Film kui maavanaema fotoalbum

Sigrid Saarep

Dokumentaalfilm „Mida ei mäleta, pole olnd” (Filmivabrik, 2012, 29 min), režissöör, stsenarist ja operaator Kristjan Svirgsden, helirežissöör Ivo Felt, monteerija Kersti miilen, operaatori assistent Olavi-Heikki Kiviloo, helioperaator Rein Urm, On-line monteerija Tanel Toomsalu, produtsent Manfred Vainokivi. Esilinastus 28. III kinos Sõprus. Mälu on valikuline. Ühe ja sama sündmuse, paiga või ajalooetapi kirjeldus võib tagantjärele äärmiselt palju erineda, sõltudes tavaliselt meenutaja isikust, tema teadmistest, kogemustest ja elu jooksul tehtud ideoloogilistest või moraalsetest valikutest. Mida ei soovita mäletada, seda pole olnud. Eesti iseseisvuse taastamise ja mitte ainult selle kohta on tänastel või eilsetel poliitikutel samuti oma versioonid. Nii nagu Marju Lauristini mälu erineb Eve Pärnaste omast, erinevad põlise rannaküla elaniku mälupildid aeg-ajalt „akusid laadiva” mereäärse suvitaja omast. Vaatasin Kristjan Svirgsdeni filmi „Mida ei mäleta, pole olnd” vaheldumisi vasaku ja parema silmaga ning eri ajupoolkeraga. Üks silm nägi läbi isikliku mälestuste prisma Eesti rannaäärse kaluriküla lugu, millesse on põimitud kalapüük, piiritusevedu, paadipõgenikud, kinnine piiritsoon, puhkelaagrid-puhkekodud ja kodukoha patriotism. Teine silm ja ajupoolkera tajusid filmi fragmentaarsust ja kohatisi poolikuksjäämisi, nagu oleks tegemist juhuslike mälukatketega või kirjanik Lutsu laadsete „Pildikestega Paunverest”. Mälu on lisaks valikulisusele ka fragmentaarne ning sidusat lineaarsust ei pea nüüdisaegselt dokumentaalfilmilt samuti ootama. Tegelikult võiks kõiki teoseid, olgu nad siis filmid, maalid, raamatud vms, võtta vastu eelarvamusvabalt, ootusteta ehk nii-öelda rivitult. Kui puudutab, siis on hästi ja ei olegi tähtis, kumb pool tunnetusaparaadi osadest oli rohkem protsessi kaasatud.

Filmi valmimisega sai autori sõnul tasutud ammune võlg, arvatavasti koduküla, kohalike elanike ja iseenda ees. Filmi „Mida ei mäleta, pole olnd” kaadrid pärinevad valdavalt Svirgsdeni enda arhiivist, mida selle filmi tarbeks on kogutud üle kahekümne aasta. Ainest on olnud rikkalikult ja seetõttu on teosest välja praagitud kogu autorile vähe tähtis või mürarikas materjal. Võib-olla, et tegemist ongi filmiga, mis läheb korda vaid väikesele osale inimestele, neile, kes elavad samasuguses paigas, kellel on piiriäärse kalurikülaga seoses isiklikud mälestused või Lobi küla inimestega sarnane elutunnetus.

Režissöör Svirgsdeni loo tegelased, koht, aeg ja sündmused on kõik väikesed. Väikesed selles mõttes, et filmis ei räägita mingitest murrangulistest sündmustest, ajaloolistest verstapostidest, kultuuriloolistest suurkujudest ega traagilistest elusaatustest. Aeg ja sündmused jooksevad katketena ja kronoloogilise järjestuseta. Kõik, millest filmitegelased jutustavad või mida Lobi rahvas teeb, on igapäevane ja lihtne. Tavaliste inimeste väikene elu, kellele küla ongi nende riik. Tagantjärele vaatlejale võib salakauba- ja piiritusevedu tunduda küll seiklusena, kuid omas ajas oli see rannarahvale argine töö, olgugi et riskantne ja keelatud. Pidu sai läbi, kui piirivalve mehed tabas ja nad vangitapiga Tallinna saadeti. 1944. aasta sügisel laevade ja paatidega meritsi Soome ja sealt edasi Rootsi põgenenud inimeste lood ei erine üksteisest väga palju. Ka minu kodukülas räägitakse lugusid, kuidas minu vanaonud piirituserahaga maja üles ehitasid ja hiljem Tallinnast taluõuele evakueeritud laevaehituse kuuri taga võsas salaja tehtud paadiga 1944. aastal Rootsi jõudsid.

Svirgsdeni film sarnaneb oma teostuselt ja ülesehituselt mõnes mõttes maavanaema fotoalbumiga (aga mitte museaalse fotoarhiiviga), mida lapsena uudistavalt ja hiljem nostalgiaga lehitsetakse. Pildialbumi esimestel lehtedel on pidulikult rõivastatud ja otse kaamerasse vaatavad tõsised inimesed, seejärel tulevad fotod uutest rõõmsatest taluhoonetest, mida 1920.-1930. aastatel elu edenedes rajama hakati, edasi vähesed sõjaaegsed ja sõjajärgsed fotod, 1960.-1970. aastate kolhoosi- ja külapeod ning kõige lõpuks tühjaks jäänud talumaja, mida parimal juhul veel suvekoduna kasutatakse. Fotode kvaliteet pildialbumis on kõikuv, mõned on uhked ja valminud professionaalses töökojas, korralikult kõvale kartongile liimitud, teised aga udused ülesvõtted, kus kadreering on tehtud kiirustades ja fookusest natuke välja nihkunud.

Iga film on oma autori tegu ja võib öelda, et ka tema mälu nägu. Kui Kristajan Svirgsdeni asemel oleks filmi loojaks näiteks Mark Soosaar, oleks teoses rohkem esil kas tema enda isik või autoripositsioon. Maimik ja Tolk aga, kui nad üldse sellise stsenaariumi valiksid, tekitaksid raudselt keskmise suurusjärgu intriigi ja tooksid kohale mõne kohaliku poliitiku või muidu põmmpea. Svirgsden pigem vaikib ja laseb vaatajal „lehitseda” vana armsakest pildialbumit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming