Fenomenaalselt malbe absurdihuumor

Mari Laaniste

Joonisfilm “SÕNUM NAABRITELE”. Stsenaarium, režii, kunstnik, animatsioon, montaaž Priit Tender. Näitleja Tõnu Kark, muusika Märt-Matis Lill, heli Horret Kuus, produtsent Kalev Tamm. Eesti Joonisfilm, 2006, 11 min, esilinastus 24. XI 2005 kinos Sõprus.  

Kaadrid Priit Tenderi joonisfilmist “Sõnum naabritele”.

 

Trelle meenutava korrusmaja asukas Anti moondub ühel heal päeval ristikujuliseks ning heiskab end katusel nähtavale kohale, ajendatuna äkilisest soovist vahendada naabritele maailmaparanduslikku sõnumit. Anti arvukad majanaabrid käituvad sellises olukorras tüüpiliste korrusmajaelanikena ehk ignoreerivad teda – isegi politseinik Boriss, kes Anti veidra käitumisega “tegeleb”, teeb seda ainult formaalselt – ning jätkavad võrdlemisi häirimatult oma harjumuspäraseid toimetusi.

Priit Tenderi “Sõnum naabritele” on kena väike autorifilm. Värskelt visandlik, lihtne ja konkreetne must-valge pildimaailm sisaldab küllaga isikupäraselt vaimukaid ja visuaalselt atraktiivseid elemente. Lugu koosneb sidusast, heas tempos arenevast reast väikestest naljadest, vahendavad valitud piires sorav joonistus ja sujuv animatsioon. Isegi muusikaline taust on perfektne, õhkkerge ja sundimatult improvisatsiooniline – mitte jälgegi mõnede teiste hiljutiste animafilmide rutiinsest odavast süntesaatorikääksutamisest. Ja isegi asjaolu, et Tõnu Kargu muinasjutuonuliku jutustajatooni asemel oleks ehk huvitavam kuulda seda teksti Rain Tolgu või Peeter Võsa maneeri järgivas esituses, ei suuda Tenderi peaaegu-ühemehefilmi sümpaatsust oluliselt kahandada.

Kogu selle kenaduse juures on imelik see, et kõigi formaalsete tunnuste poolest võiks see olla n-ö sotsiaalselt akuutne film. Eeldused selleks oleks justkui hiilgavad – must-valge autorianimatsioon kõlab ju automaatselt “radikaalselt”, rääkimata ainesest: puha moodsa maailma pained, suurlinnaüksildus ja võõrandumine, korrusmajaelu olmeline paranoidsus, rohkem või vähem väärastunud inimtüübid ja -suhted, asotsiaalsus, kuritegevus ning kõige krooniks veel agressiivselt pinnalise massimeedia invasioon. Ent Tenderi versioon sotsiaalkriitikast läbi absurdihuumori on lausa fenomenaalselt malbe. Kusagilt ei paista raskemeelsust ega märkimisväärselt hea maitse piiride riivamist. Tenderi nägemuse tõsimeelne kriitiliseks nimetamine oleks ilmne liialdus.

Võib-olla on see käesoleva “parema ja lõbusama elu” ajastu paratamatus? 20 aastat pärast Priit Pärna “Einet murul” pole asi mitte niivõrd selles, et enam pole põhjust kurtmiseks, kui selles, et keegi, ka tegijad ise, ei oota animatsioonilt või üldisemalt kultuurilt kui niisuguselt enam mingeid kogu ühiskonnale olulisi seisukohavõtte ega tõe “paljastamist”.

Paljastustega tegeleb vaba ajakirjandus, tegemata suurt vahet akuutsete ja mõttetute teemade vahel. Kultuur lahutab üha enam vaid kombekalt, kenasti ja professionaalselt meelt, kui talle tähelepanu üle jääb. Ning, jah, selline asjade seis on tegelikult täpselt see, mida “me tahtsime”, kuigi seda tahetut ehk päris nüanssideni ette ei kujutanud.

Lihtsalt natuke igav hakkab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming