Esivanemate unustatud varjud

Jaak L?s

Film ja rahvaharidus 1920.-1930. aastate Eestis  

Mõned südid nooremas keskeas intellektuaalid on ajakirjanduses teinud mürgiseid märkusi seoses sellega, et mõnda Eesti filmi on koolilapsed “klasside kaupa” kinos vaatamas käinud. Viimati ilmus midagi niisugust Postimehes enne Jan Uuspõllu Tartu teekonna filmi linaletulekut. Ikka veel noritakse Elmo Nüganeni “Nimed marmortahvlil” kunagise menu kallal. Justkui oleks selles midagi halba, et lapsed koolihariduse asjus kinno lähevad. Kui õpetaja on kaasas, siis on ilmselt tegemist “kinno ajamisega”? Kinoskäijad on valdavalt ju niikuinii ka kooliskäijad! Niisuguseid filme võiks olla pigem palju rohkem, mida tarkuse taganõudmise pärast kinno vaatama minnakse.

Aga olgu pealegi. Vaatame hoopis, kuidas suhtuti hariduse ja kino suhetesse Eestis 1920.-1930. aastatel. Teema käib läbi üsna sageli ka suurte päevalehtede  nagu Postimees ja Päevaleht, aga isegi kõmu armastavate Uudislehe ja Esmaspäeva veergudelt, kuid siin piirdun põgusa vaatlusega, mis ilmus 1926. –1931. aastani ajakirja Filmileht lehekülgedel.

Juba Filmilehe 2. numbri avalugu kannab pealkirja “Kino mõju rahvahariduse ning rahvakasvatuse peale”. Autor märgib: “Kõigepealt peab osutama üldisele eksiarvamisele, nagu oleks lõbustus üleliigne toredusasi. Julgeme kinnitada, et inimene, kes töötab füüsiliselt või vaimliselt, vajab ka lõbustust, mis lahutaks ja kosutaks tema meeli, värskendaks erkusid. On aga kõne all rahvalõbustus, siis on rahvakasvatuslisest seisukohast väga tähtis silmas pidada, milline kõlbline mõju on kinol.” Võrreldakse kinokunsti teatri, kirjanduse ja operetiga ning leitakse, et “ei või kinole sellest seisukohast etteheiteid teha, vähemalt ei ole ta mitte kardetavam kui raamat või teater, vastupidi suur enamus ettekantud filmidest on kõlbliselt eeskujulikud”. Ja veel: “Nii pakub kino lihtsale inimesele, kes kunagi ei loe raamatut, isegi ajalehte pealiskaudselt läbi ei vaata, võimaluse tutvuneda igasuguste maailma ja looduse nähtustega, pilku heita looduse lõpmata saladuste riiki, näha võõraid rahvatõuge, maid, jõgesid, järvesid, mägesid, linnasid, tutvuneda oleviku tähtsamate leidustega ja tehnika saavutustega, kogu ilma tähtsaid isikuid palest palesse näha jne. Kuid mitte ainult nõndanimetatud kultuurfilmid, vaid ka filmdraamad ja filmromaanid aitavad tähtsalt laiendada vaimlist silmaringi.”

Seda tööd, mis tookord kino tegi, teeb nüüd televisioon, aga teisest küljest – kas ei kõla niisugune kiidulaul nagu mõne paadunud pöfihundi ulg? Ei saa unustada, et 1920. aastate keskpaik oli ju suure kinousu puhkemise aeg: Venemaal Eisenstein ja Vertov, Saksamaal Fritz Lang ja teised. Eestiski valmistuti mängufilmilaineks, Theodor Luts oli juba Pariisis õppimas, Balduin Kusbock väntas “Esimese öö õigust”, vennad Parikased, kes andsid välja Filmilehte, pidasid just kirjavahetust Oskar Lutsu ja August Gailitiga stsenaariumide asjus ning kavandasid tulevase mängufilmi režissööritoolile Estonia teatri lavastajat Hanno Kompust. Parikased pidasid ka Tallinna vanalinnas kino Rekord, mis hiljem oli Helios, samuti kuulus neile kino Endla Näituseplatsil. Arusaadav, miks pidi kinokunsti hariduslikku poolt taevani kiitma, pealegi oli juba samal, 1926. aastal haridusministeeriumi kooliosakond võtnud suuna Eesti koolidele tihedamalt filmiprogramme hankida ja näidata, ühe filmide tarnijana esines hiljem Parikaste filmiettevõte Estonia Film.

Osundatud artikkel lõpeb nii: “Kokkuvõte – lühidalt: kino oma praeguses seisukorras ei ole mitte kõlbliselt alaväärtusline  lõbustuskoht, vastupidi – tema mõju üldise moraali peale on kõrgeväärtusline; ta tõstab ka kõigi rahvakihtide vaimlist tasapinda. Sellepärast oleks rahvahariduslisest seisukohast otse kahjulik, hoiatada inimesi kinos käimise eest.”

Filmilehe (nr 8) avakirjutis 1927. aasta juulis kirjanik Jakob Mändmetsalt kannab pealkirja “Kino odavaimast ja mõjuvamaist õpeabinõudest” ja kutsub taas kinomeediumi rohkem hariduslikel eesmärkidel kasutama, muu hulgas on mainitud: “Palju, väga palju on kino meid meie teadmistes edasi viinud, ilma et seda ise oleksime märganudki.” Autor võrdleb otsesõnu kino kooliga, avaldades soovi, et kino tuleks neil juhtudel, kui selle programm teenib hariduslikke eesmärke, vabastada lõbustusmaksust. Teema, mille sobivalt varieerides võiks Eestis uuesti üles võtta seoses kinopiletite käibemaksu määraga Eesti või Euroopa filmide esitamise puhul – uue parlamendi kultuurikomisjoni teema.

Juba järgmises Filmilehe numbris samal aastal on taas juttu kinost ja haridusest, Aleksis Krahe “Kino osa vabaharidustöös” on üks pikemaid kirjutisi Filmilehes  üldse läbi kõigi numbrite. Selles on muuhulgas juttu kinohaigetest “kinomaanidest”, keda võrreldakse bibliomaanidega. Juttu tuleb kino tähtsusest noorte ja maarahva hulgas, kino sotsiaalsest väärtusest – vähendavat kõrtside halba mõju, “vähesoliid ja soliidkinodest”. Tehakse ka kriitikat filmikriitika aadressil: “Praegu teevad seda ajalehed mõne sõnaga ja ebaasjatundlikult. Kriitika võib aga kinoreformiks palju kaasa aidata.” Milles toonane kinoreform seisnes, tuleks eraldi vaatlusele võtta, kooliõpilaste kinokeelust on siinsamas lehes juba kirjutatud.

1928. aastal ilmunud 16. Filmilehe number refereerib põhjalikult Viini kasvatusteadlase Lettmeyeri vaateid filmile kui õppevahendile, ja juttu pole seal üksnes teaduslikest “kultuurfilmidest”, mis näitlikult üht või teist asja õpetavad, vaid ka lapse tunnetuslikust kasvatamisest, näiteks liikumise efekti või aja kulgemise tajumine.

1929. aastal ilmunud 17. number annab avaveeru lausa haridusminister L. Johansonile endale – “Kino ja selle mõju inimesele” on Rahva Sõnas ilmunud kirjutise äratrükk.

Tänapäeva tulles võib rõõmustada üksikute haridusürituste üle filmivallas: Rein Marani loodusfilmid või mõned ajaloolised dokumentaalid on koolides kasutusel. Kino Sõprus korraldab mitmendat aastat järjest kirjandusteoste ekraniseeringute sarja, mis kuuldavasti on koolilaste hulgas väga populaarne. Eks täna Tallinna Kinomajas algavad Emakeeleõpetajate Seltsi koolituspäevad, kus juttu tuleb eesti filmist, on ka sammuke edasi kinokunstnike ja hariduselanike edasise suhtlemise edendamisel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming