Enesetapp Balti keti taustal

KAAREL TARAND

Mängufilm „Seneca päev“ („Senekos diena“, Leedu-Eesti-Läti, 2016), režissöör-stsenarist Kristijonas Vildžiūnas, operaator Audrius Kemežys, produtsendid Uljana Kim, Riina Sildos ja Roberts Vinovskis. Osades Dainius Gavenonis, Elžbieta Latėnaitė, Marijus Mažūnas jt.

Leedus kuulub enesetapp ka poliitilise võitluse arsenali, mis seob neid pigem muhameedliku, mitte boreaalse traditsiooniga.

Leedus kuulub enesetapp ka poliitilise võitluse arsenali, mis seob neid pigem muhameedliku, mitte boreaalse traditsiooniga.

Kaader filmist

Leedulased on depressiivne rahvas. Juba aastaid on nende käes Euroopa enesetapu-edetabeli esikoht ning vahel isegi kõrgeim koht Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) üleilmses edetabelis. 2012. aastal näiteks sooritati Leedus WHO andmeil 28,2 enesetappu iga 100 000 elaniku kohta, Eestis oli vastav näitaja samal aastal 13,6, mis jäi alla ka Soome, Belgia ja Islandi omale. Wikipedias on olemas isegi Leedu enesetappude lehekülg, mille lõpus on ära toodud kuulsamate enesetapjate loend. Seda kroonib Romas Kalanta, kes pani end 1972. aastal põlema protestiks nõukogude võimu vastu ja kelle eeskuju leidis juba samal aastal üle kümne järgija. Nüüdseks ulatab see arv küllap sadadesse. Leedus kuulub enesetapp ka poliitilise võitluse arsenali, mis seob neid pigem muhameedliku, mitte boreaalse traditsiooniga.

Oleks imelik, kui selline rahvuslik erijoon ei leiaks eluavaldusi kunstis, ja Baltimaade ühisproduktsioon „Seneca päev“ ei vea vaatajat alt. Lätlaste osa projektis jääb lõpuks ebaselgeks, ka võttepaikadega ei pääse lõunanaabrid pildile, kuid Eesti on esindatud kaastootja ja tegevuskohana, episoodiliste tegelastega, samuti kultuurkapitali rahapanuse kujul. Mis kõige olulisem: filmist koorub, et Eesti ja eestlased on kinnisidee vähemasti mingile osale leedulastest – paleus, mille abil enesest suuremaks saada, ja ka palverännupaik, mida külastades on võimalik saada paremaks inimeseks (vältida või vähemasti lükata edasi enesetappu?).

Filmi loo kohta on vähe öelda. Loomehuviga hilisteismelised püüavad 1980ndate lõpu ärevatel aegadel elada ja väljenduda sügavamõtteliselt, kirjutades laulutekste elu mõttest ja surmast, millest nad suurt midagi ei tea. Aga seda uhkem on sõnu ritta laduda ja riime voolida. Peategelaste maailma nurgakiviks asetatakse üks Seneca noorema tekstiraamat, kust noored on välja nokkinud mõtte, et elama peab kogu aeg nii, nagu see oleks viimne elupäev, ja et surmaks tuleb olla valmis. Keiser Nerolt tapmiskäsu saanud Seneca sobib valatult iga enesetapja leedulase öökapifilosoofiks. Kui hästi Seneca abil surmaks valmis ollakse, vaataja siiski teada ei saa, sest filmi lõpuks on tegelaste enamik elus, mis sest, et kirstud kaadrist regulaarselt läbi jooksevad. Lõpuks, nagu ajastu uurijad on korduvalt osutanud, oli Seneca surm tema kogu elu üks käpardlikumaid sooritusi. Soov kopeerida Sokratese õilsat suremisviisi kukkus peaaegu täielikult läbi, sest Tacituse sõnul ebaõnnestus nii veenide läbilõikamine kui ka mürgivõtt ja Seneca lämbus lõpuks vannis, kuhu ta oli läinud kiirendama verevoolu.

Raske öelda, kas filmi operaatoritöö aluseks on samuti Seneca aru pudemed, sest kaameramees on igatahes liikunud näitlejatega kaasa stoilises rahus. Küllap selgi on oma kunstiline tagamõte, et film koosneb ülipikkadest, ühe kaameraga üles võetud seisvatest plaanidest, mis ei taha ega taha lõppeda. Jääb mulje, justkui poleks teise kaamera kasutamiseks eelarvet jätkunud. Kui filmi idee on siiski avada maailmale leedulase eksistentsi üldisem mõte, siis oleks odavam e-lahendus selleks panna kuskile keset Leedut üles üks kakukaamera. Varem või hiljem satuks selle ette ka mõni enesetapja, kes lausuks või laulaks enne tegu veel midagi sügavamõttelist.

Leedulaste Eesti-ihalus väljendub filmis kolmel moel. Esiteks on armastuse kolmnurga ainus tüdruk Vakarė ehk Ehatäht (Elžbieta Latėnaitė) isa poolt eestlane ja nii juba ainuüksi vere järgi midagi salapärast või kõrgemat. See asjaolu viib Tallinna ka peategelase Simonase (Dainius Gavenonis), kuigi jõudmaks Leedust Hibiinidesse Koola poolsaarel leidus kuni NSV Liidu lagunemiseni ilmselt ka otsemaid teid kui läbi Tallinna. Näiteks alustades Varssavi-Peterburi raudteed pidi, mis on vanem kui ükski rööpapaar Eestis.

Teiseks läheb igal pool, kus rõhumisest pääsetakse (aga miks mitte ka võimatu realiseerimise universaalse kujundina), käiku õhkutõusmine. Filmi teises episoodis, kus tegevus leiab aset 25 aastat hiljem, sümboliseerib uue aja kodanlikke vabadusi purilennuharrastus. Lennates on nii inimesel kui ka linnul vaja siiski ka maamärke – ja kust leedulane neid mujalt leiaks kui Eestist! Täpsemalt – Ruhnust. Kogu Ruhnu episood mõjub kaunikesti kunstlikult ning Seneca jääb vähemalgi määral sidumata mõttega Gustave Eiffelist, kes oleks nagu ajalooliselt tõendamata väite järgi projekteerinud Ruhnu tuletorni. Aga kindlasti oli tegu ilusa võttekohaga, kus jõudehetkil sai nautida ka rannailma.

Kolmas ja tähtsaim sümbol on mõistagi Balti kett ankruga Toompeal. Millistel kaalutlustel on lavastatud kaadrid ketist (koos mõne dokumentaalse sekundiga) kontekstitult filmi sisse topitud, on lihtne mõista. Eeltaotlustes ja rahastamisvõistluses on see mõjunud võlusõnana.

Euroopa iga valla rahastamissüsteemis eelistatakse organiseeritud ühistegevust ja mis oleks lihtsam kui teha Baltimaade ühistegevuse ajalooliste traditsioonide kinnituseks väike vihje Balti ketile kui Balti kolmainsuse igavikulisuse sümbolile.

Siin on paraku koos väikesed ja suured valed. Esiteks ei ole kunagi olemas olnud nähtust Balti ühtsus kolme ajalooliselt ja kultuuriliselt eripalgelise riigi hilisemas tegevuses. Enne sõda pingutati 20 aastat, aga Eesti-Läti-Leedu ühistööni ei jõutud isegi sõjalises vallas, kus see olnuks ometi kõige lihtsam. Kui ei ole ühtsust, siis ei saa miski seda ka sümboliseerida. Balti keti toimumise fakt ei kinnita isegi mitte emotsioonile toetuvat hetkeühtsust, vaid nutikate korraldajate leidlikkust ja pragmaatilisust, kui neil õnnestus oma avantüüriga korraga ära petta nii nõukogude organid, osalenud rahvahulgad kui ka demokraatliku lääne otsustajad ja meedia. Balti kett oli poliittehnoloogiline projekt, mis lavastati mõjuva religioosse riitusena ja publiku keeles.

XIX sajandi keskel tekkinud arusaama järgi ja Peterburist vaadates ei kuulunud Leedu „Pribaltikasse“. Sama vähe lugesid seda põlisalaks rahvuslikku identiteeti ja ideoloogiat üles ehitavad baltlased (baltisakslased). Tehti selget vahet, nagu oli seda tehtud juba varem, kirikute piiri järgi. Üheaegne iseseisvumine Esimese maailmasõja käigus ei teinud meist kolmikuid. Nõukogude ajal vermiti Baltimaade kontseptsiooni mitmel pool välismaal ja meil, aga ajutistel saatusekaaslastel polnud sellega mingit pistmist. Argielus jäime sama erinevaks kui vanasti, nagu küllap mäletab igaüks, kes puutus näiteks punaarmeesse vangistatuna kokku lätlaste ja leedulastega. Eestlasele tundus leedulase konformism, koostöövalmidus ja edasipüüdlikkus vaenlase armees talumatult suur, rääkimata muudest erinevustest.

Mida suuremaks läksid pommid ja võimsamaks lennukid, seda mugavam oli külma sõja suurtel vaaladel NSV Liidul ja USA-l nimetada aina suureneva pindalaga „sõjateatreid“ ühe nimega, segamata kindralstaape mikrotoponüümika tarkustega. Selle paratamatusega leppisid targalt ka vabas maailmas kolme riigi vabaduse eest seisnud pagulased, kes pidid USA ametnikega rääkimiseks võtma kasutusse ka nende slängi. Baltikum kui üks territoorium ja kultuuriruum oli olemas ainult välisvaates, mitte nende alade põlisasukate arusaamas. See kehtib Moskva ja Washingtoni strateegialaudade, aga ka okupeeritud aladele rongikaupa valgunud idaimmigrantide kohta.

Kui vabanemise tund lähemale jõudma hakkas, oli Eesti, Läti ja Leedu rahvajuhtidele sama möödapääsmatu leida arusaadav keel Moskvaga rääkimiseks, nagu olid seda varem teinud pagulased Washingtoniski. Tahtsime tagasi maailmakaardile ja selline poliitiline suuraktsioon pidi olema ühtviisi selgelt mõistetav ameeriklasele ja venelasele. Ülejäänu oli tehnika küsimus.

Balti keti realiseerimise osas tuleb pikemalt taasmeenutada ehk veel kaht aspekti. Esiteks, millistel ressurssidel rajanes tema organisatsioon? Lühivastus on, et kõik korraldajad varastasid kõike – tööaega, transpordivahendeid, kütust ja sidet – otse ja häbenematult nõukogude süsteemi tagant. Hiljem hakati seda vargust tituleerima „vastase majanduslikuks õõnestamiseks“. Teiseks, miks ei õnnestunud Nõukogude organitel Balti keti toimumist ära hoida või nurjata? Lühivastus on, et selles avaldus eriteenistuste täielik laokilolek ja analüüsivõimetus, mida helgemad pead niigi teadsid. KGB ei osanud lõpuni aru saada, kuidas ja mille baasil on see massiline kodanikualgatus sündinud ja hoo sisse saanud. Irooniline, et seesama organ kasutas ju oma välistegevuses läänes kodanikuaktiviste meelsasti ära massimeeleavaldusteks „imperialistlike valitsuste vastu“ olgu nn töölis- või rahuliikumises. Olgu see asjaolu meeles­peaks neile, kes omistavad praegusele FSB-le miskipärast vägevust, teadmisi ja kõikvõimsust, mis olla veel 1980ndatel olnud tema eelkäijal. Polnud seda tarkust siis, pole nüüdki.

See toob meid tagasi loo algusesse. Balti keti sissepõimimiseta poleks „ühisfilmi“ tõenäoliselt rahastatud, sest leedulaste rahvuslik äng ja enesetapumõtted on rangelt nende siseasi. Kunagised ajutised saatusekaaslased okupatsioonis ei saa kuidagi sekkuda teiste kultuurilistesse siseasjadesse, kui ka tahaks. Aga ei tahagi ju, sest siin ollakse ju ikkagi „uus põhjamaa“ Põhjamaade hulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar