Esimene naine, kes juhtis maailma

Jüri Laulik

Mängufilm „Paavst Johanna” („Die Päpstin”, Saksamaa-SuurbritanniaItaalia-Hispaania 2009, 149 minutit), režissöör Sönke Wortmann. Osades Johanna Wokalek, John Goodman, David Wenham, Iain Glen, Anatole Taubman, Lotte Flack jt.      Kõigepealt sai bestselleriks USA kirjaniku Donna Crossi romaan „Naispaavst”, mis on osav ja andekas segu teadaolevatest ajaloofaktidest ning taustadest ja provotseerivatest  väljamõeldistest. Lisaks veel südantlõhestav armastuslugu. Peategelaseks on külapreestri tütar Johanna, kes õpib salaja lugema ja kirjutama, pääseb targa õpetaja soovitusel kooli, läheb Johannes Anglicuse nime all mehena kloostrisse, saab imeravijaks ja hakkab kõikjal oma vaimuteravuse ja pühendumisega kohe positiivselt silma paistma. Ta teeb kirikuhierarhias hiilgava karjääri, jõuab Rooma ja valitakse lausa paavstiks. Legendi järgi ta paavstina lõpuks ka sünnitab, aga nii tema kui ka vastsündinud tütar surevad.     

Pime keskaeg?! Keegi ei saanud enne sünnitust mõhkugi aru? Tegevus toimub IX sajandil, mille kohta dokumentaalset materjali  vähe, paavstid vahetusid kiiresti nagu troopiline ilm (pistoda või mürk olid populaarsed surmapõhjused), tihtipeale oli huvigruppide poolt kuulutatud ühel ajal paavstiks mitu tüüpi. 

Kui tollane suurvürst oma nõunikelt küsis, et kui ma tahan paavstile kirjutada, siis kellele ma kirjutan, võis ta kergesti vastuseks saada vaid häbeliku õlakehituse. Üheksandasse sajandisse on kirikuajaloos ametlikult õigeks tunnistatud 22 paavsti (Theodor II näiteks oli paavst 20 päeva). Aga see tabel on sadade kirikusulaste hilisem usin ametnikutöö ning kirikuisade pikki läbirääkimisi nõudnud lobitöö. Lisaks tegutses tol kaugel  ajal trobikond valepaavste. Sellisel segaduste ajastul võis juhtuda mida tahes. Miks mitte ka naispaavst? Iseäralik Jeanne d’Arc ju oli reaalne naine imelise tahtejõu ja pühendumusega, hullusega, võiks vist tänapäeval öelda, kes mõjutas ajalugu. Paljudest kuningannadest ja konkubiinidest, kes keskajal ajaloo suurt tüüriratast keerutasid, ei hakka üldse rääkimagi. „Pornokraatia” on üks huvitav mõiste, aga see ei  puuduta ei paavst Johannat ega ka filmi. Katoliku kirik muidugi eitab, et Püha Peetruse toolil oleks kunagi ükski naine istunud, ja ega ajaloolased ka seda lugu eriti usu, aga provokatiivse võimalusena erutab see inimesi tänaseni. Mitmel pool on kirjutatud, et pikalt kehtis paavstiks pühitsemisel ka salajane klausel, et tuleb paavsti mehelikkuse kohta saada „käegakatsutav tõend”. Nõue, mida alguses polevat olnud.  Martinus Polonus, XIII sajandi kõrgesti haritud ja piiskopiametit pidanud kirjamees, kellest jäi järele hulk kirjatööd, mainib ühes oma teoses, kuidas paavstiks tõusis naine, ja ta polnud ainuke vanadest kroonikutest, kes samasisulist juttu kirja on pannud. Lugu pakub igal juhul võimalusi. Sellepärast pole ime, et raamatust „Naispaavst” taheti kohe teha film.       

Filmi plaaniti kaua ja algselt pidi režissööritoolil istuma Saksa filmi suurkuju Volker Schlöndorff. Ta alustas selleks filmiks ettevalmistusi juba 1999. aastal, aga asjad ei klappinud. 2007. aastaks oli ta jõudnud niikaugele,  et ühe Saksa juhtiva produtsendi Bernd Eichingeri („Parfüüm”, Hitleri-film „Allakäik”, „Elementaarosakesed”) käe all ja tema firma Constantin toel pidid filmivõtted algama. Siis ütles Schlöndorff Süddeutsche Zeitungile pahasti moodsa produktsioonikombe kohta, kus kõigepealt paisatakse kinodesse film ja siis keevitatakse kogu ülejäänud materjali appi võttes kokku veel mitmeosaline teleseriaal, ning tema jaoks oli see mäng  lõppenud. Pahandatud produktsioonifirma andis talle kinga ja võttis režissööri kohale Saksamaal tuntud, aga Schlöndorffist oma filmide poolest maailmas ikkagi klassi võrra vähem tuntud Sönke Wortmanni. Ka peaosaline vahetus, algselt Schlöndorffi plaanitud Franka Potente („Lola jooks”, „Bourne’i ülemvõim”) asemele tuli filmi peaosa mängima Johanna Wokalek („Paljajalu”, „BaaderMeinhofi kompleks”). Lõpuks mängis kaasa  ka vahepeal loobumisest teatanud John Goodman. 2008. aasta teisel poolel alustati filmivõtetega. Niipalju võiks mainida, et oma aja õhtumaa keskus Rooma ehitati filmimiseks üles Marokosse.   

„Paavst Johanna” pole mingi „Da Vinci koodi” või „Indiana Jonesi” laadis ajalooliste regaalidega ehitud põnevusfilm. See on päris suurejooneline ja panoraamne ajalooline draama. Filmi õnnetus ongi ehk see, et kõik on nii ülimalt korrektne. See oli ju vapustav võimalus erakordse isiksuse ja erakordsete suhete kirglikuks väljendamiseks. Kirge jääb filmis vajaka. Kusjuures näitlejad on head ja keskaega kujutatakse üsna sellisena, nagu  ajaloolased sellest räägivad. Filmikunst on küll üks suur fiktsioon, aga häirima hakkas see, et peategelane Johanna Wokalek on ikka nii naiselik, et see paistab kilomeetri peale ära. Ei mõju usutavalt pikk elu mehena meeste keskel nii et keegi ei saa aru. Saksa ajakirjandusest on läbi jooksnud ka väide, et selle kalli filmi investorid sundisid produktsioonifirmat, et nad loobuksid Schlöndorffist. „Paavst Johanna” on täitsa  hea film, aga Volker Schlöndorffi austajana on mul siiralt kahju, et tema seda filmi ei teinud. Valmimeister Krõlovil on umbes sellised read: „Ka kotka tiib võib puudutada maad, kuid kana iial taeva saa…”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming