Enn Säde: „Mind on võimsalt mõjutanud Jüri Müür ja Lennart Meri”

Tarmo Teder

Eesti Filmiajakirjanike Ühing tunnistas Enn Säde 2009. aasta Eesti parimaks filmiajakirjanikuks. Kuid see kummaline tõik polnud ainus põhjus, miks me veebruari alguses juttu ajasime. Enn Säde kui universaalse filmimehe mitmekülgsus tuleb esile omapärases arengus ja huvide ristluses: heliinsener, helirežissöör mitmes filmiliigis, dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör, heli ja piltide arhiveerija, ise kirjutamine, dokumentide sõelumine ja kopeerimine – vaat et üheksa ametit.        Räägime hakatuseks üldjoones sellest, kuidas sa filmi juurde tulid? Vene ajal ma ikka pilasin, et lapsest saadik armastan kino. See on nüüd natuke ülepingutatud klišee küll, aga nii see on. Millalgi kuuendaseitsmenda klassi paiku ilmusid müügile diapositiivid muinasjuttudest, värvilised katked multifilmidest. Need olid parasjagu odavad ja kuidagimoodi ehitasime vennaga ka  näitamise projektori, riputasime Pärnus maja pööningul üles vanaema voodilina ja siis kogunes see müstikute seltskond meie tänavalt (neid eesti ajal sündinud lapsi oli päris palju) meie pööningule õhtuti kino vaatama. Ja minu ülesanne oli oma peaaegu olematu vene keelega tõlkida neid muinasjutte. Mäletan täpselt, kuidas ma sõnu välja mõtlesin, et olukorrast välja tulla. Kui tahad – seal oligi mu kino algus, sest muud võimalust tollal ei olnud. Jutt käib  aastatest 1950-1951. Ma polnud, erinevalt Mark Soosaarest, mu koolivennast, Pärnu pioneeride majas filmiamatöör. Olin selleks ajaks juba Leningradis.  

Mida andis Leningradi Kinoinseneride Instituut? 

Ennekõike andis ikka kõrghariduse. Läksin Leningradi tänu oma raadioehitamise fanatismile, sest tõsi ta on – poisikesest peast olin raadiohull. Kuuendas klassis tuli see haigus peale. Eestikeelset erialakirjandust selle kohta peaaegu üldse ei olnud, hakkasin raamatukogust laenutama venekeelset raadioajakirja ja seal äkki ilmus sabas reklaam, et Leningradis Pravda tn 13 on Leningradi Kinoinseneride Instituut. See pidi olema seitsmendas klassis, kui  ma äkki kõva häälega hõikasin oma sõpradele, et mina lähen Leningradi õppima! Ja see uit tuli minuga kaasa, kui läksin Laadaplatsi koolist üle jõe Lydia Koidula nimelisse keskkooli, kus vene keele õpetajad said kohe teada, et lähen Leningradi õppima, ja nad hakkasid mind kohutavalt piinama – hakkasin saama „kallakuga” vene keelt.       

No see ju kulus pärast marjaks ära!

Ma olen tagantjärele neile hirmsasti tänulik. Aga ülejäänud klass muidugi irvitas. Leidsin ka vasturelva, raadioarmastus jätkus, tehnikasõnaraamatuid ei olnud ja siis ma käisin omakorda vene keele õpetajaid piinamas: kui sulle öeldakse „tok smeštšenija”, mis võib nagu  tähendada, et nihkevool, aga eestikeelne termin on hoopis „eelpinge”. Ja kuidas sa sellist asja tõlgid?! Ja siis meil tekkis vaherahu vene keele õpetajatega ja Leningradi läksin ma eelkõige selleks, et saada heliinseneriks.       

Ja kinoinseneride instituut andis tolle aja võimalustes parima hariduse?

Sel alal kindlasti, sest helitehnikat õpetati ainult Leningradis.       

Ja siis tulidki tagasi Eestisse, Tallinnfilmi heliinseneriks, helioperaatoriks. Hiljem läksid Eesti Telefilmi.

Tallinnfilmis, kui oled heliinsener, siis hammas läheb verele, tahad oma häälestatud ja ümberehitatud riistade peal proovida, kuidas reaalne salvestus tegelikult käib. Sest nii kummaline, kui see ka pole, meie instituut ei  valmistanud ette helioperaatoreid. Kõik helioperaatorid olid Eestis sel ajal iseõppinud. Aga mul oli haruldane võimalus, et veel instituudis õppimise ajal sain osaleda kahe filmi tegemise juures kui helioperaator.       

Eesti Telefilmis Vladimir Karasjoviga „Lindpriide” tegemine oli omaette ooper ja sellest oled ka põgusalt kirjutanud. 

„Lindpriid” on mu esimene mängufilm. Enne seda olid väikesed katsed dokis. Ja Karasjov korjas mu üles, kui ta tegi „Pööripäeva”. Me klappisime. Aga tema läks üle televisiooni, kus tekkis teatav kollaps, sest Karasjovi nõudlikkus ületas laisa eesti inimese piirid – kogu grupp jooksis laiali. Ja Karasjov küsiski, et kas sa tahad tulla. Ja kui ma kuulsin, et ka Rein Maran tuleb selle filmi peale operaatoriks, siis lahkusingi Tallinnfilmist, küll mõningase skandaaliga, sest  olin seal nii-öelda heliosakonna tehniline juht. Andsin endale aru, et kui silmas pidada helioperaatori või helirežissööri elukutset, siis Tallinnfilmis oli mu tulevik ses suhtes pime. Kõik kohad olid kinni, olin noor ja auahne mees, ainus võimalus oli telesse minna.       

1970. alguses hakkas Lennart Meri tegema „Veelinnurahvast”.

Jah, ta kutsus, aga ma olin juba „Lindpriide” peal kinni. Ja see ongi ainus Lennarti film, kus ma pole helimees.       

1970. aastate lõpus võeti NSV Liidus vastu toitlustusprogramm, aga enne seda olid koostööd teinud režissöör Olav Neulandiga ja Jüri Müüriga ning päris oma filme ka („Roheline pomm”, 1978). Mis film see oli, mida kunagi 1980. aastate algupoolel Moskvas maipleenumi ajal vaadati ja pärast masinaehituse ministeeriumi kõrged ametnikud ja akadeemikud välja kutsuti, neile seda filmi näidati ja neilt aru nõuti? Mis film Moskva aparatšikuid ja akadeemikuid nii erutas?

See oli tõenäoliselt Müüriga kahasse tehtud „Künnimehe väsimus” (1982), aga võis olla ka minu „Narri põldu üks kord …” (1981). Oletan,  et see oli siiski „Künnimehe väsimus”, sest sumin, mis selle filmi ümber kerkis, on huvitav tänaseni. Ja Gorbatšov oli see, kes kutsus. Inf jõudis meieni Saku maaviljeluse instituudi kaudu. Gorba oli siis tõusev täht, põllumajanduse sekretär, peeti mingit seminari, kuhu valiti kolm filmi. Kõik need bossid olid kohal ning kui meie film läbi oli jooksnud, läks Gorbatšov näost valgeks ja küsis: „Mis see tähendab? Esitage õiend!”.       

„Künnimehe väsimus” pandi pooleldi riiulisse.  Kuidas seda tagantjärele seletada?

Saime selle filmiga Alma-Atas üleliidulisel põllumajandusfilmide festivalil esikoha. Festival ise oli pompoosne imperiaalne etendus Kasahhi kompartei esimese sekretäri Kunajevi heakskiitmisel. Kahe kuu pärast tuli aga Moskva kinokomiteest käskkiri, et see film läheb riiulile, seda on lubatud näidata ainult sihtotstarbelisele auditooriumile ja iga kord, kui tahtsime Eestis näidata, tuli minna kinokomitee  esimehe Penu juurde ja võtta ühekordne kirjalik luba. Olime siis Jüri Müüriga üleliidulised nimed, saime rahvamajanduse näituselt medalid, ja kui siis hakkasime oma triloogia viimast filmi, mõnevõrra leebemat „Heinaaega” näitama, tulid kinokomitee esimees Penu ja peatoimetaja Ruth Karemäe. Me võtsime Jüriga seda vastuvõttu lõdvalt: küllap „Heinaaeg” läheb ludinal, jamad on kõik möödas, me oleme üleliiduliselt kviteeritud,  aga … Õnneks olen selle istumise märkustena kõik üles kripseldanud – kallaletung oli räige. „Heinaaeg” tuli ikka läbi, aga meid sõimati ka korralikult läbi.   

 Kunagi 1986. aastal on Enn Säde öelnud: usun, et minu ja Jüri Müüri filmid on propagandafilmid. Ennekõike põllumajanduspropagandafilmid traditsioonilises tähenduses, aga need on ka propagandafilmid laiemalt.

Küllap kõneles Säde siis varjatud vormis: propagandafilmide all oli mõeldud nõukogudevastast propagandat. Sest see, mis nõukogude põllumajanduses toimus, oli täielik hullumeelsus või ajuvabadus, mille taipamiseks polnud vaja olla mingi eriline vaatleja. Kasahstani  uudismaa hektarisaagikus anti millegipärast puudades, ma viisin selle tonnidesse, sain midagi 7,8 tsentnerit hektarilt. See on kolm seemet. Kui eesti põllumees ei saanud nelja seemet tagasi, siis ta jättis selle põllu sinnapaika. Eks Moskva targad ülemused nägid läbi,kuhu meie film sihib. Kinokomiteest sattus minu kätte kogemata „Künnimehe väsimuse” stsenaarium, mille ääred on täis komitee esimehe asetäitja Golovnja mürgiseid märkusi: „nii et eestlased on kõige targemad? ” või „sotsialismist  tuleks loobuda?” jne. 

Aga selle kiuste tegite ometi filmi valmis. 

Tegime valmis ja müüsime ära, aga seal oli üks müstilisevõitu kogemus. Jüri Müür oli haige, kui ma käisin filmi Moskvas ära andmas. Aastalõpufilm, täismetraažiline, täielik hullumaja, kari toimetajaid ei tea, mis suunas tulistada. Peatoimetaja Protsenko, üsna vastiku iseloomuga mees, istub kõige üleval ega sekku üldse, kuigi vaidlus käib, kõik on selge – nõukogudevastane film, mida ei saa vastu võtta. Aga siis tuleb lõuna aeg, kinokomitees oli lõuna nagu  viimsepäeva kell, kõik tormasid töölissööklasse ja seal saali ees oli hämar vaheruum, kus seisis Protsenko. Tulime meie stuudio direktori Andres Arnoveriga kahekesi kõige lõpus, sest kõik oli selge, film pekstakse tagasi. Aga Protsenko seisab pimedas, surub meil kätt ja ütleb: „Poisid, pidage vastu!”. Ja läheb uksest välja. 

Ja mis sai filmist?

Film võeti vastu. Paar parandust ainult. Ei tohtinud rääkida kaitsetööstusest. Üks agronoom ütles, et kaitsetööstus saab parema terase kui põllumehed. Panin selle „kaitsetööstuse” asemel midagi muud.

Jüri Müür suri samal 1984. aasta sügisel, kui “Heinaaeg” oli valmis saanud. Jüri Müür on  sind palju mõjutanud, aastal 2005 said valmis kahe tunni ja viieteist minuti pikkuse dokumentaalfilmi „Jüri – see mulk ehk Mis tuul müürile …”, mida meie filmiajakirjanikud Neitsi Maali vääriliseks hindasid ja riiklik komisjon andis veel oma riigi kultuuripreemia. Kas selle filmiga said Jüri Müüri mõjud endast kuigivõrd kinolinale välja tuua või Müürist nüüd lahti?

Ei. Ainult osalt. Omamoodi jäi ikka võlg. Sest kaks inimest, kes mind, isehakanut, režissuuri puhul on võimsalt mõjutanud, on loomulikult Lennart Meri ja Jüri Müür. Teisi mõjutajaid nagu polegi, sest Olav Neulandiga kasvasime koos, tagantjärele on raske öelda, kes keda mõjutas. Aga Jüri oli väljakujunenud režissöör, kui temaga tööle hakkasime, ja Lennart samamoodi. Muidugi olid minu suhted nende meestega väga erinevad ja hoopis erinev oli ka nende maailmanägemine, kummalgi omamoodi.  „Jüri – see mulk” oli minust küllap omaette jultumus, varem poldud meil nii pikka dokfilmi tehtud. Olen nüüd Jürisse üsna võimsalt sisse pugenud ja sellega otsekui kohustatud kokku panema ka raamatu Jüri Müürist. Mul on nii kuradi palju materjali temast, teistele täiesti tundmatust ja huvitavast mehest. Ja see materjal on mul kuklas nagu saatuse sõrm.       

Tahan Müüri puhul veel üht sinu ehk skandaalsevõitu osutust õiendada ja üle küsida:  millele tugineb see väide, et Jüri Müür olla korraks ka Prantsuse võõrleegionis ära käinud?

Oi, see on Jaan Ruusi meelisküsimus või ka süüdistus mulle. Veel hiljuti Ku-Kuski küsis ta seda jälle. Ajaloolane või uuriv ajakirjanikki ütleb, et igasugust fakti tuleb kontrollida kolmest allikast. Ja mul ongi kolme inimese tunnistused: Jüri ise rääkis mulle ja lisaks veel kaks Jüri kaasvõitlejat lennuväe abiteenistuse päevilt. Üks on praegu Kanadas ja teine elab Mustamäel.       

Kaua Müür seal võõrleegionis sai olla?

Ainult nädal või kaks, mitte rohkem. Ta läks sinna end soomlaseks valetades, sest eestlasi siis vastavalt liitlaste lepingule sinna vastu  võtta ei tohtinud. Ja valetas ennast vanemaks, kuna oli liiga noor. Ta oskas ainult ühe soomekeelse sõna „perkele”, ja kui sinna tuli üks tõeline soomlane, lendas Jüri sealt otsekui šampusekork. Prantsuse võõrleegion teatavasti mitte mingisuguseid dokumente ei väljasta: mehed lähevad sinna kõik vale nime all, saavad uue identiteedi ja ma võin oma särgi lõhki käristada, aga ma ei saa mitte kusagilt Jaan Ruusi meeleheaks kontrollida, kas Jüri Müür  seal ikka käis.     

Jüri Müür oli üldse aferistliku elukäiguga, osav seikleja ja väitleja, oskas üleliidulistes komisjonides vingerdada ja Tallinnfilmis  oma tööd siiski teha, ideid ellu viia.

„Vingerdamine” pole õige sõna, ta ütles ikka: vaidleme, kuid argumenteeritult. Olen neid Tallinnfilmi parteibüroo ja kunstinõukogu protokolle ja kõiksugu komisjonide asju üksjagu arhiivides läbi kamminud, kus Jüri on enamvähem usaldusväärselt ja autentselt stenografeeritud. Ta pole kusagil odav lahmija ja ta nõudis ka vastaspoolelt seda, kui ta ise muidugi jälle löögi all polnud, joomase peaga taas  mingi jama kokku keeranud.     

Jäime Müüri peale pikalt pidama, aga tahaks ikka ringiga sinu režii juurde tagasi tulla. Üks Enn Säde film, mis hakkab juba  meelest minema, pälvis läbi aegade eesti filmidokumentalistikale antud ehk suurima auhinna. „Nelli ja Elmar” sai 1998. aastal Chicago filmifestivalil Hõbedase Hugo. See film on soe ja looduslähedane lugu ühest Võrumaa vanapaarist. Natuke utreeritult võiks ka väita, et see on omamoodi jätkufilm 1980. aastate algupoole põllumajandus- ja maateemalistele filmidele, aga hoopis teises tonaalsuses ja hoopis  teises ajas.

Neid ma pole niimoodi kokku pannudki.     

Aga olid ikka kõrvust tõstetud, kui Chicagost Hõbedase Hugo uudis tuli.

Eks ma ikka olin. Minusugune eriti veel, teise ešeloni mängija. Mul on niivõrd Eesti-kesksed filmid, et imestan isegi, kuidas see sinna sattus. Eks ikka tänu toimetajatele. Kui Faama Film pressiteate välja lasi, tuli õiendav faks koolivend Mark Soosaarelt, kellega olen seitsekaheksa filmi teinud, et „see pole õige, Säde pole mingit Chicago festivali auhinda  saanud, ma kontrollisin internetist”. Ja kui ma seda lugesin, siis ma punastasin ja mõtlesin: Mark, kullake, sa oled medalitega pärjatud nagu tõukoer, lase nüüd Säde ka saab ühe medali. Tõde oli tegelikult hoopis lihtne: selgub, et „Nelli ja Elmar” oli kuni 60minutiliste filmide rühmas ja Chicago festival ei väljastanud pressiteadet enne, kui komisjoni allkirjad on all. Igatahes see uhke auhinnajurakas on mul kodus riiuli peal.     

Kilo hõbedat ja asi tahe.

Olav Neuland ütleb ühes oma intervjuus: „Ma ei saa oma filmidest lahti.” Iga filmiga, eriti mina, kes ma pole põllumees, kui sa poed sellisesse  keskkonda sisse ja ujud selles juba üsna hästi, oled peast jalatallani täis arve, fakte, kriteeriume, vestlusi, sõimu ja ikka teed ja filmi lõpuks ära annad – ega sellega su ajutöö lakka, see tiksub ikka edasi. Ja tõepoolest, „Nelli …” on kui nende põllufilmide järelturbulents: see käivitus kui portreefilm Neulandi „Tuulte pesas” mänginud postiljonist, kuid selle võtmine langes just külade tühjenemise aega 1990. aastate teisel poolel.     

Ja nüüd hakkab „Nelli ja Elmar” ununema …

Mis sa nüüd! Just üleeile rääkisin Nelliga. Käime igal suvel tema juures, olime ka mehe matustel. Ja kaks kuud pärast mehe surma sai  elektrilöögist surma Nelli ainus poeg, 32aastane Üllar-poiss. Olin tema matuste hetkel Uku Masingust filmi tegemas. Ütlesin režissöör Vallo Kepile ühe õudse lause, et vaat siit hakkaks Mark Soosaar nüüd filmi tegema. Aga minu eetika seda ei lubanud. Üks tähtis film sinu loomingus on „Jätkusõja viimased sõdurid”, mis sai kulka missioonipreemia aastal 2002. Oled inimene, kes armastab arhiivides kaevata ja igasuguseid  dokumente üles tuhnida. „Jätkusõja viimased sõdurid” taastab seda lugu, kuidas soomlased olid pärast sõda sunnitud stalinistlikule Nõukogude Liidule välja andma Eesti soomepoisid. See oli päris traagiline lugu. See on traagiline lugu tänase päevani. Nendest kuuest soomepoisist, keda seal filmisin, on tänaseks neli juba surnud: Paul Saar, Paul  Alvre, Heino Mikiver ja Sven Ise. Selle filmiga seoses on mul tänaseni omamoodi ebameeldiv võlatunne, sest „päris” filmi soomepoistest meil ju pole. Kui hakkasin seda tegema ja esimest korda Tõnismäel ja Maneeži tänaval KGB arhiividesse ronisin, avastasin asju, mis mul mitmes mõttes silmad avasid, kuni selleni välja, et kaks mu kolleegi Tallinnfilmis olid ka soomepoisid. Leidsin Maneežis kokku köidetult kõikide soomepoiste nimed, veel Soomes  vene keelde tõlgitud ja Eestisse saadetud, ligi 3500 nime. Küsisin oma stuudiokolleegidelt, et miks teid siis vahele ei võetud, mis on ju küsimus tegelikult NKVD-le. Ilmselt oli aga metsavendade ja kõige muuga nii palju tegemist, et poisid jäeti tahapoole, aga mäng käis kogu aeg. Soome tollases ajakirjanduses vilksatab mitmes kohas läbi üks mõiste, mida ma oma filmis kordagi ei kasuta – „Soome häbi”. Olid ju need eestlased Soome armee sõdurid  ja ohvitserid. Selle asemel, et vaikselt öelda, nagu Mannerheim ütles 1944. aastal, kui tuli rahuleping, et kõigil eestlastel, kes sõdisid Soomes, tuleb nende tahtmise ja võimaluse korral aidata põgeneda Rootsi, „aitas” tollane VALPO neid venelastele välja anda.       

Pärast sõda hakkas Soome julgeolekupolitseid VALPOt dirigeerima kommunistist siseminister Yrjö Leino.

See on keerulisem asi. Ma olen lugenud selle Yrjö Leino poja memuaare, üsna põhjalikke, ja samal ajal oli käes Soome ajaloolase Jukka Seppineni tõsine teaduslik uurimus „Paasikivi ajastusse”, mis on paras vastuvoolu ujumine  ja kus tehakse mitmed asjad selgemaks, kui ametlik Soome tänaseni tahab tunnistada. Omaette ime oli seegi, et Soome Yleisradio TV2 ülepea lubas oma eetrisse lasta „Jätkusõja viimased sõdurid” augustiöösel kell 23.00. Aga kes vaatab öösel dokfilmi? (Ehkki Hesaris ilmus väga kiitev retsensioon…) Varemalt oli samasugune juhtum ühe minu 20minutilise filmiga „Pärnu – mure ja häbi?”, solgitorudest Pärnus. Eestis läks see mürinal eetrisse,  sest aeg oli küps, 1988. aastal tehtud, aga Yleisradio ei julgenud seda tükk aega eetrisse lasta. Kas sa kujutad ette!? Olin tollal ise Soomes neli kuud Lennart Mere „Toorumi poegi” monteerimas ja sealsest televisioonist käisid toimetajad veel mu käest Pärnu filmi tarvis intervjuusid võtmas. Siis tuli montaažituppa äkki üks häbelik toimetaja ja ütles, et YLE johtokunta ei lase seda filmi eetrisse. Asi lõppes viimaks sellega, et soome heatahtlikud toimetajad  kirjandussaadetest võtsid võrgustikust oma saate välja ja panid minu filmi asemele ja nii näidati see siiski jonni pärast ära. Nii et see soometumine on jahmatav. Annaks jumal, et me ei laskuks sellisesse kartusse.   

Räägime veidi helitehnikast. Võrdle palun puhta fonogrammi võtmist 30 aastat tagasi ja praegu.

Juba 10–15 aastat pole ma „päris” helimees ja eelistaksin selles osas vait olla. Helitehnikast pole kombeks praegu enam rääkida, sest kui sajal esinejal on kõigil raadiomikrofon küljes,  siis helitehnik joob õlut ja keerab nuppu. Sorry, noored kolleegid! Võtke seda ülbitsemist kui metafoori. Minu ajal oli põhiprobleemiks kaamerasurinast lahti saada. Nüüd on küsimuseks diktsioon: noorte eesti näitlejate pudistamine hakkab minu valuläve ületama, ei saa enam aru, mida nad räägivad. Paradoks on selles, et helifilm sündis „puhta”, nn otseheliga. Juba 1927. aastal tehti kaamerad nii või teisiti vaikseks.   

Aga lahtised Vene käsikaamerad surisesid  nagu traktorid.

Loomulikult. See hullus – tuua mängufilmi võtteplatsile kärisev käsikaamera – saab alguse Urussevskist, filmist „Kured lendavad”. Urussevski võttis Konvase ehk reportaažikaamera, mis kaalus oma 12 kilogrammi, aga millega operaator sai kätte pöörase liikumise dünaamilisuse, kuid näitleja ei kuulnud enam oma häältki.   

Mis seisus on sinu enda heliarhiiv ja fotokogud? 

Kui inimene teeb tööst vabal ajal seitset asja korraga (olen nn vabakutseline töötu pensionär), siis tulemuseks on see, et kõik asjad jooksevad korraga. Aga ma olen sihuke missioonitundeline ja teisest küljest oli ka sisemine vajadus. Kui olin midagi uhket või huvitavat lindistanud, säilitasin kõik ja kui tulid digitaalsed magnetofonid, siis ma tarisin koju ühe suure stuudiomaki, et arvutiga need helifailid korrastada ning salvestada need CD-le või  DVD-le. Aga see töö praegu osalt seisab. Olen pildistaja poiss alates kolmandast klassist. Pole end kunagi fotograafiks pidanud, aga ajapikku hakkab iga võtteplatsil tehtud klõps omama väärtust, mida oleksin nagu ette aimata osanud. Need on mul enam-vähem korrastatud, kõik negatiivid on säilitatud ja tasapisi ma digitaliseerin, skaneerin arvutisse, puhastan ja olen Sirpigi peotäie saatnud. Ja see töö läheb edasi. Praegu pusin küll kolleegide fotonegatiivide  kallal: justsama lõpetasin Tõnu Seilenthali 450 fotot, mis võetud Lennart Mere „Veelinnurahva” aegu, valmis on äsja lahkunud Heno Sarve pildid „Linnutee tuulte” ajast, arvutis on Enn Putniku fotod mõlemast Lennarti filmist, kus ta oli teine operaator, hea oleks küsida Andres Ehinilt, kas ka temal on alles negatiivid „Veelinnurahva” aegadest jne. Mine tea – äkki saaks neist ja paljudest teistest fotodest teha mõnusa fotoalbumi Lennarti kui filmimehe  kohta.     

Oled mitte ainult minu, vaid ka teiste filmiajakirjanike ja filmiinimeste meelest üks väheseid eesti kineaste, kes valdab eesti  keelt nii suuliselt kui kirjalikult, oskab selgelt oma mõtteid ja mälestusi paberile panna. See päädis hiljuti sellega, et Eesti Filmiajakirjanike Ühing tunnistas su üpris üksmeelselt 2009. aasta Eesti parimaks filmiajakirjanikuks, peamiselt raadioeetris räägitu ja Sirbis ilmunu eest. Andsite koos Ago Ruusiga kümme aastat (1991–2000) välja filmiajalehte Pääsuke, mille kõik sadakond numbrit on kogutud tüsedasse,  tiražeeritud köitesse.

Usutavasti ei ole ma abstraktne mõtleja või analüütik, ei oska ilusaid ja ülikeerulisi filosoofilisi lauseid üksteise järele ritta panna. Olen ehk lugude jutustaja, küllap selleks, et ajalugu elus hoida. Aga mis puutub Pääsukesse – see laualeheke oli üks hirmus suur kool meile Agoga. Pääsuke oli see koht, kus ma olin sunnitud hakkama nii kirjutama, et sina ka viitsiksid lugeda. Ja Ago sai sealt säärase koolituse,  et annab nüüd peatoimetajana välja ajakirja Oma Hobu. Samas, ma tunnen tänaseni puudust, et Pääsukest edasi ei tehta. Meie jaoks lõppes Pääsuke siis, kui tänane kolleeg Jaak Lõhmus, kelle laua taga me praegu istume, sai EFSi peaeksperdiks ega andnud enam infot välja. Ta ütles, et ekspert ei tohi enne andmeid avalikustada, kui sihtasutuse nõukogu pole neid kinnitanud. Aga see kinnitamine võis tulla pool aastat hiljem. Asi oli selles, et kui Agoga  Pääsukest tegime, olin ise ekspertkomisjoni liige, esimees Jaan Ruusi asetäitja. Ja kooskõlas komisjoni liikmetega avaldasime Pääsukeses lubatud piires infot. Siis oli eesti filmis raske aeg, lagunemise aeg, iga sündmus ja näljakopikas, mis meile jagamiseks anti, oli kolleegidele ülitähtis. Ma näen nüüd vahel filmiloolasi, kes istuvad Pääsukese köite taga ja ajavad näpuga rida. Pääsuke on nagu omaette entsüklopeedia, kus on kirjas eesti filmi ajalugu, mida kusagil  mujal enam ei ole. 

Sinu mitmekülgsus tuleb esile omapärases arengus ja huvide ristluses: heliinsener, helirežissöör mitmes filmiliigis, dokumentaalfilmide  stsenarist ja režissöör, heli ja piltide arhiveerija, ise kirjutamine, dokumentide sõelumine ja kopeerimine – vaat et üheksa ametit. Kelleks sa, Enn Säde, ennast ise pead?

Filmimees. (Naerab) Pensioneerunud filmimees.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming