ESIVANEMATE UNUSTATUD VARJUD

Jaak L?s

Koolilaste kinokeelust 1920. aastail ehk Eesti filmitsensuur vääriks uurimist 1938. aasta arhiividokumendist nähtub, et kümme aastat õpilaste kinokeelamist on kaasa toonud mõningase evolutsiooni.

 

Kuulus Eesti koolimees Johannes Käis olevat olnud mõnede teadete kohaselt maailmas esimene (?!) pedagoog, kes hakkas lapsi õpetama filme appi võttes. Olgu sellega, kuidas oli, 1920.-1930. aastate Eesti ajakirjanduses on alatasa lugeda lookesi ja pikemaidki jutte koolikino tähtsusest. Haridusministeerium muretses koolidele 1924. aastal 1500 “mitmetüübilist kinoaparaati” ja astus samme kooli ja rahva vabahariduse edendamiseks vajaliku kinofilmide kesklao asutamiseks koostöös Tallinna Noorte Meeste Kristliku Ühinguga, Estonia filmi ja teistega (vt ERA, 1108.4.883).

Toona Eestimaa koolide tarbeks ostetud filmide nimistud on omaette huvitav lugemine, aga seekord tahan rääkida hoopis filmide vaatamise keelamisest. Küllap kehutab Ilmar Raagi äsjane koolimängufilm “Klass” lastekaitsebarrikaadidele ka neid, kes annavad teada, et niisuguste asjade kinos alaealistele näitamine, nagu Raag praegu näitab, on üks ilmvõimata ja lubamatu asi. Näiteks vanusepiirangute kehtestamine nooremale kinoskäijale Eestis on üleüldse üks segane lugu: elame vabal maal ja kinopidaja otsustab ise, mida ta lastel vaadata laseb või piirab.

80 aastat tagasi oli teisiti. Riigi Teataja nr 64, mis ilmus 8. augustil 1928, seadustab haridusministri “Määruse kooliõpilaste ja alaealiste avalikkudest ettekannetest osavõtmise kohta”, mis muu hulgas sätestab järgmist. Paragrahv nr 3: “Alaealistel alla 16. a ning kooliõpilastel alla 20. a on lubatud viibida ainult neil kinoetendustel, mille eeskavas on haridusministeeriumi otsusega alaealistele alla 16. a ja õpilastele alla 20. a näitamiseks kohaseks tunnustatud filmid. Näitamiseks lubatud kinofilmide kohta annab haridusministeerium või tema esindaja vastava tunnistuse, mis on maksev üle riigi.” Järelevalve määruse täitmise üle tehakse lisaks haridusametnikele kohustuslikuks ka politseile.

Mõni kuu hiljem, novembris, täiendatakse määrust “juhtnööridega haridusministeeriumi esindajaile kinofilmide läbivaatamisel”, mis sisuliselt jäävad kehtima Eesti Vabariigi anastamiseni Nõukogude Liidu poolt. (Vt reproduktsiooni.) Selle dokumendi 16 punktis nimetatakse “alaealistele alla 16 a. ja õpilastele alla 20 a. ettekandmiseks” ekraanil lubamatute asjade hulgas järgmisi: enesetapmised; mõrtsukalised, õudust äratavad inimesetapmised;  inimeste hukkamised/—/; vägistamine ja vägistamiskatsed, abielurikkumine, liiderlikkus/—/; ulakus, mis jääb karistamata jpm.

Kooliõpilaste kinokeeld vallandas ajakirjanduses juba samal, 1928. aasta sügisel küllalt ulatusliku poleemika. Postimees avaldab 28. augustil poleemilise artikli, kus tuuakse välja kinokeelus leiduvad vastuolud (näiteks laste vanuse kahesugune määratlemine), mööndes, et piirangud on vajalikud, kuna “tavaline kinofilm ei pretendeeri mingile kunstipärasele ega elulisele tõsisusele”, kuid protesteerides politsei järelevalvesse segamise vastu. Sama leht teatab 14. septembril kirjutises “Sõjakäik kinokeelu vastu”, et määruse peale kaebajate hulk aina kasvavat, kuna kinoomanikel on võimatu sätestatud keeldusid järgida, Tallinna suurkino Gloria Palace omanik Kreutzer andnuvat asja riigikohtusse. Nädal hiljem tullakse välja hea mõttega, et Tartu kooliõpilased vajavad oma kino.

Vaidlused kulmineeruvad omal kombel 1929. aasta võidupühal Päevalehes, kus Rasmus Kangro-Pool nõuab “Kino-tsensuur kaotamisele”, ka haridusminister Johanson on enne selle loo ilmumist jõudnud avaldada arvamist, et tsensuur, “mis ei taotle hariduslisi sihte”, tuleks kaotada.

Vaidlused muidugi jätkusid. Eesti Vabariigi filmitsensuurist ja filminäitamise piirangutest on seni kõige pikemalt kirjutanud  1964. aastal Ivar Kosenkranius. Ajastuomaselt ei hoia Kosenkranius kokku värve “kodanliku valitsuse” ja kogu omaaegse Eesti elu tõrvamisel, nii et teglikult sellest materjalist eriti palju täna abi ei ole, isegi kui pingutades  püüda midagi välja kurnata. Ideoloogiline komponent on teksti täiesti mürgitanud. Kuid teemat ei tohiks justkui kõrvalist tähelepanuta jätta: nende asjade jälgimisel saame teada omaaegsest kinorepertuaarist ja filmi-impordist, publiku maitset mõjutanud teguritest, mentaliteedist, ka ametnike kohatisest meelevaldsusest (nagu hilisema filmiinspektori Artur Adsoni mõned kurikuulsad filmikärped või -keelamised) jms. Vähemalt väikest raamatut väärt asjalood. Eriti, et kõlapinda näeb vanadel asjadel ka praeguse vaba aja meelelehutuse tarbimisel.

Muide, Soome autorite sulest olen viimase viieteistkümne aasta kestel näinud vähemalt nelja filmitsensuuri (nn filmikontrolli) käsitlust. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming