Etteütlemise mäng

Ants Juske

Targad ajakirjanikud topivad intervjueeritavaile sõnad suhu Eesti meedias süveneb üks huvitav sündroom. Juba ammusest ajast on näiteid, kuidas ?diktor laulab? ja pärast antakse talle autorisaateid teha, või kuidas ilmateate kuulutajast saab telestaar, või kuidas tuntud telenäoga on lihtne minna poliitikasse. Tuleb lihtsalt saada ?jalg ukse vahele? ja siis läheb kõik lobedalt.

Teles on väga lihtne tunda ennast ekraanil kompetentsena: sul on meeskond taga, kes teeb kodutöö ära, ole sa siis Aktuaalse Kaamera diktor või vestlussaate juht. Urmas Ott on üks parimaid näiteid. Olen ise vaadanud tema ?Happy Hour?eid? ja mõelnud, et kui tark, erudeeritud ja informeeritud ta on, lausa fantastiline, kuidas ta orienteerub Eesti poliitika- ja kultuurimaastikus. Ja kuidas oskavad AK diktorid tuntud poliitikutelt nii tarku küsimusi küsida, rääkimata ?Terevisiooni? saatejuhtidest, kes on asjatundjad kööginduses, spordis, kuni parlamendipoliitikani.

Ettelugejate reiting tõuseb, nad on asjatundjad igal alal: tõusevad hommikul kell viis ja on eetris pool kuus ning on jõudnud teha kohutava kodutöö! Kui palju on seal meeskonnatööd, ei tea keegi ? need mehed-naised jäävad anonüümseks.

?Etteütlemise mängu? puhul häirib mind ehk kõige rohkem selline stiil. Hästi ettevalmistatud saatejuht esitab stuudiosse kutsutud külalisele küsimuse: täna kuulsime, et pensionärid korraldasid streigi Toompeal, kus nad nõudsid seda ja teist, nendega vestles see ja teine poliitik, asi lõppes nii ja naa. Siis küsitakse külaliselt, et oli siis nii? Intervjueeritaval jääb üle ainult noogutada. Või intervjuu sportlasega: tänane kettaheide läks vist selle nahka, et vana vigastus andis tunda, viimane treeninglaager polnud eriti õnnestunud, konkurendid olid tugevamad, segas tuul jne. Jälle jääb intervjueeritaval öelda, et jah, nii see oli. Sordireporterid ongi selles suhtes väga hea näide: ?Tänane mäng läks nii nagu läks, vastane oli tugevam rünnakul ja kaitses, Mart Poom tegi mis suutis, vaatame kordused üle, minu arvamus on, et oleks pidanud õigel ajal vahetuse tegema, oleks pidanud söötma hoopis teisele äärele, väravavaht jooksis valel ajal välja, noh, mis on teie arvamus?? Vastus algab enamasti sõnadega: ?Jah, teil on õigus.?  

Peaks olema vana ajakirjanduslik tõde, et lugejas-kuulajas ei tekita uudise vastu huvi mitte ajakirjaniku, vaid intervjueeritava arvamus. Kui ajakirjanik räägib uudise ette ära, siis miks on intervjueeritav üldse vajalik? Ajakirjanike enda edevus stiilis ?ma tean juba ette kõike?, hakkab tasapisi häirima. Ergutagem rohkem vaataja huvi, andkem ajakirjanikule võimalusi intrigeerivateks küsimusteks, jättes vastajale võimaluse uudis ?üles kütta?. Me ei taha vaadata mitte niivõrd ennast eksponeerivat ajakirjanikku, kuivõrd huvitavaid persoone, oma ala asjatundjaid, kellel on midagi professionaalset öelda. Kipub jääma või tahetakse jätta mulje, et tuntud telenäod on kõige kompetentsemad igal alal, olgu see siis poliitika, kultuur või sport. Kusjuures kõige kompetentsemad on just teleinimesed, siis tulevad päevalehed ja sabas sörgivad nädalalehed, rääkimata siis kuukirjadest. Kõik tahaksid aina olla esimesed uudistevahendajad, kõik tahaksid olla vahetult pildiga eetris. Paraku ei võimalda seda formaat ega avaldamistsükkel. Kõige naljakam on päevalehtede tõmblus olla uudiste keskpunktis, seda kõigepealt spordis. Vaatan õhtul teles mängu ära koos reportaa?i ja kommentaaridega ja siis loen üle jala hommikusest lehest n-ö ?elavat? ülevaadet sündmusest, mis on juba päev vana. Tean isegi, kes mis minutil mitu punkti viskas. Ootaks rohkem kommentaare ja mängujärgseid intervjuusid. Aga ehk ongi hea, sest päeva-, nädala- ja kuukiri annab võimaluse süvenenumateks analüüsideks, pole vaja tõmmelda uudisekünnise ületamise nimel ega ponnistada populismi nimel pääsemaks riigikokku, rääkimata siis omaenda kompetentsi eksponeerimisest intervjueeritava arvel.