Esindusteose plussid ja miinused

Olev Remsu

Raamat ei tee ju oma filme ministritest, rektoritest ega pangahärradest, vaid rohkem või vähem boheemlikest kunstnikest, keda ei pane kohe kuidagi nagu herneid ritta.      Dokumentaalfilm „Jaan Manitski tagasitulek”, stsenarist Jaan Kruusvall,  režissöör Rein Raamat, operaatorid Arvo Vilu ja Rein Raamat. Diktoriteksti loeb Tõnu Mikiver, muusika ja kujundus Peeter Brambat, muusikatöötlus Jaak Elling, montaaž Rein Raamat, produtsendid Helvi ja Rein Raamat. Stuudio Raamat-film, 2009, 52 min. Esilinastus Tallinna Kinomajas 19. II .  Huvitav, et mida rohkem iseseisvust, seda enam esinduskunsti. Terved galeriid rektorite, ministrite ja teiste suurte meeste-naiste büste ja portreid väärikates paikades. Varsti on juba igal vähegi rikkamal asutusel kõigi oma eelmiste juhtide pildid seinal. Äsja tehti algust olümpiavõitjate pargiga: esimesena püstitati austusmärk lugupeetutest lugupeetavaimale  Kristjan Palusalule. Ja keegi ei nurise, et töödel pole näha inimest, et neist õhkub üksnes väärikust, mis teatavasti pole kuigi individuaalne, mille tõttu (antagu mulle andeks) on neile pühendatud galerii üheülbaline. Nõukogude ajal sai esinduskunsti pihta kriitikanooli lastud küll ja küll: heitsime siis ette psühholoogia puudumist, inimese tagaplaanile surumist riigi ees. Kas tähendab see seda, et kui on oma riik, siis võibki inimene olla tagapool ametit, tagapool oma märki?  

Joonisfilmid ja esindusfilmid

Rein Raamat teeb viimasel ajal esindusfilme. Meelde tulevad tööd Lembit Saartsist, Signe ja Arseni Möldrist, Lemming Nagelist, Ants Viidalepast, Inge Tedrest, neid on märksa rohkem. Vanasti tegi Raamat joonisfilme, oli kuulus ja originaalne, tema looming oli avangardne, paistis silma ka sellega, et kasutas oma töö põhjana klassikateoseid, ehk kõige tuntum neist on Wiiralti kolme graafilise lehe põhjal tehtud „Põrgu”. Tihti oli Raamatu filmimeeskonnas mõni nimekas ja originaalne kunstnik nagu Jüri Arrak, Rein Tammik, Ando Keskküla jt, mis rääkis selget keelt, et režissöör tahab aja ja moega sammu käia. Mõni filmitudeng võiks kirjutada teoreetilise seminaritöö, võrrelda Raamatu joonis- ja dokumentaalfilme, mis minu meelest on kaunis vastandliku autorilähenemisega. Miks tudeng? Asja võiks uurida magistrant või koguni doktorant, teema oleks  seda väärt. Teen ise algust. Kes nõus pole, eks kummutagu mu seisukohad. Nõukogude ajal esteetiline mäss, ettevaatlik vastu müürigi jooksmine, nüüd klassikalised vormid, rahu ja leppimine.       

Ent … Raamat ei tee ju oma filme ministritest, rektoritest ja pangahärradest, kelle puhul esinduslikkuse rõhutamine oleks ehk kuidagi mõistetav, vaid rohkem või vähem boheemlikest kunstnikest, kelle näkku on kirjutatud individuaalne sära ja rahulolematus, keda ei pane kohe kuidagi nagu herneid ritta. Viimane sobib ehk kuidagi tähtsate isikute portreteerimiseks. Naasmise motiiv esineb kõigis religioonides,  eriti aga kristluses. Ristiinimesed ootavad teadagi tagasi Jeesust, kes kehtestab siis uuesti tulles terves maailmas üleüldise õnne ja õigluse. Kuri saab karistatud ja headus hinnatud. Kindlasti ei sattunud seesugune motiiv evangeeliumisse juhuslikult, ju oli olemas inimeste hingetellimus, mis tegelikult püsib tänaseni, tõsi, nüüd juba uues testamendis võimendatuna. Kas evangeeliumi kaudu või ka ilma selleta, kuid tagasituleku motiivist on  saanud meie kultuuri ja tundeelu põhi, ilmselt oleks raske leida kaalukat teost, kus seda ei esine. Mõelgem kas või „Kalevipoja” ja „Tõe ja õiguse” peale. Tagasitulekus on midagi püha, mis meid liigutab, tagasituleku pühaduse tajumine on meile emapiimaga antud.     

Jaan Manitski naasmine

Sülelapsena koos vanematega Eestist pagenud Jaan Manitski tuleb teovõimsa mehena Rootsist tagasi oma sünnikülla Viinistusse ning ehitab ajast puretud rannaküla taas üles, teeb  selle kuulsaks, annab külarahvale tööd. Ega ülevamat lugu meie kultuurist ning ka elust ja ajaloost vist leiagi. Aga jutustatud on see filmikeeles kuivalt ja kiretult. Filmiarvustaja kohuseks pole hinnata portreteeritava teeneid Eesti riigi ja sootsiumi ees. Usun, et keegi ei sea kahtluse alla Manitski panust meie ühiskonna-, eriti aga kultuuriellu.

Kas pole tema loodud Viinistu kunstimuuseumi kogu suurim eesti kunsti kogu?  Võib vaid arvata, kui suurelt on see mõjutanud meie esteetilist mõtet, harinud meie inimesi. Siiski ei tohiks filmitegemine olla ainult autahvlile tõstmine (mida Manitski on muidugi igati väärt). Minu meelest on esindusžanr liiga ametlik ja kuiv, žanrivalik ise kujundab portreteeritava, teeb temast kroonumehe või vähemalt ärituusa. Manitski on oma täiskasvanuelus olnud ärimees, meie välisminister, Viinistu taastaja ning helde kultuurimetseen.  Filmis mainitakse kaht esimest rolli vaid mokaotsast, pearõhk on kahel viimasel, kummati tõstab esindusportree kui seesugune iseenesest kilbile just esimesed. Millised tõelised, minu mäletamist mööda eesti dokumentalistikas seni kasutamata võimalused peitusid/peituvad Manitski portrees! Kas tal sai villand oma esimestest rollidest? Kas ta pööras neile selja ning hakkas tegelema kunstiga/kunsti toetamisega?

Või elavad need kaks, tavapäraselt teineteist välistavaks peetud poolust temas ilusti koos ja rahulikult edasi? Kas ta on tõesti kunstnikuhingega kontorimees või funktsionäärivaimuga kunstnik? „Jaan Manitski tagasitulek” meile vastust ei anna. Vaatajapsühholoogiaga on asjad niimoodi. Esmalt äratatakse faktide esitamisega vaataja uudishimu portreteeritava vastu, siis hakatakse emotsioonide lisamise abil töötlema  vaataja tundeid: ta pannakse kaasa elama, sellest omakorda sünnib sümpaatia (või siis antipaatia paljastava teose puhul), misjärel vaataja võtab portreteeritava täilikult omaks (või hakkab teda vihkama). Manitskiga on lood sedasi, et vaevalt võib kellelgi olla midagi Viinistu ülesehitamise vastu, nõnda et sümpaatia on vaatajal juba ette olemas. Kahjuks ei tulene see filmist, hoiak on juba ette sisse võetud. Filmi mõju  vaatajale jääb ainult informeerimise tasemele. Sama mõju oleks artiklil, raadio- või telesaatel. Film ei lisa midagi uut, kuna on kuiv ja tundetu, audiovisuaalne keel jääb kasutamata. Filmis pole suudetud selgelt tajutavaks teha isegi nostalgiat, mis ometi peaks kaasnema igasuguse tagasituleku või selle ootusega. „Jaan Manitski tagasitulekus” on suure tagasituleku (lõplik naasmine Eestisse) sees väiksemgi tagasitulek: Manitski läheb Eestist  Rootsi vaatama paiku, kus ta veetis oma lapseja koolipõlve. Ja ka need episoodid on tuimad, kuidagi liiga asjalikud. Isegi stseen oma foto leidmisest gümnaasiumi vilistlaste piltide hulgast on hingetu. Hästi palju on juttu Manitski pereelust, usutletakse tema ema, abikaasasid ning tütreid, näeme tema pisikesi poisipõngerjaid. Kõike sedagi on näidatud üpris kiretult, ainult fikseerides, faktidele hinge sisse puhumata.   

Korralikult, erilise kireta

Kõik on kuidagi liiga korralik, otsekui arvelauaga kokku löödud. Ma ei tunne isiklikult Jaan Manitskit. Ehk ongi ta temperamendita inimene? Ent entusiasm, millega ta on Viinistu taastamisele pühendunud, samuti abikaasa iseloomustus, et mehele on pere kõige tähtsam, ei anna selliseks mõtteks küll mingit alust. Aga juhul, kui see tõele vastab, oleks vaja seda ilmekamalt (tunnete kaudu!) esitada.  Kummaline, kuid torkab silma, et nii mõnigi tähtis asi jääb hoopiski avamata. Kust on pärit Manitski kapital? Kuidas see on soetatud?

Tõsi, ema monoloogist kuuleme, et pisike Jaan ei ostnud kunagi talle antud kommiraha eest kommi, vaid kogus need veeringud hoiukarpi. Aga see on ju ainult algus? Mis edasi sai? Vihjatakse teenistusele kuulsa ansambli ABBA juures, kuid see jutt jääb katki. Esindusžanri puhul korjataksegi fakte valikuliselt, jäetakse kõrvale kõik, mis ordeniks rinda ei kõlba. Realistlikus portreeski esitatakse fakte valikuliselt, kuid ei tehta seda printsiibil, mis võib riivata inimest, mis mitte. Isegi katkendid Viinistus lavastatud Mart Kivastiku näidenditest „Külmetava kunstniku portree”, „Põrgu värk” ja „Eesti asi” on toodud otsekui tõigad kirjandusleksikonis, sest need peavad olema, neid ei tohi kuidagi välja jätta!

Sama lugu on Beethoveni ooperi „Fidelioga”, selle  puudumine filmist tähendaks otsekui ühe medali varjujätmist Manitski rinnas. Tundeid ja tähendusi ei kaasne kummagi lõiguga. Muide, portrees ei pea käsitlema portreteeritava CVd ammendavalt, ei pea ka seda tegema kronoloogilises järjekorras, nagu seda on tehtud kõnealuses filmis. Leida tuleks fakt(id), mis iseloomustaks(id) inimest kõigekülgselt, selle/nende esitamise järel rõhuda vaataja tunnetele – ja see loobki terviku. Esitatud  faktid peaksid olema omavahel seoses, järgnev peaks kasvama välja eelnenust. Filmis seob fakte ainult Manitski elulugu ning sellest jääb väheks. Lõpetame siis niimoodi: „Jaan Manitski tagasituleku” autorid on delikaatselt ruumi jätnud teisegi filmi jaoks, kus võiksime näha täies elus Manitskit koos tema individuaalse eripära ja ehk koguni saladustega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming