Film kui panegüürika

Igor Garšnek

  Dokumentaalfilmi “TAGASITULEK KOJU” DVD: režissöör MAIJU INGMAN, produtsent IRINA STELMACH, Adel TV, 2007, pikkus 62 minutit. Esilinastus 10. III Kinomajas.

 

“Tagasitulek koju” on Eesti-Soome taustaga režissööri Maiju Ingmani muusikaline portreefilm Avi Nedzvetskist (Iisraelis tuntud kui Avi Benjamin). Kes aga on Avi Nedzvetski? Meie keskealised muusikud mäletavad teda kindlasti, nooremad mitte, sestap ka lühitutvustus.

Avi Nedzvetski (1959) on juudi rahvusest pianist ja helilooja, kelle muusikaline haridustee kulges Otsa-nimelisest muusikakoolist Tallinna konservatooriumi, kus ta õppis klaverit Toivo Nahkuri ning kompositsiooni Jaan Räätsa juhendamisel. Juba siis avaldus tema harukordne mitmekülgsus: süvamuusika interpreteerimise ja komponeerimise kõrval jõudis ta veel esineda nii jazzpianisti kui rock-ansambli Ne Zhdali juhina. Aastal 1991 asus ta elama Iisraeli, kus sai Tel Avivis Gesher-teatri muusikajuhiks. Paljude muusikalide autor, abielus, kahe lapse (neist täiskasvanud poeg Gur) isa. Sellised on Nedzvetski n-ö ankeediandmed, tunniajaline DVD avab tema loomingulisi tagamaid mõistagi palju laiemalt.

Kõnealuse dokumentaalfilmi ülesehituses on kaks põhitelge. Neist esimene on Nedzvetski muusikaliga “Saatan Moskvas” (libreto aluseks Bulgakovi “Meister ja Margarita”) seonduv. Mis tähendab mitmeid muusikalinumbreid ja proovistseene Tallinnas, kui dirigent Erki Pehk juhatas selle teose kontsertettekannet 2004. aastal Estonia kontserdisaalis. Peab etteruttavalt ütlema, et see on filmi kõige atraktiivsem ning kunstilises mõttes kõige huvitavam ja sisukam tasand. Nedzvetski suhtlemine proovis dirigendi ja solistidega on tempokalt läbi põimitud paljude ettekandekatketega, pilt on monteeritud hästi vaheldusrikkaks ning hoiab vaatajat kindlalt oma haardes.

Järgmist läbivat liini võib sõnastada kui “teised Avi Nedzvetskist ning Avi Nedzvetski teistest ja endast”. Kusjuures just sellises järjekorras, kuna Nedzvetski kipub sõna saama mõneti vähem kui teised, vähemalt filmi algupoolel. Ja siin on filmi autor(id) läinud ilmselt pisut libedale teele. Kui esimestes kaadrites räägib Avi kunagine õpetaja, pianist Toivo Nahkur, kui eredad olid Nedzvetski tudengipõlve klassikatõlgendused, ning sellele järgnevad kompositsiooniprofessor Jaan Räätsa kiidusõnad, on see filmile kindlasti silmatorkavalt ere algus. Ainult et kui ka järgmiste intervjueeritavate, nende seas kursusekaaslase Aleksandr Lukjanovi, perekonnatuttav Irina Stelmachi, Ebba Räätsa jpt sõnavõtud moodustavad oma ülivõrretes (“kõige-kõige”, “hämmastav”, “erakordne”) ühtse kiidukoori, siis läheb lugu juba igavaks. Usun, et ühetoonilise panegüürika asemel huvitaks vaatajat neis intervjuudes rohkem Nedzvetski loomenatuuri avamine, Nedzvetski kui inimene, sest “kõige-kõige” on vaid Jumal taevas (või kadunuke kirstus).

Seda puudujääki korvab siiski inter­vjuu Nedzvetski abikaasa Jevgenia Dodinaga (Gesher-teatri primadonna), kus ta räägib muusikateatri tähendusest enda ja Avi elus: “Kogu meie elu kulgeb teatris, kui seal on hästi, on ka kodus kõik hästi.” Avi Nedzvetskit ennast näeme rääkimas samuti, ent tema jutus on kohati palju n-ö olmelisi seiku. Paistab, et filmi autor(id) pole lihtsalt taibanud Nedzvetskilt küsida tema sügavamate kunstiliste tõekspidamiste, kunsti rolli kohta tema elus. Vaid päris filmi lõpus on temaga üks tõesti sügav jutuajamine, kus Nedzvetski räägib huvitavalt judaismi ja kristluse suhetest.

Filmi aktivasse tuleb aga kindlasti kanda mitmed kaunid looduspanoraamid, kus taustaks kõlab Nedzvetski muusika. Need mõjuvad ehedalt ja pilku-kõrva paitavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming