Everesti tappev ilu

RIHO VÄSTRIK

Mängufilm „Everest“ (Inglismaa-USA-Island 2015, 121 min), režissöör Baltasar Kormákur, stsenaristid William Nicholson ja Simon Beaufoy, operaator Salvatore Totino. Osades Jake Gyllenhaal, Jason Clarke, Emily Watson, Sam Worthington, Keira Knightley, Josh Brolin, Robin Wright, Ingvar Sigurdsson jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Ekraan, Cinamon ja Kosmos.

Rahamees Beck Weathers (Josh Brolin) koos kahe ronimisjuhi Scott Fischeri (Jake Gyllenhaal) ja Rob Halliga (Jason Clarke).

Rahamees Beck Weathers (Josh Brolin) koos kahe ronimisjuhi Scott Fischeri (Jake Gyllenhaal) ja Rob Halliga (Jason Clarke).

Pressifoto

1996. aasta Everesti tragöödiast on vändatud mitu filmi: meilgi teles näidatud „Hõredasse õhku“ („Into Thin Air: Death on Everest“, Robert Markowitz, 1997) ja dokumentaalfilmid „Everest“ (Greg MacGillvray ja David Breshears, 1998) ning „Torm Everesti kohal“, („Storm over Everest“, David Breashears, 2008). Eesti keelde on tõlgitud ka Jon Kraukaueri „Hõredasse õhku“ ning Anatoli Bukrejevi ja G. Weston de Walti „Tõus“. Teema on justkui läbi filmitud ja kirjutatud ning uut tõde avastada tundub vähetõenäoline.

Kinos istus mu kõrval Eesti alpinismi tuumik, teiste seas Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik, kaks kolmest Everesti-mehest. Puudus ainult Alar Sikk.

Filmi algus on igas mõttes déjà-vu. Esmalt on enam-vähem samasugune kõikide seda laadi filmide algus, teiseks meenusid mälupildid meie ekspeditsiooni teeleminekust nüüdseks juba 17 aasta eest. Kogu eellugu on oskuslikult kokku pakitud ja vaataja liigub ajas ja ruumis nagu võluvaibal lennates. Just sellise tunde tekitab 3D. Ma tunnen ära reaalsed kohad ja mäletan ennast seal, aga tehniline imevigur ei luba seda näha tõelisena, vaid pigem virtuaalreaalsuse, arvutimängu või animatsioonina. Šerpade majad tunduvad nagu Legolandist jalga lasknud lelud ja inimesed mäeharjal nagu nupud „Eesti mängus”.

Mägironimisest on saanud äri

Filmis jälgitakse eelkõige kaht mägiekspeditsioonide korraldajat: uusmeremaalast Rob Halli (Jason Clarke) ja ameeriklast Scott Fischerit (Jake Gyllenhaal). Esimene on alalhoidlik mägigiid, teine kadestusväärselt joviaalne easygoing jänki. Nende ümber on ekspeditsiooniliikmed, kolleegid ja šerpad.

Tahan siin klaarida ühe väärarusaama: šerpad ei ole mägigiidid või pakikandjad, nagu lääne turistid ekslikult on arvanud, vaid etniline grupp, kes ületas sajandite eest Nangpa La kuru ja asus Tiibetist ümber Nepali idaossa. Nad elavad pidevalt vähemalt 3000 meetri kõrgusel merepinnast (suviti ka 5000 meetrit) ja neil on aja jooksul välja kujunenud eeldused liikuda vilkalt ka neis kõrgustes. Nepali piiride avamine mägironijatele on toonud šerpadele kaasa uusi elatusallikaid, aga see on nõudnud ka kümnete šerpade elu.

Filmi algusosas näidatav jäämurru läbimine tõmbab kohe mugavustsoonist välja: ekraanipilt on nii realistlik, et tekib tahtmine tugiköie järele haarata. Ka 3D töötab ja ekraanil toimuv tundub täiega päris, kõhuõõnes on ärevuse surin. Ei mingit lauamängu!

Selles stseenis tutvustab end vaatajale selle filmi deemon – raha. 65 000 dollarit maksnud rikkur, kel surm silme ees, on saanud lubaduse, et ta troonib maailma katusel, ja süüdistab nüüd grupijuhti selles, et ei suudeta tagada sujuvat liikumist. Raha räägib kõigi eest grupis. Ühele on see unelmate teenistus, teisele unistuse täitumine. Selline kommertstegevus hägustab mägironimise olemust ja seab ohtu lubamatult paljude inimeste elu. Kes maksab, see tellib muusika. Aga kui tellija ei tunne orkestrit ja isegi mitte nooti?! Raha määrab kommertsekspeditsioonil rohkem kui „mäevaim“ ja kaine mõistus.

Keegi pole nõus tipust loobuma

Everesti ekspeditsiooniks arvestati viis nädalat, ekraanilt näeme eelkõige selle kulminatsiooni, tipurünnakut 10. mail. See on esitatud detailselt, dramaatiliselt ja päris tõepäraselt. Muidugi ei ole see dokumentaalfilm, kuigi põhineb tõestisündinud lool. Tegelaskujusid on arendatud ja allutatud nad dramaturgia põhimõtetele. Dallase patoloogist Beck Weathersist (Josh Brolin) on näiteks tehtud arrogantne jõmm, kuigi varem nähtud filmides on ta olnud hoopis imetlusväärne ellujääja.

Pinge tõuseb siis, kui tippujõudmine jääb hilja peale ja allatulekust on saanud loterii. Esiteks on hapnikuvaru piiratud 18 tunniga (12 üles ja 6 alla), teiseks muutub ilm päeval sageli ja torm nõlval on eluohtlik. Ometi on mõlemad grupijuhid liiga pehmed, et kõik hilised tippurühkijad resoluutselt tagasi käsutada. Kuidas saata alla inimene, kes on elu eesmärgi nimel kõik kokku kraapinud? Mida ta räägib hiljem avalikkusele? Kes on pärast seda nõus maksma üüratut osalustasu?

Õigel tagasipöördumise hetkel, kell üks päeval, oli enamik tipust veel kaugel. Edasises draamas hakkab peaosa mängima torm. Filmi pingelisemad kohad on aga seotud hoopis ootamise ja teadmatusega. Selles vallas mängib režissöör kõrgliigas. Torm matab mäe ja sellel sagivad inimesed, kaob nähtavus ja side üksteisega. Hapnik on otsakorral ja hüpoksia (hapnikuvaegus) hakkab inimesi ükshaaval ära kustutama. Tuleb leida kusagilt hapnikku või jõuda kiiresti allapoole. Probleeme on mõlema variandiga.

Algab raadioside turmtuli ronijate ja baaslaagri vahel. Laagris mõistetakse, kui raskes seisus on inimesed kõrgemal, kuid nad ei saa midagi teha. Torm ei luba hädasolijatele lisahapnikku tassida. Loodus näitab inimesele koha kätte. Keegi ei taha surra, vähemalt esialgu, aga üksteise järel hakkavad inimesed „ära minema“, nagu öeldakse filmis hukkasaanute kohta. See traagiline areng annab režiiliselt hea võimaluse manipuleerida aja kulgu. Märatseva tormi taktis kulgev aeg pannakse seisma peaaegu iga äramineku ajal ja päästetakse ellujäämise nimel võitlejaid näidates jälle tiksuma. Režissööril on hea vaataja selliste võtetega oma tahtele allutada ja kui tahe on peale surutud, on pisarakiskumine ainult vormistamise küsimus.

Rahadeemon teeb viimase etteaste väikese helikopteriga, mida Beck Weathersi päratu rikas naine (Robin Wright) ahvatleb maanduma selleks teoreetiliselt kõlbmatul nõlval. Siin sööb 3D-madu taas oma saba: rappuv ja karglev helikopter näeb välja nagu animeeritud põrnikas, mis on ebausutav ega sobi toimivasse draamasse. Ellujäänud viidi helikopteriga Katmandusse küll, kuid baaslaagrist, mitte kõrgemalt. Kindlasti oli seegi ettevõtmine üliriskantne.

Milline jõud sunnib minema?

Miks seda kõike siiski tehakse, minnakse vabatahtlikult surmatsooni? Kõrvalseisja küsimusele tuleb vastata ka mägironijal. 20aastase kogemuse põhjal tundub, et tegemist on teadmisjanu, sportliku saavutusvajaduse, kaevikuvendluse ja egotrip’i seguga. Proportsioon ja eelistused varieeruvad inimesiti. Allpool annab tooni ilu ja nauding, kõrgemal minnakse järjest isekamaks.

1996. aasta katastroofi peapõhjuseks loetakse egoismi ja saavutusvajadust, mis ei lubanud õigel ajal tagasi pöörata. Hukkus suur hulk inimesi, nende hulgas grupijuhid, kes ei olnud piisavalt autoritaarsed. Fischeri grupi taanlane Lene Gammelgaard (filmis Charlotte Bøving) on raamatus „Tõus“ öelnud: „Seal üleval olla on ju puhas risk. Tipu poole pressides tead, et võid surma saada. Kuradi ohtlik on seal ronida, aga sa oled riskeerija, seikleja, mõnevõrra hull, või muidu sa seal ei olekski“ (lk 138). Olen Lenega täiesti nõus. Sellisele retkele minejad teavad, kui suurte panuste peale mäng käib. See teadmine õhutab tagant ja tekitab lisaadrenaliini. Minnakse ka teadmisega, et kodus ootavad pere ja sõbrad sind kindlasti tagasi.

Everesti katastroof on olemuselt bestseller koos kõige vajalikuga: sõprus, kannatused, kangelased ja antikangelased, tragöödia ja pääsemine. Ega muidu oleks 20 aasta jooksul sellest vormitud nii palju teoseid. Oluline on mõista, et mäge see kõik ei huvita, tema seisab oma koha peal ja toimib nii, nagu ise heaks arvab. Kuni jätkub inimeste tung tippu, jätkuvad ka tragöödiad – ja see pole mingi ebamäärane oletus. Möödunud aasta 18. aprillil, kui Kormákuri teine võttegrupp filmis Everesti nõlval lisastseene, tappis laviin 16 šerpagiidi, kes olid tassinud järjekordsete ronijate varustust laagrisse. 1996. aastal oli IMAXi meeskond loobunud tipurünnakust päev enne Halli ja Fischeri katset ning naasnud baaslaagrisse. Mõlemal juhul hoidis mäevaim filmirahvast ja tänu sellele võivad miljonid vaatajad osa saada tapvast ilust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar