Esivanemate unustatud varjud

 

Paar sammukest Eesti filmiekspordi hakatuste rajal  

 

Ajal, mil üks Eestis tehtud film tiirleb hiigelsuure Saksamaa kinodes ligemale 130 koopiaga, on küllap põhjust juttu teha maarahva filmiekspordi esimestest katsetest. Praegu on kõne all Leiutajatekülast pärit Lotte seikluslugu, mis kuuldavasti jätkub veel rohkem kui kümne maa ekraanidel. See on igati tunnustamist väärt saavutus pärast pikka mõõnaperioodi, mis järgnes kunagisele “õnnelikule” nõukogude ajale, kui Eestit okupeeriva riigi raha eest siin vändatud kinoteoseid levitati planeedikuuendikul rohkem kui poole tuhande koopiaga ja mõnigi neist kogus hulga miljoneid vaatajaid. Isegi paljudes välisriikides! Filminduse seisukohalt vaadates oli nimetatud aeg õige mitmest märgist märgitud. Mis toimus aga enne aastat 1940?

Filmiloolase Veste Paasi kinnitusel tegi esimese katse oma filmi Eestist kaugemal näidata meie esimene filmilooja Johannes Pääsuke. Ei, juttu pole tema vaatepaladest, mida saadeti aastatel 1913-1914 Venemaal platseeruvatele Prantsuse filmikontoritele Pathé, Gaumont ja Éclair, neid võib mõista kui  tellimus- või visuaalajakirjaniku kirjasaatjatööd.

 

 

Liivimaa kultuuriekspordist Eesti asjani

 

Johannes Pääsuke valmistas 1914. aastal Tartus oma dokumentaalfilmist “Rännak läbi Setumaa” soomekeelsete vahekirjadega koopia ning toimetas selle arvatavasti Oskar Kallase vahendusel Helsingisse. Tänini on siiski teadmata, kas Helsingis pilti üldse näidati? Ka pole selle juhtumiga seoses erilist põhjust rääkida filmiekspordist, sest nii Tartu kui ka Helsingi olid tollal Tsaari-Venemaa linnad. Ja Setumaa elupiltide Soomemaale saatmise ajendiks oli küllap ennekõike hõimutööhuvi, mitte tahtmine tsipa äri teha. Pääsukese kiituseks peab siiski ütlema, et ta oli üldse väga ettevõtlik ja andekas mees, kes oskas oma “projekte”  kenasti finantseerida. Pääsuke oli ka esimene, kes juba enne Eesti riigiks saamist sai aru, et filmindusasja saab Eestis hõlpsamini ajada nn avalikke rahasid kaasa tõmmates – õige mitu tema filmi vändati ju Eesti Rahva Muuseumi toel, mis, tõsi küll, juriidiliselt oli eraasutus.

Pärast seda, kui Pääsukese “esimene Eesti kinopiltide tehas Estonia” stuudiotegevuse omaniku sõttamineku tõttu 1915. aastal tegevuse lõpetas, võtsid oma filmiettevõttele nimeks Estonia-Film fotovennad Johannes ja Peeter Parikas, needsamad, kes väntasid ainsad seni teadaolevad liikuvpildid rahvateater Estonia avamise aegu 1913. aastal. Parikastest kujunesid 1919. aastast, kui asutati Estonia-Film, mõneks aastaks Eesti aktiivseimad filmiettevõtjad. Juba osundatud Veste Paas (seni asendamatu käsiraamatukese “Olnud ajad” veergudel – 1980. aastal ilmunud teos, mille uuesti trükkitoimetamisest on ikka veel põhjust tõsiselt mõtelda) kirjutab, et 1923. aasta juunis teatas Päevaleht Parikaste soodsatest tehingutest seoses Eesti “sündmustest ja maastikust” tehtud filmiülesvõtete müügiga USAsse ja Prantsusmaale. Estonia-Filmi 1924. aastal vändatud vaatefilm “Filmikaameraga läbi Eesti” leidis näitamist 1925. aastal Lübeckis Nordische Gesellscahfti  seltsiõhtul, sama filmi 1926. aastal täiendatud versiooni näidati hiljem mitmel üritusel Ungaris, Rootsis ja Lätis.

Seda fakti  nagu ka Pääsukese Setumaa-filmi lugu ei saa õieti filmiekspordi juhtumiks pidada, pigem on tegemist nn kultuuriekspordiga, nagu viimastel aastatel Eesti filmide osalemist filmifestivalidel ja -üritustel on määratletud. Ehkki Parikastel oli laialdasi sidemeid fotokirjastustega paljudel maadel ja nad olid päevapildi alal head ärimehed, ei läinud filmiasjad neil alati sugugi sama ladusalt. Estonia-Filmi tegevust on tõtt-öelda tänamatult vähe uuritud, ehkki Eesti arhiivides leidub selle kohta tähelepanuväärselt palju materjali. 1928. aasta 30. juunist 2. juulini tuuris Tallinnas ja Tartus IX üldlaulupidu, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 10. sünnipäevale. Estonia-Film (peaoperaatori Konstantin Märskaga eesotsas) võttis sündmuse kinolindile, mis on  õnneks tänini säilinud. Parikaste toodetud laulupeofilm pälvis huvi ka välismaal, ja mitte ainult neil maadel, mille koorid Eestis käisid. Välisministeeriumi ja saatkondade arhiivis leiduva kirjavahetuse jm materjalide (nagu näiteks filmi vahetiitrite tõlge rootsi keelde) põhjal võib seirata filmi kulgemist Rootsi, Norrasse, Austriasse jm.

Arhiivimaterjalide põhjal otsustades aktiviseerus kõnealusel perioodil EV Välisministeeriumi huvi filmi kui Eestit edukalt tutvustava meediumi vastu. Kinematograafia propagandaväest oli selleks ajaks ammugi aru saadud punasel Venemaal, järjest rohkem mõisteti sama  üha jõudu koguval Saksamaal. Aeg oli selline.

Kas filmide tähtsuse Eesti jaoks rõhutamise trend võib mingil määral olla seotud asjaoluga, et alates  1927. aastast kutsuti VM informatsioonibüroo etteotsa Georg Peeter Meri, on raske pealiskaudsel vaatlusel otsustada, pigem näib olevat tegemist olnud üldise poliitilise suunaga. Oli, kuidas oli, igal juhul on just selle mehe allkiri üsna paljudel kirjadel, mis puudutavad Eesti filmide välismaa vahet liikumist. Näiteks paljudele EV saatkondadele 1929. aasta 14. märtsil saadetud ringkirjas seisab: “Propaganda filmis ja pildis. Silmaspidades Eesti filmitööstuse suurt tehnilist arengut ja seniste filmide vananemist, otsustas ministeerium käesoleval aastal asuda pikema Eesti filmi valmistamisele. Palun saatkondi varakult selle üle selgusele jõuda, kas on väljavaateid niisuguse filmi minekuks (pikkus umbes 1200 m.) vastavate maade kinoteatrites ja milline filmi pikkus oleks kõige soovitavam. Peale selle palun esitada saatkondade erisoovid filmi stsenaariumi kohta.” (ERA 957.1.517). Mismoodi see ringkiri Eesti filmindust mõjutas, on omaette jutt, tagasi 1928. aastasse.

 

 

Jälle  need “Noored kotkad”

 

Eesti Vabariigi 10. sünnipäeva ja Miki Hiire esimeste ekraanisammude aastal käis Euroopas kinosõda. Selle võitluse kõma ulatus ka väikese Eesti ajalehtede veergudele. Euroopa maad eesotsas Saksamaaga olid otsustanud kehtestada kodumaise filmi kaitseks kvoodid välismaiste, ennekõike Ameerika filmide impordi piiramiseks. Ameerika saadik Rahvasteliidus tõstis kära, Euroopa saadikud väitsid vastu, et Ameerika filmi sisseveo küsimust ei saa võtta üksnes kui kaubanduslikku, vaid silmas tulevat pidada kõigepealt rahvusliku traditsiooni ja kultuuri huvisid. Saksamaa kehtestas sisseveopiirangu: ajavahemikus 1. jaanuar 1928  kuni juuni 1929 võib maale tuua ainult 260 välismaa filmi, oma maa toodang loodeti hoida sellega tasakaalus, umbes samas mahus.

Miks seda rääkida? Aga sellepärast, et sellega seostub Eesti filmi saatus. Enne, kui selleni jõuda, veel üks huvitav lugu.

Kodumaa kinodes igati hästi vastu võetud Theodor Lutsu esikteos “Noored kotkad” äratas kaugematki huvi. Eesti saatkond Pariisis kavandas filmi näitamist 1928. aasta 24. veebruaril Siirius-Filmi juhataja Luts teatab saatkonnale, et film on mujale lubatud, ja pakub seda näitamiseks “häämeelega edespidi”. Informatsioonibüroo juhataja tegeleb asjaga, tehes kindlaks, et üks koopia asub Soomes, teine Eestis. Theodor Lutsu mälestustest ja oma aja eesti ajakirjandusest on teada, et umbes sellal oli küll üks “Kotkaste” koopia Pariisis, kuid see läks näitamiseks kaasa ühele Lõuna-Ameerika liinilaevale. Film siiski hiljem saatkonna käsutusse jõudis, seda tõendab arhiivimaterjalide hulgast leitud kiri Pariisi kinotsensorile, sellega on kaasas filmi prantsuskeelne “stsenaarium” (tänapäeva mõistes 2 lk sünopsist ja vahetiitrite tõlge)*.

Nagu Theodor Luts kirjutab oma mälestustes, siirdus ta 1928. aasta kevadepoole Saksamaale. Seal taotles ta luba filmi “Noored kotkad” (“Die drei jungen Adler”) sissetoomiseks Saksamaale. Kahel korral sai ta eitava vastuse. Eesti Vabariigi saatkond tegeles filmile impordiloa taotlemisega aktiivselt ja kolmandal katsel saavutati ka tulemus. Luts meenutab, et eriti lahkesti aitas teda saatkonna toonane nõunik, hilisem suursaadik Poolas Johan Markus (Luts nimetab meest aupaklikult peakonsuliks). Arhiivis (ERA 1581.1.693) leidub niisugune (allkirjata koopia) EV saatkonna kirjast kinofilmide sisse- ja väljaveolubade riigikomissarile (Berliin, 1. august 1928):

“Väga austatud härra doktor!

Pärast mitmeid vestlusi Eesti filmi näitamisõiguse teemal on mul au teatada teile järgmist: Eesti filmiettevõtja nimi on härra Luts ja film, millest jutt käib, on “Noored kotkad”. See on episood eestlaste Vabadussõjast venelastega, mängufilm, millel ei ole mingit propagandistlikku ega muud poliitilist suunitlust.

Seetõttu on Saksa filmiasjatundjad filmiga rahul, film on huvitav ja see on äramärkimist leidnud ka ajakirjas Reichsfilmblatt.

Organisatsioon, kes tahab filmi endale, on Biograph-Film G.m.b.H (Friedrichstrasse 224).

Ma mõistan, et teise riigi filme reguleerib filmide sisseveo seadus, siiski annab minu teada osa filmilube välja otseselt sisse- ja väljaveo riigikomissar.

Arvestades seda, et Eesti kinoteatrites näidatakse aastas mitte vähem kui 200 uut Saksa filmi (3/4 filmidest), loodan, et Eesti filmitegijatele tullakse vastu.

Niipalju kui mina tean, ei ole tegemist pretsedendiga, ka teised riigid on seda sorti vastutulekut üles näidanud. Lugupidamisega…”

(Ülle Kariku tõlge).

25. augustil saadetakse vastus, et filmi maaletoomise luba on antud. Nagu Luts hiljem meenutas, näidati filmi Berliinis varasügisel, kuupäev vajab alles selgitamist.

 

 

Eesti film Saksa ajakirjanduses

 

Kirjavahetus Eesti esimese filmiekspordiedu saavutamiseks kestis “sui läbi” ja filmi linaletoomine venis. Berliinis ilmunud Saksamaa kinoomanike liidu häälekandjas Reichsfilmblatt (nr 25, 23. juunil 1928 ilmus eesti filmi “Die drei jungen Adler” Berliinis näitamise puhuks niisugune kirjutis, mis paiguti mõjub ülimalt tänapäevasena:

Ka Eesti toodab

Kuna Euroopa ootab Euroopa-sisest toodangut, peab iga, ka väikseima riigi toodangule tähelepanu pöörama.

Just väikestes riikides, mis on sõjakeerisest võrsunud, peitub tõhutu jõud. Kui nende maade toodang ongi Saksa toodanguga võrreldes ehk pisut veel lapsekingades, peab tegema kõik, et produtsente julgustada ja toetada. Nii saab filmiturgu mitmekesistada.

Need maad ei pea matkima suuri filmimaid, vaid palju rangemalt kinni hoidma oma maa eripärasustest, oma kombeid ja tavasid, võitlusi ja heitlusi kujutama. Nii tekib nende vastu rahvusvaheline huvi.

Püüd oma maad näidata ajendas ka Siirius-Filmi juhti härra Theodor Lutsu tegema filmi “Noored kotkad”, kus ta räägib eestlaste vabadusvõitlusest venelaste vastu.

Eestis elab ligikaudu 1,25 miljonit inimest. Seni on toodetud seal 5-6 filmi, eelmainitu on uusim ja märkimisväärseim.

Theodor Luts, kes on filmi lavastanud ja ise ka üles võtnud, on Eestis paljuloetud kirjaniku Oskar Lutsu vend ja filmi käsikirja autor. Härra Luts kasutas tuntud kodumaiseid näitlejaid.

Varsti saame näha puhast eesti filmi, mis on, pigem kultuurfilm ja ajalooline dokument kui mängufilm.

(Tõlkinud Ü. Karik.)

 

Theodor Luts veetis koos abikaasaga terve suve Berliinis. Asjast oli ka kasu. Tal õnnestus “Noored kotkad” koopia müüa Varssavisse, kus see olevat edukalt linastunud pealkirjaga “Tule- ja vereojad”. Varssavi linastuse üksikasju oleks samuti põnev edasi uurida.

Augusti lõpus 1928 taotles Luts Berliinist Rootsi viisat ja samuti ajas asju “Noorte kotkaste” näitamiseks Stockholmis. Saadik Rootsis Friedrich Akel pidas sellist linastust aga võimatuks. Lutsul kui kaugelenägelikul müügimehel oli arvatavasti sihikul riigivanem Jaan Tõnissoni visiit Rootsi septembri alguses ja sellega kaasneda võiv huvi tema filmi vastu. Akel aga võis pidada sellise “propagandafilmi” näitamist sellessamas kontekstis sobimatuks. Kes teab. Asja uuritakse.

Jaak Lõhmus

 

* Autor tänab südamest vihje eest sellele üliväärtuslikule filmiloolisele materjalile Filmiarhiivi direktrissi Ivi Tomingast, kellele omakorda olevat vihje andnud kolleeg Tiit Noormets. Tänu ka temale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming