Enesepaugutajate klubi

Donald Tomberg

„Neljas lõvis” laguneb terroristide võõras ja hirmutav, kujuteldav monoliitsus, rakukese liikmed on nagu tsirkusetolad ning iga tola vaevleb sisevastuoludes.      Komöödiafilm „Neli lõvi” („Four Lions”, Suurbritannia 2010, 101 min), režissöör Chris Morris, stsenaristid Jesse Armstrong ja  Sam Bain. Osades Benedict Cumberbatch, Preeya Kalidas, Julia Davis, Kayvan Novak, Riz Ahmed jt. Linastub kinos Sõprus.  Henri Bergson on oma raamatus „Naer. Essee koomika tähendusest” rõhutanud nalja ühiskondlikku tähendust. Naer peab vastama ühiselu  nõudmistele ning (välja)naermine sünnib Bergsoni järgi siis, kui märgatakse mehaanilist jäikust seal, kus peaks aset leidma elu, elamise paindlikkus oma sisemises variatiivsuses. Naer on suunatud hingeelu mehhaniseerimise vastu ja toimib ka selle kõrvaldamise vahendina. Naer kutsub seega ühiselus ka justkui (elu)korrale. See, mille ja kelle üle naerdakse, on oma mehaanilisuses ühiselu pidurdav ja seeläbi ka soovimatu. Chris Morrise komöödiafilmis  „Neli lõvi” saab põhjalikult naerda islamiterroristide üle: hirmsa ja mõistetamatu Teise pilt, asendub pildiga piiratusest. Hirmutava vaenlase kuju juures võiks siin korraks peatuda. Ilmselt võib öelda, et kõige suurem oht ja hirm ongi kätketud just „võõra” mõistesse. Võõral on teised koodid, teine konstitutsioon. Totaalne oht, mis ähvardab kultuurilist eneseteadvust, saabki tulla ainult võõra poolt ning hirm loob siin juba iseenesest  oma hierarhia (see ei tähenda muidugi, et kõik hierarhilised suhted baseeruksid hirmul). Naeru puhul võib aga alati üldistavalt rääkida ka hierarhia lõhkumisest (nt karneval). Naerda selle üle, mis on hirmus, tähendab naerdava hierarhilist allatoomist ja sellega saab režissöör Chris Morris terroriste demüstifitseerides suurepäraselt hakkama. Ahelalülidena järgnevad sketšid sulanduvad hoogsalt arenevas loos sujuvalt üksteisesse ja see, mis toimub, on  tõesti naljakas. Vaataja ees on pesueht rumalus ja totrus, aga mitte ainult, sest üllatus-üllatus, vaataja ees on islamiterroristid, kes on oma mõttelaadilt suuresti juba läände integreerunud. Nõnda on siin ka „võõra” piir punktiirne.   

Üksik terroribänd 

„Neljas lõvis” on kujutatud üht kehapaugutajate rakukest tüüpidena, kes terrorismi kaudu iseennast teostavad. Nende karakterite puhul  polegi sisuliselt tegemist ühise religioosse idee eest seisjatega. Selgub hoopis, et iga terroribändimees ajab džihaadi all oma asja. Džihaad annab lihtsalt võimaluse kanaliseerida mingeid oma vajadusi. Religioon asetub siin seega vahendi (loe: õigustuse), mitte põhjuse kohale ning see võib isegi segada paugutegemist ja on muidu tülikas. Kõnekas on üks stseen, kus grupi „aju” Omar oma moslemist sugulasega vägivallateemal põrkub. Sugulane  püüab Omari veenda, et vägivald on lubamatu, ühtlasi jääb mees seejuures totraks, kuna ei nõustu Omari koduse elukorraldusega, kus mehe ja naise suhetes valitseb läänelik hoiak. Omar naerab sugulase üle, triumfeerib seejuures just oma lääneliku hoiakuga, kuid tahab läände integreerununa läänele pommi panna. Morris on oma filmiga teinud kõvasti eeltööd, tahtnud kujutada terrorismi nii, et ka tal endal on sellest nähtusest mingi pilt. Ja kuidagi on see  eeltöö tunda, hoolimata kõigi filmitegelaste ja seikade totrusest. Igatahes on üsna huvitav „Neljas lõvis” toodud isoleerituse motiiv. Terroribänd üllatab filmis just sellega, et tal puudub hoomatav ühisalus teiste omasugustega. Ei saa siin eriti rääkida konstruktiivsest, struktuurilisest ühtsusest teiste eneseõhkijatega, ka religioon pole see, mis ühtsuse kinnistab. Toimivad hoopis mingid teised jõujooned, toimib teatav absurdne grupikeskne enesetunnetus.  Nõnda lagunebki „Neljas lõvis” terroristide võõras ja hirmutav, kujuteldav monoliitsus, rakukese liikmed on nagu tsirkusetolad ning iga tola vaevleb sisevastuoludes. Moraalse ühtsuse asemel võib jälgida seda, kuidas rakukese aur läheb suuresti omavaheliste suhete klaarimisele ja stiilipunktide korjamisele (ennastimetlevad monoloogid videokaamera ees) ning kõige selle juures ollakse muust ilmast isoleeritud, toimetatakse omapäi.  Seesugune katkestatus mõjub üsna ootamatult. Üksikrakuke apelleerib siin üldisele (religioon ja radikaalide organiseeritus), omamata aga üldisega kommunikatiivset ja sisulist sidet. Oma toimimistes (kui juba enesepaugutamiseks läheb) esindab selline isoleeritud üksik avalikkuse silmis aga ikka üldist. Filmi lõpus on väike absurdne stseen, kus politsei juba toimunud sündmuste jälgi ajab; piinapink on seejuures ootamas muidugi just Omari vägivallatut  sugulast. Mees peaks nüüd midagi üles tunnistama, näitama, kuhu seoste niidid viivad. Aga mingeid seoseid ei olegi. Oli lihtsalt selline poistebänd … Osutused on absurdi all muidugi selged. Hiljem kruvitakse paratamatult pöidlaid moslemeil, kel vägivallaga pistmist pole, organisatsiooni ja struktuuri, mida jahitakse, ei pruugi aga otsitaval kujul olemaski olla. Üllatavana mõjub filmis ka see, kuidas totrusega hiilgavad terrorimehed (kui nad just ei ole  otse arengupeetusega) jagavad samas hästi igasugust demokraatiale apelleerivat demagoogiat, enese esitlemist rõhututena. Poliitikas tuntakse end kindlalt. Rõhutu positsioon võib demokraatia keskkonnas olla tugev sümboolne kapital, tuleb lihtsalt osata serveerida. Kui need oskused on aga terrorihuvilistel, siis tähendab see ju, et nad on ka demokraatiaga kodunenud. Kui hämmastav poliitiline taip välja arvata, on bänd muidugi oma tegevuses rohkem kui  kobav. Ühel nõul ollakse aga märtrisurmaga ja arusaamaga, et läänemaailm on roiskunud, need on ühtlasi alati argumendid, mis mehed muudest muredest vabastavad. Naljakas, aga samade argumentidega võiks lagedale tulla ka keskmine kommunist.       

Nupust nikastanud

Oma totra terrorigrupi on režissöör Morris kokku pannud mitmekesiselt. Siin on arengupeetusega mees, kelle puhul toimib mõtteliselt aga üsna üldine motiiv: võimetus mõtestada maailma iseseisvalt kuni sinnamaale, et isiksuslikku autonoomiat enam polegi. Tegelikkust interpreteerib sellele tüübile Omar. Niisiis: nukk ja nukujuht. Paradoksaalselt lööb  aga just arengupeetusega tegelasel filmis kõige tugevamalt välja südametunnistus, ta on süüdimatu ja siiras. „Neljas lõvis” on lausa sümptomaatiline, et ullikese veenmiseks tuleb ainult osutada kõrgemale tahtele. Teiseks Omar kui ideoloog, mees kes „mõtleb suurelt”, kes ei taha mitte ainult pauku teha, vaid saata sellega ka mõjuva sõnumi; ta on mees, kes adub, et kultuuri konstitueerivad sümboolsed tähendused. Kolmandaks võimuahne  pesuehtne valge mees. Mis on selle mehe leib? Enese tunnetamine vägivaldse perverssuse kaudu. Valge mees viib läbi lojaalsuse teste, näiteks arengupeetusega rühma liige peab truuduseprooviks endale suhu urineerima. Valgel mehel on rünnakuga omad plaanid. Pauku tuleb teha mošees. Selle peale tõusevad siis ju kõik moslemid üles. (Meenutagem vandenõuteooriaid, mis käivad 11. septembri kohta.) Igatahes vahetavad taolises  mõttekäigus poliitilised ja religioossed taotlused oma koha. Neljas mees on amatöörlik nooruke räpisõber, ehtne lääneliku subkultuurilise hoiaku näide. Tema tahabki räppida ning terrorism ongi talle nagu üks räppimise vorm. Terrorism on kui subkultuur. Kokku saavad täielik võimetus ise maailma interpreteerida ja selle interpreteerimise vajadus; vägivaldne ideoloogia ja selle rakendamine sümboolsele apelleerides; sadismi kalduvus; puberteetlik  (subkultuuriline) enesetunnetamise vajadus. Puberteedi rõhutamine ei mõju siin aga isegi mitte juhuslikult. Kõik tegelased ja toodud omadused kannavadki filmis just läbipõdemata puberteedi pitserit. Poliitilised ja religioossed põhjendused vahetavad seejuures oma koha või põimuvad eneseteostuse vajaduses. Võiks öelda, et „Nelja lõvi” terroribändis kasvatatakse religioosse märterluse idee just poliitilistest põhjendustest. 

Nähtav ja kuuldav

„Neljas lõvis” sekundeerib terroristide totrusele edukalt ka tavakodanike ja Briti korrakaitsjate kretinism. Eraldi tahan siin märkida üht  võtet, mida Morris filmis üsna tihti kasutab: kuulmise ja nägemise vastandamine. Need on olukorrad, kus sündmustes avanev pilt kõneleb enda eest ise, tegelased ei suuda aga nähtavast iseseisvalt järeldusi teha. Järeldused tehakse teksti alusel, sõnade järgi, mis nähtava kohta käivad. See, mida nähakse, tähendab seda, mida sellest räägitakse, olgu siis vastuolu silma ja kõrva vahel kui tahes suur. Nõnda ei taipa näiteks üks korralik kodanik terroriste  kahtlustada ka siis, kui need jooksevad kahtlaselt ringi, kilekotid pommidest pungil. Väide, et nõnda treenitakse maratoniks, mõjub veenvalt. Selle ja ka mitme teise stseeni kohta võiks öelda, et „vaadatakse kõrvadega” ja nõnda libiseb käest iseenesest ilmselgena antu ning see on üks huvitav vastandus. Üks asi, kui sõna ja pilt lähevad lihtsalt vastuollu ja seeläbi tekib mingi tähenduste nihkumine, ebasünkroonsus, mis mõjub naljakalt. Aga kui silmade asemel  usutakse vaid sõnu, siis on lugu juba spetsiifilisem. Muidugi on see siin üks komöödia võte, aga samas ka omamoodi täpne diagnoos, mis määrab tähenduse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming