööndis sõites. Näeme avariisid, laipu, auto kummulipööramisi, võetakse küüti sõitma püstolipaugutaja, kihutatakse kraavi jalgrattur (tühja kah, et hukkub) ja teised autod. Ainukesed kausaalsusjärgnevusega episoodid on kokkupõrge ja autopõleng. Siiski ei või teisi omavahel ära vahetada, sürrealismis toimib teatavasti klassikalise muusika kompositsiooni printsiip, ka seal on ju võimatu ümber paigutada näiteks allegro’t ja andante’t.

Pole loo jutustamise printsiipi, mida Godard ei rikuks. Pikki monolooge ja taevast kukkunud hetketegelasi ei tohiks ju filmis olla? Palun: „Weekendis“ on õige mitu ootamatut personifitseeritud Jutustajat, nende hulgas ka Emily Brontë, Lewis Carroll, Saint-Just ja Karl Marx (kõik kostümeeritud), kes raamat käes, loevad revolutsiooni ideoloogia tsitaate. Meil ei ole võimalik kindlalt otsustada, kas Godard teeb nende kulul nalja või tahab, et me neid tõsiselt võtaksime. Igatahes toimub surnud autorite ja väljamõeldud tegelaste kohtumine, ehtne sürrealistide jumaldatud kokkusattumus!

Üpris võimatu on eristada, mis on mõeldud tegelikkuse peegeldusena ja mis on tegelaste kujutluspiltide peegeldus.

Päris uhke on Godardi katse lõhkuda tinglikkusemüür ekraani ja vaataja vahel. Corinne annab teada meile, publikule: „See ei ole romaan, film on elu!“ Niisugune lause võiks olla prantsuse uue laine motoks, ent Godard on tolle vooluga juba hüvasti jätnud ning nüüd teeb ta laine kulul nalja. Roland ütleb: „Milline ilge film! Millist vastikut rahvast me kogu aeg kohtame!“ Vastik rahvas oleme meie, publik. Godard püüab katki rebida looillusiooni, tegelane Roland otsekui materialiseeruks kodanik Jean Yanne’iks, Corinne kodanik Mireille Darciks, nad astuksid nagu ekraanilt maha meie juurde, ütlevad meile tere ning soovitavad mitte uskuda seda umbluud, mida nad kehastavad.

Taas taevast kukkunud episoodiline tegelane Joseph Balsamo (Daniel Pommereulle) hakkab arvustama filmi, mida me parajasti näeme: „Ma olen siin, et anda teile teada grammatikaajastu moodsatest aegadest ning flamboyant-stiilist ekstra selle filmi jaoks.“ Flamboyant on kunstiteaduse termin, tähendab prantsuse arhitektuuris franko-gooti stiili, mida mõnikord kutsutakse ka leegitsevaks stiiliks.

Ja Balsamo ei eksi – „Weekend“ on just flamboyant’lik. Godard on sidunud loo ülesehituse ja ühiskonnakorra, mäss loo ülesehituse vastu on talle mässuks vihatud sootsiumi vastu.

„Weekendis“ sülitab Godard kõrges kaares enam-vähem kõigi (kodanlike) väärtuste pihta, film lõputiitrist loeme: „Filmi lõpp, maailma lõpp.“

Neli ja pool kuud pärast „Weekendi“ esilinastust puhkes 1968. aasta mairevolutsioon. Godardi koos Jean-Paul Sartre’iga ülistatakse kui selle ettekuulutajat ja ideoloogilist juhti. Või siis – süüdistatakse mässu õhutamises.

Godard teeb praegugi 87aastasena filme, kokku on tal neid koos dokkide ja lühifilmidega üle saja. 2010. aastal pälvis ta filmikunsti kõrgeima tunnustuse – USA Filmiakadeemia andis talle suurte saavutuste eest elutööauhinna. Nagu Sartre ei võtnud vastu talle kodanluse määratud Nobeli auhinda, keeldus Godard samal põhjusel elu-Oscarist.

Bernardo Bertolucci filmis „Unistajad“5 seletavad kaksikuist filmiõpilased Isabelle (Eva Green) ja Theo (Louis Garrel) oma ameeriklasest sõbrale Matthew’le (Michael Pitt), et prantslastel on kaks pühadust – ülev mairevolutsioon ja geniaalne Godard.

Ei kujuta ette, et keegi, kes ei tunne Godardi loomingut, võiks teha filme või otsustada filmide tegemise üle.

1 „À bout de souffle“, Jean-Luc Godard, 1960.

2 „Le Mépris”, Jean-Luc Godard, 1963.

3 „Pierrot le fou“, Jean-Luc Godard, 1965.

4 „Histoire(s) du cinéma“, Jean-Luc Godard, 1989.

5 „The Dreamers“, Bernardo Bertolucci, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht