Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Eesti filmistsenaristika arengulugu on lahti harutamata nagu sada muud asja Eesti filminduse otsata „katkestuste kultuuris”. 14. märtsil lõppenud kultuuriministeeriumi stsenaariumivõistlus, mille eesmärk oli saada enne 1940. aastat ilmunud kirjandusteoste ekraniseeringu käsikirju, annab põhjust kiigata korraks ka minevikku.

Johannes Pääsukese ja Tõnis Nõmmitsa „Karujaht Pärnumaal” stsenaarium, kui sellist üldse olemas oligi, on senini leidmata. Oma aja perioodika on stsenaariume otsiva pilguga suures osas läbi sirvimata, aga juhuslikult on sattunud näppu Friedebert Tuglase toimetatud kirjandusliku kuukirja Ilo 1920. aasta augustinumber, kus leidub Johannes Semperi tõlkes saksa ekspressionistliku poeedi, näite- ja kinokirjaniku Walter Hasencleveri mängufilmistsenaarium „Katk” (viies vaatuses, 151 pildis). Niisiis, mingi arglik huvi kinokirjanduse vastu oli olemas juba EV algusaastail.

Üks esimesi eestikeelseid filmiajakirju, 1924. aastal ilmunud „filmiasjanduse eriajakiri” Ekraan avaldas nimemärgi N. P. all (küllap Nikolai Päts) üle nelja lehekülje kirjutise „Kinofilmide sõnaline lavastus (Scenaarium)”. Samas ajakirjas ilmub ka esimese teadaoleva stsenaariumivõistluse kuulutus: stuudio Eesti National Film kutsus osalema „Stsenaariumi kavandite võistlusel”. Sellel ettevõtmisel pikemalt peatumata mainitagu ainult, et tingimustes seisis „mida lühem, seda parem”, „Tegevustik soovituslik talvemaastikus, dramaatilis-sportlisel tagapinnal, kuid see pole sunduslik”. Auhindamiskomisjoni kuulusid Nikolai Päts, Hans (Ants) Lauter,  Hartius Möller, Eduard Türk jms. Märgitakse, et „auhinnatud ja teised paremad teosed ilmuvad edaspidi võimalust mööda, eriajakirjas Ekraan”. Ekraani järgmisi numbreid aga ei tulnudki.

Eesti National Filmi käsikirjavõistluse tulemused jäävad saladuseks. Edasisest ajast on seni teada 1925. aastal trükitud Taara-Filmi ja Balduin Kusbocki „Esimese öö õigus” („Jus primae noctis”), „dramaatiline katkend Eesti minevikust 9 osas”, mis on valmis filmi reklaammaterjal, kuna aga film pole säilinud, annab raamatuke siiski teatava pildi oma aja tähtsaima filmiteoreetiku Balduin Kusbocki „stsenaarsest” mõtlemisest, palju pilte ka juures. 1926. aasta lõpus kirjutas Oskar Luts filmistsenaariumi „Kevade” ainetel, mis jäi aga lavastajata, käsikiri on Eesti Kirjandusmuuseumis hoiul.

1936. aasta maikuus pöördus SA Eesti Kultuurfilm (EKF) juhatus riikliku propagandatalituse  poole ettepanekuga „enese pääle võtta ja algatada Vabariigi 20.daks aastapäevaks valmistatava rahvuslikust riiklikust ideest kantud monumentaalfilmi käsikirjade võistluse korraldamist.” Paremate käsikirjade filmiks vormistamise lubas EKF lahkesti ära korraldada, kuna „Härra Riigivanema lahkel toetusel ja vastutulekul avaneb Eesti Kultuurfilmil võimalus omale muretseda tehniliselt täiusliku helifilmi aparatuuri ja samuti moodsad ülesvõtte kaamerad.” (Seda stsenaariumivõistlust puudutavad dokumendid leiduvad Riigiarhiivis, 1093.1.372 jj).

Riigi filmiinspektor Artur Adson andis oktoobris 1936 siseministrile konkursi tingimuste asjus mõned omapoolsed soovitused. Ja teine tubli siurulane, propagandatalituse kultuuriosakonna  juhataja asetäitja Henrik Visnapuu saatis 6. novembril laiali ettekande „Eesti rahvuslis-riikliku filmi kavade võistluse asjus”, milles on kirjas stsenaariumivõistluse tingimused ja selle läbiviimise kord. Pisukeste kohendustega ilmutasid  sama teksti  7. novembril vähemalt Päevaleht ja Postimees. Propagandatalitus saatis võistlustingimused ka Loomingu toimetusse, ent kunagine filmisõber Johannes Semper tegevtoimetajana on jätnud selle millegipärast ajakirja panemata. Nagu hiljem näeme, on eesti kirjanike osavõtt konkursist üsna tagasihoidlik, ehkki kaasalööjaid leidus.

Mida siis rahvuslikelt filmikirjutajatelt 1936. aastal oodati? „Võistlustingimustes öeldakse:

Filmikavad peavad olema sobivad Eesti vabariigi 20. aastapäeva tähistamiseks. Filmi aine on vaba. Eelistada tuleks eesti rahva saavutuste ajaloolist esitamist majanduslikul ja vaimsel alal, vabadussõda, maa ja rahva kujutamist ta töös ja puhkuses jne.

 

Film oma vormilt võib olla:

Waatefilm Eesti majanduslikest ja kultuurilisist saavutusist. (Tummfilm jutustajaga.)

Ajalooline kroonikafilm või mõned draamaliigid ühiskondliku ja olustikulise tagapõhjaga. (Mängufilm.)

Filmi pikkus – kuni 2500 m, kestvus kuni 1 ½ tundi.

Film peab koosnema võimalikult rohkemal määral välisvõtetest, asetades tegevuse peamiselt vabasse loodusesse, et vältida kulukaid ateljeevõtteid ja dekoratsioone.

Võistlusest võivad osa võtta ainult Eesti kodanikud.

Auhindadeks määratakse 1000 kr., millest antakse 2 esimest (à 300) ja 2 teist (à 200) kr. Kui ühes liigis ei leidu auhinnaväärilist kavandit, siis võidakse vabaksjäänud summa kasutada tarvilikul korral teise liigi hindamiseks, koguni auhinnasummade suurendamiseks.

Auhinnatud filmide kasutamisõigus teostatakse kehtiva autorikaitse seaduse järele.

Eesti Kultuurfilmile jääb eesõigus vastava tasu eest auhinnatud manuskriptide kasutamiseks filmimiseks.

Käsikirjad tuleb hiljemalt 15. jaan. 1937 adresseerida riiklikule propagandatalitusele.” (Pvl 7. nov 1937, lk 6.)

Tähtaeg – pisut rohkem kui kaks kuud – oli muidugi liiga lühike ja see vallandas kirjade tulva propagandatalitusse, kus ühtlasi päriti selgitusi võistluse tingimuste osas, lehtedes ilmunud teade oli piisavalt ebamäärane. Ajaleht Waba Maa (mille iganeljapäevane filmikülg on muide väga hinnaline allikas omaaegse Eesti filmielu jälgimiseks) avaldas 12. novembril kellegi „HUVITATU” poleemilise ja ründava kirjutise, kus muu hulgas küsitakse „kellel Eestis peale filmiprodutsentide on aimu, kuidas filmikäsikirjad välja nägema peavad?”. Propagandatalituse kultuuriosakonna sekretär Erika Viirsalu vastas lühikese selgitusega, mis on meie rahvusliku stsenaristika arendamisteel huvitav vahelugemine. Tõenäoliselt kirjutas selle teksti keegi filmiharidust saanud inimene, võibolla äsja Viinis filmindust õppinud Edmund Martin, kes oli asunud Eesti Kultuurfilmi teenistusse ja oli kutsutud võistlustööde hindamiskomisjoni.

Paar maitseproovi E. V. nimemärgiga tekstist: „Filmikäsikirjade kirjutamise juhistena on ilmunud välismail rida õpperaamatuid, kuid nende järgi pole veel keegi õppinud käsikirjade kirjutajaks. Filmikäsikirja juures on oluline i d e e, mille edasiandmiseks jatkub 1000–1500 sõnast.[—] Nagu filmivõistluse tingimustest nähtub, nõutakse e k s p o s e e d  ehk  l ü -h e n d a t u d  manuskripti, seega on rõhutatud, et filmiidee peab olema kirjeldatud lühidalt. Filmikäsikiri-eksposee peab edasi andma sündmustiku olulise osa selle tähtsamates faasides. Peab kirjeldama ainult sündmusi ja olukordi, mitte aga mõtteid, looduskirjeldusi ja meeleolusid, mis on filmikäsikirjale asjatuks ballastiks, sest film koosneb liikumisest, sündmustest.[—]Arvestades käsikirja-eksposee lühidust, mille tõttu leitud idee viimistlemine ja ümberkirjutamine ei nõua palju aega, võib antud tähtajaga kuidagi toime tulla” (VM 12. nov 1936, lk 4).

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming