Film kui ideede kalmistu

Enn Säde, filmimees

Asjaarmastajana arhiivides tuhnides olen küll tähelepanu teraviku suunanud konkreetsele küsimusele seoses mõne filmilooga, aga silm haarab ju tahes-tahtmata ka kõrvallehekülgi, aju (või mälu? – paljukest seda alles on) ehk fikseerib midagi ja käsi teeb ikkagi mõne ülestähenduse, ükskõik, et vaja nagu poleks. Täna, mil olen „päris” filmitegemisest prii, kuulen neid ääremärkusi või vahelugemisi oma kladedes krabistavat ja patt oleks nad sinna jälle  unustusse jätta.       

Alljärgnevad read koondusid kuidagi iseenesest lennukite ja lendamise ümber. Tõsi – ilma tõsise uurimistööta neid lugusid vaevalt filmiesildiseks saaks vormistada. Esimesena meenub mulle väljakirjutus arhiivist soomepoiste  („Jätkusõja viimased sõdurid”, 2002) filmi tegemise aegadest. Täitsa võimalik, et soome filmimehed on seda seika juba uurinud, aga siiski: ühe Helsingisse jäänud soomepoisi, Meremaa nimeks, annavad soomlased 1947. aastal Nõukogude Liidule välja ja pärast lühikest peibutusaega siin Tallinnas muidugi arreteeritakse 9. oktoobril 1948. Nurkasurutud ülekuulatavailt kuuleb huvitavaid lugusid: Meremaa on olnud Soome armees kusagil  Kemi(?) lennuväljal raadiojälgimise rühmas ja tunnistab nüüd NKVD-le, et töötas seal Inglise luurele, keegi veltveebel Kantola olla ta värvanud … Ega need Nõukogude Liidu liitlastele (!) töötanud spioonilood NKVD protokollides eriti originaalsed ju pole, olen kohanud ka Jaapani spioone jne … Meremaa lugu läheb huvitavaks sealtmaalt, kus tuleb välja, et ta oli 9. märtsil 1944 olnud Soome pommilennukis, mis startis kell 20.44, et jälgida Tallinna pommitamiselt  lahkuvaid Nõukogude pommitajaid. Soome lennukeid olla olnud umbes üheksa tükki, peal ka öise nägemise riistad. Olidki ööpimeduses saatnud venelasi kuni kuhugi Leningradi lähistele ja pärast Vene pommilennukite maandumist oma pommid alla poetanud. Operatsioon olnud nii salajane, et isegi pärast demobiliseerimist ei tohtinud sellest iitsatadagi. Meremaa ütleb, et osales veel mitmel lennul.   

Mis on selles loos fantaasia, mis tõde? Soome ajaloolased (Geust, 1997) noogutavad  pead: jah, Soome õhujõudude 4. lennurügemendi 21 pommitajat hiilisid tõepoolest Vene esimese laine tagasipöörduvate lennukite rivvi ja pommitasid Leningradi ümbruse lennuvälju, hävitati või sai vigastada vähemalt 14 Vene pommitajat (SB -2?). Ka Meremaa pakutud kellaaeg klapib. Oli ta tõepoolest nendes lennukites kaasas? Fakt on see – ja filmi väärt fakt – et NKVD 1948. aasta ülekuulamise protokolli ja soomlaste selle loo avalikustamise  vahele jääb 50 aastat. 

Soomepoistest filmi tehes lappasin läbi tuhandeid lehekülgi NKVD toimikuid, seal on sada Shakespeare’i igas köites, ole ainult mees ja loe! Ühe soomepoisi, nüüd Tartus elava mehe hiigelpaksus toimikus käib kahe kõrvaltunnistaja (Mitt ja Ojamaa) jutust läbi lugu salapärasest välismaa lennukist, mis on kevadsuvel 1949, ilmselt kohe pärast küüditamist, maandunud Viljandimaal ühe talu heinamaal. Naabrid panevad imeks, et selles majapidamises ei  häälitse juba teist päeva loomad. Asja uurides leiavad nad pudulojuste kõrid läbilõigatuna ja toad-kambrid tühjana. Lennuki rataste jäljed rohukamaral viitavad ühemõtteliselt, et perekond on ära lennanud. Sel ajal oli Vene radarite tase veel nii armetu, et säärast julgustükki oli võetud kuuldavasti mujalgi mitmel korral ette. Mängufilm! Kus te olete, tegijad? 

Kummaliste lennukite ritta sobib ju ka rootslaste DC-3 lugu, millest on küll film olemas. Eesti juurtega Rootsi endine sõjaväelendur  Andres Jallai on produtseerinud põneva filmi „DC-3 viimane lend”, olen seda näinud ja tassinud VHS-kasseti ETVsse – „Ostke ära!”. See läks seal hanketoimetuses „kaduma”… Rootsi salajane luurelennuk, pungil täis moodsat aparatuuri, kurseerib külma sõja kuumadel aastatel Läänemere neutraalvete kohal ja peilib Eesti ja Läti rannikult Vene sõjalisi objekte, kuni Riiast startinud hävitaja ta alla tulistab. Allatulistaja lennuaruandesse on joonistatud  mõned langevarjud. Veel mõni aasta tagasi levitati Eesti lehtedes üleskutset – äkki keegi Hiiumaalt nägi neid langevarjusid? Jallai käivitab suurejoonelise aktsiooni lennuki ülesotsimiseks, leiab ka, aga film ei avalikusta skelettide arvu hästi säilinud lennukikeres. Eesti filmimees Ants Vist püüab ühendust võtta Jallai otsimisgrupiga, et abi saada 1940. aasta 14. juunil venelaste poolt alla tulistatud Soome reisilennuki OH-ALL Kaleva otsimisel. Tal on  nimelt käsil film Kaleva saatusest. Mõlema otsimisfilmi tegemisest saanuks ju omakorda põneva loo genereerida, kui vaid tegijaid leidunuks. Rootslaste ja nende lennukitega tuleb mul siinses kirjatükis veelgi tegemist, ainult sündmuse aega ei oska enam täpselt öelda, ehkki see on lihtsalt tuvastatav. Igatahes on see enne Mathias Rusti tempu Punasel väljakul (28. mail 1987, Nõukogude piirivalvurite päeval, maandub Rust seal väikelennukil!). Olin nimelt  1983. aastal seoses mingite filmiasjadega Hiiumaal ja üks kolhoosiesimees (või aseesimees?), kutsume teda siinkohal Antsuks, rääkis alljärgneva loo. Mõni aeg enne seda oli ta olnud nimelt tõlgiks siinsamas Hiiumaal ühe rootslasest lenduri ja „kohalike” piirivalvurite või miilitsate vahel (küllap siis Ants on rannarootsi juurtega mees). Tegemist olnud Rootsi endise militaarlenduriga, kes alkoholi küüsi sattununa pidi nüüd rahulduma treeneritööga  kusagil tsiviillennuväljal, aga lennata ju tahaks. Et mees oli viimasel ajal korralikult käitunud, olidki kolleegid lõpuks lubanud ta pisikesele tuulutuslennule, hoolimata tema kommunistlikust jauramisest – „purjutaja jutt”.

Nagu õhku sai, nii kohe Hiiumaa poole, ilmselt paagid siis kütust täis, ja hästi madalalt, nii et oma radarid said ta kavatsusest sotti alles siis, kui sportlennuk oli Rootsi merepiiri lähedal. Õhkutõusnud Rootsi piirivalve patrull-lennukid jätsid ta lendama  ja nii maanduski mees Hiiumaal, usutavasti kusagil Kõpus, ehk oli see Kalanas? Nüüd tuleb näituse nael – maandumine väikese sportlennukiga liivasele külatanumale pole ju profi käes teab mis kunsttükk. Aga et Nõukogude piirivalveradarid teda aegsasti ei näinud, vähe sellest – nad ei näinud teda üldse! Mees oli üsna õnnetu näoga seal ringi käinud ja püüdnud külapoiste käest sotti saada, kus on politsei. Kas Sven Svensson tahtis poliitilist varjupaika Nõukogude Eestis? Selle peaks noor filmimees ise välja uurima. Nagu ka kõik sellele järgneva: külmas higis leemendava piirivalvekordoni leitnandi, välgunooled kohalikus õhutõrje keskuses, Rootsist kohale tulnud eksperdid jms.       

Ja Vladimir Beekmanni „Öölendurid” – vapustava ideega lugu, mis on paelunud vist juba kaht põlvkonda eesti filmimehi, aga filmi pole tänaseni. Piloot kapten Berg ja tema  salapärane LQ86 kusagil Põhjala jumalatest hüljatud kaljusaarel. Asi ju lausa karjub filmi järele ja tänases maailmas poleks see lugu ka tehniliselt kes teab mis keeruline. Kes kõik mu kolleegidest pole püüdnud selle tõepoolest vägeva filmiga käivituda: Olav Neuland, Mark Soosaar, viimati vist Peeter Urbla, küllap veel keegi (Tõnu Virve?). Mäletamisi on mõnele neist isegi mingid summad eraldatud … Kunagi 12 aastat tagasi ütles Olav Neuland:  „Filmi tegemine peaks olema samasugune nagu lendamine – elu ja surma küsimus.” Või ehk teisiti – ideed kui filmide kalmistu?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming