Filipiini filmikunst ja Brillante Mendoza

Aare Ermel

25. septembril 1919. aastal esilinastus Manilas hispaanlaste samanimelise zarzuela (opereti) eeskujul vändatud tummfilm „Dalagang bukid” („Pruut maalt”), režissööriks hiljem „Filipiinide filmikunsti isaks” tituleeritud José Nepomuceno (1893–1959). Tulevane filmidiiva Atang de la Rama pidi seansi ajal laulma, saatjateks viiuldaja, trompetimängija ja pianist. Nepomuceno on ühtlasi lavastanud Filipiini esimese tervenisti heliga varustatud kinopildi „Punyal na Guinto” („Kuldne kinžall”), mida näidati esmakordselt 1933. aasta 9. märtsil. Filipiini filmikunsti traditsioonid on ühed Aasia pikemad. Rahvuslik filmitööstus arenes välja 1930. aastail, järgnenud kümnendeil kujunes kinost filipiinlaste populaarseim meelelahutuskoht. Varem tehti peamiselt seiklusfilme, rahvakomöödiad, krimi- ja spioonipõnevikke ning vägivallaga vürtsitatud melodraamasid. Alates 1960. aastate lõpust hakkas kinorepertuaar jõudsalt täienema muusikafilmide, vesternide, bomba-filmide (soft-porno), teismelistele mõeldud romantiliste komöödiate ja ühiskonnakriitiliste (avangardistlike) isikudraamadega. 1975. aastast tegutseb omamaise filmitoodangu paremikku tutvustav „Metro Manila” filmifestival, 1999. aastal alustas „Cinemanila” rahvusvaheline filmifestival. Kui veel 1980. aastail toodeti Filipiinidel keskmiselt 200 kinofilmi aastas, siis tänavu esilinastus ekraaniteoseid poole vähem. Samas teenib kodumaises filmiäris igapäevast leiba ligikaudu 260 000 inimest. Filipiini rahvusliku filmiarhiivi loomine kujunes oodatust märksa pikemaks protsessiks. Tänavu oktoobris see viimaks avati.

Lino Brocka ja teised

Möödunud sajandi jooksul Filipiinidel sündinud filmilavastajaist on suutnud mujal Aasias enesele nime teha paar tosinat persooni ja kogu maailmas kümmekond. Usutavasti rahvusvaheliselt tuntuim on 1. jaanuaril 60aastaseks saanud Brian Yuzna, üks modernse fantaasia/ õudusfilmi rajajaid. Ta on USAs hariduse omandanud nn videorevolutsiooni laps, piirangutest vabanenud filmikunsti esindaja, kelle teosed on olnud videolevis mitmeid kordi edukamad kui kinolevis. Ent kõik Yuzna kassahitid on valminud Ühendriikides ja/või Hispaanias.

Vanematest kineastidest väärib eeskätt esiletõstmist Lino Brocka (kodanikunimega Catalino Ortiz Brocka, 1939–1991). Kaluri pojana sündinud Brocka elas pärast kooli mitu aastat Molokai saarel (Hawaii saarestik), töötas misjonärina mormoonidele kuulunud pidalitõbiste koloonias. Tema elu teatri- ja televisiooninäitlejana ei kestnud kaua. 1970. aastal lavastas Brocka oma esimese filmi „Otsitakse täiuslikku ema”, omapärase kombinatsiooni koomiksisarjast ja Hollywoodi menumuusikalist „Helisev muusika”. Avalikult oma homoseksuaalsust rõhutanud Brockal tuli oma tegude ja dissidentlike arvamusavalduste pärast korduvalt vangis istuda. Range tsensuuri kiuste jõudis ta lavastada 21 aastaga 58 filmi. Enamasti toimub nende tegevus Manila slummides, ühiskonna marginaalses poolmaailmas, kus käidavas olelusvõitluses jäävad elama jõhkrad, julmad ja ükskõiksed. Mitmetes filmides on käsitletud seksuaalvähemustele olulisi teemasid. Mahuka loomingulise pärandi pärliteks on naturalistlikud draamad „Manila pimeduse embuses” (1975), „Insiang” (1976), „Mananayaw” („Tantsija”, 1978), „Jaguar” (1979), „Bona” (1981), „Bayan Ko” („Minu oma maa”, 1984). Pärast Ferdinand Marcose diktatuuri kukutamist moodustas president Corazón Aquino riigi uue konstitutsiooni koostamiseks 50 prominendist koosneva komitee, kuhu kuulus ka toonane Filipiini Filmirežissööride Gildi president Brocka. Uued tuuled tõid kaasa suurema loomingulise vabaduse, samas tundis filmilooja end üha enam poliitilise autsaiderina. Brocka hukkus Quezon Citys autoõnnetuses.

Filipiini filmikunsti tulevikulootuseks peetud Auraeus Solito (sünd 1966) töid on demonstreeritud PÖFFil kahel korral. 2006. aastal linastus Tallinnas tema debüütmängufilm „Maximo Oliverose õitseaeg” (2005), mis on tänaseks võitnud 15 rahvusvahelist auhinda. Meeldetuletuseks, draamas armub 12aastane geinooruk Maxi politseinik Victorisse, kelle eesmärgiks on poisi isa ja kaks venda trellide taha toimetada. Sel aastal osales Solito ka ise PÖFFil, tema „EurAasia” võistlusprogrammi valitud „Palawani saatus – Busong” viib vaataja(d) maagilise realismi hõngulisele rännakule läbi kauni Palawani saare.

Vastuoluline realist Brillante Mendoza

Solitost veel rohkem on saavutanud temast kuus aastat vanem Brillante Mendoza. Mendoza on sündinud 30. juulil 1960. aastal Pampanga provintsis San Fernandos. Õppis reklaamindust Manilas katoliiklikus Santo Tomase ülikoolis. Võtnud enesele pseudonüümiks Dante Mendoza, tegi ta algul kunstnikutööd teatris, televisioonis, reklaamiklippide ja muusikavideote juures. 2005. aastal asutati tema eestvõttel sõltumatute filmitegijate ühendus Centerstage Productions (CSP). Autodidaktist kineasti suurteks eeskujudeks olevat itaalia neorealistid ja prantslane François Truffaut.

Mendoza debüteeris mängufilmilavastajana 45aastaselt. „Massöör” („Masahist / The Masseur”, 2005) linastus mäletatavasti ka PÖFFil. 20aastase Iliaci alkohoolikust isa pole enam suuteline perekonda toitma. Sestap lahkub noormees kodukandist pealinna elatist teenima. Töö Manila ilusalongi (s.o homobordelli) teenindajana on rutiinne ja igav amet nagu iga teine. Päevad meestesalongi kitsukestes kabiinides kulgevad omasoodu: klientidel on omad kapriisid ja nendega tuleb arvestada. Siis sureb Iliaci isa ning poeg on sunnitud koju naasma, et aidata surnu korralikult maha matta. Ta avastab, et protseduur isa viimsel võidmisel ei erinegi eriti töövõtetest, mida ta on seni rakendanud meelaste masseeritavate rahuldamiseks. Iliac saab oma ülesandega ilusasti hakkama, kuni leiab isast maha jäänud asjade seast lähedaste eest hoolikalt varjatud saladuse. „Massöör” võitis Locarnos parima videofilmi Kuldleopardi (kahasse kanadalase Denis Côté „Põhjaosariikidega”).

Teenuste osutamisega on tegemist ka Mendoza erootilises kõmudraamas „Teenindus” („Serbis / Service”, 2008; vahest on etem tõlkepealkiri „Teie käsutuses”). Film põhjustas kodumaal skandaali, millele järgnes tsensuuri kiire „iluravi”. Kui Cannes’is jalutasid mitmed lugupeetud kriitikud „labase porri” peale solvunult kinosaalist välja, siis New Yorgi esilinastus seitse kuud hiljem läks suuremate ekstsessideta. Perekonna matroon Nanay Flor kaotab abikaasa vastu algatatud bigaamiaprotsessi, kuna lihane poeg tunnistas kohtus isa kasuks. Perele kuulub Angeleses (Pampangas) vana räämas kino, kus näidatakse ajast ja arust seksifilme. Nanay Flori juhitava „kultuuritempli” personaliks on tütar Nayda, väimees Lando, kasutütar Jewel ning vennapojad Ronald ja Alan. Alan pole just vaimustuses faktist, et lapseootel sõbratar loodab temaga abielluda. Oma mehest tüdinenud Nayda on pigem meelitatud nõbu Ronaldi lähenemiskatsetest. Samal ajal pole mitte kõik perekonnaliikmed teadlikud nende silme all toimuvast salabisnisest. Nimelt toimib kino varjus aktiivne serbis-poiste (s.o meesprostituutide) maksujõulisematele pederastidele vahendamine. „Teenindus” võitis grand prix’ Bangkoki rahvusvahelisel filmifestivalil.

Brillante Mendoza on tänaseks lavastanud veel seitse täispikka mängufilmi. Neist edukamad on olnud „Kasulaps” (2007, parima filmi auhind Durbanis), „Ragulka” („Tirador”, 2007, Caligari auhind Berliinis, žürii eriuhind Marrakechis), „Veretöö” („Kinatay”, 2009, parima režii auhinnad Cannes’is ja Sitgesis) ja „Vanaema” („Lola”, 2009, parima filmi auhind Dubais).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming