Elust eesriide taga

Mathura

Režissöör Farhadi toob kinolinale pealtnäha eduka perekonna ebamugavad siseprobleemid. Mängufilm „Lahkuminek” („A Separation”/„Jodaeiye Nader az Simin”, Iraan 2011, 123 min), režissöör ja stsenarist Asghar Farhadi, operaator Mahmoud Kalari, helilooja Sattar Oraki, monteerija Hayedeh Safiyari. Osades Peyman Moadi, Leila Hatami, Sareh Bayat, Shahab Hosseini jt. Linastub kinodes Sõprus ja Artis. Asjaolu, et üks iraani film on lõpuks võitnud Oscari ja ka Berliini peaauhinna Kuldkaru ei ole iseenesest teab kui üllatav. Iraan on ehk üks pikemaealise ja elujõulisema filmitraditsiooniga riike üldse: iraani filmi „uus laine” on 1960. aastate lõpust vaheaegadega kestnud tänaseni kõigi poliitiliste olukordade kiuste, nõnda et nüüdseks kõneldakse juba „uue laine” kolmandast põlvkonnast. Film ei ole iraanlaste jaoks sugugi mitte lihtsalt üks paljudest kunstidest, vaid omab ka põhimõttelisemat kaalu. Analüütik Hamid Dabashi on kinnitanud, et „visuaalne võimalus näha ekraanil ajaloolist isikut (vastandina koraani igavestele pühakutele) on kahtlemata iraanlaste kõige olulisem kokkupuutepunkt modernsusega”*. Üllatav on pigem see, et esimese Kuldkaruga pärjatud iraani filmi au napsas Jafar Panahi, Nasser Taghvai jt suurnimede eest Abbas Kiarostami suhteliselt noor ja tundmatu autor. Kunsti poliitilised kammitsad Alustagem sellest, et Asghar Farhadi film pealkirjaga „Lahkuminek” või täpsemini „Naderi ja Simini lahutus”, on lugu eesriide tagant, ja seda mitmes mõttes. Esiteks kunstilises tähenduses, Farhadi toob kinolinale pealtnäha eduka perekonna mitmedki ebamugavad siseprobleemid: lahkhelid mehe ja naise vahel, nende teismeikka jõudva tütre dilemma, mehe põdura vanaisa, kes ei suuda endaga enam toime tulla jne – see kõik on pilguheit välise fassaadi varju.

Ent mõistagi on Farhadi linateos film eesriide tagant ka poliitilises mõttes. Pärast ajatolla Khomeini revolutsiooni 1970. aastate lõpus on Iraan elanud küllaltki tõsises poliitilises ja kultuurilises isolatsioonis ning on üpris arusaadav, et sellistes tingimustes võrsuv kunst allutab end väljendusviisidele ja normidele, mida väljaspool pole kuigi lihtne mõista. Olen kindel, et „Lahkuminekus” on päris palju kujundeid ja detaile, mis mõjuvad lääne vaatajale täiesti argipäevaste ja tavalistena, ent mis Iraanis kannavad küllaltki politiseeritud sõnumit. Üks selliseid näiteks kas või suitsetav naine, kelle näitamine kinolinal on Iraanis keelatud. Neile, kes mäletavad nõukogude aega, peaks käskude ja keeldude vahel laveerimine ja pealtnäha lihtsate piltide poliitiline laetus olema üksjagu tuttav nähtus. Õigupoolest on isolatsiooni ja repressiooni tingimustes mingis mõttes kõik poliitiline: selles võib lõpuks isegi nautida riigikorrast ja religioonist sõltumatuid väärtusi nagu loodust, vaimupärandit või iseseisvat mõtlemisvõimet.

Eraettevõtete rahastatud „Lahkuminekus” on poliitilise hõnguga aga juba avastseen: naine tahab oma mehest lahutada ning lahkuda riigist, et pakkuda oma tütrele paremaid väljavaateid edasiseks eluks. Tõsi, see on võibolla ka kogu filmi kõige poliitilisem stseen, kuna seal kerkivast küsimusest ei saa üldsegi filmi pealiini. Ka intervjuudes on Asghar Farhadi poliitilistel teemadel olnud suhteliselt vaoshoitud ning pigem nentinud, et „Lahkuminek” ei ole tema arvates film, mille puhul kõik vaatajad peaksid jõudma ühesugusele järeldusele.

Eetilisus kui inimlikkus

Sõltumata sellest, millisele konkreetsele järeldusele on üks või teine kriitik „Lahkumineku” osas jõudnud, on nad seni olnud üsna üksmeelsed filmi kõrge kunstilise väärtuse osas. Filmi universaalsust ei saa tõesti eitada. Nagu öeldud, ei huvita režissöör Farhadit mitte niivõrd poliitika kui üldinimlikud ja eetilised küsimused: mis on vale, mis on tõde, kui suurt ohverdust on väärt inimese eneseväärikus? Filmis vahetatakse mitmel korral fookust ja võiks öelda, et isegi kangelast (peategelast), keskendutakse kord rohkem naisele, kord mehele, kord tütrele, kord lihtrahvale, kord kõrgklassile. Filmi narratiivi nauditavuse tagabki selle kestev ettearvamatus.

„Lahkuminek” on ka mõtlemapanev pilguheit juriidilise õigluse ja eetilisuse vahekorrale, teemale, mis on õigupoolest ka lääneliku ühiskonna üks vaimseid võtmeküsimusi, ent mida nüüdisaegses filmikunstis on lahatud mu meelest suhteliselt vähe. Farhadi näitab meisterlikult, et faktiline vale võib teatud olukorras olla paradoksaalselt tõene ja eetiline ning seista lähemal tegelikule õiglusele, kui seda on seadusepügalast tulenev kord ja karistus. Eetiline tõde on Farhadi silmis midagi, mis ei lähenda inimest mitte niivõrd ühe konkreetse situatsiooni faktidele, vaid pigem inimene olemise tähenduse üldisele mõistmisele. Tähelepanuväärne on seejuures seegi, et ühiskonna tugev religioossus ei suuda „Lahkuminekus” seadusemõistmist märkimisväärselt eetikakesksemaks muuta, võrdluses nii-öelda ateistliku ühiskonnaga. Pigem on erinevus seadusemõistmise ilmsemas autokraatlikkuses.

Filmi suurim saavutus ongi ehk see, et Farhadil on õnnestunud näidata, kuidas eetilisuse küsimus saadab iga inimese iga otsust ja tegu. Eetilisus ei ole vaid jõukate ja mõjukate dilemma, vaid sellega seisavad silmitsi ka need, kel midagi pole: oma tegude eest vastutab igaüks ise, kusjuures iga tegu on mõnes mõttes võrdselt kaalukas. Või täpsemini, me ei tea kunagi ette ühe või teise pealtnäha ebaolulise seiga kaugeleulatuvaid tagajärgi. „Lahkuminek” kinnitab seepärast, et inimene ei peaks jagama oma tegusid tähtsateks ja vähem tähtsamateks ega mõõtma eri tegusid erineva eetilisuse mõõdupuuga. Eetilisus on aga alus väärikusele, mille vääramatu väärtuse kehastajaks on filmis pereisa Nader, plahvatav ja printsipiaalne, ent hooliv ja soe karakter.

Ja ometigi pean tunnistama, et Asghar Farhadi film ei suutnud mind täienisti lummata või endasse haarata. Jah, see on linateos korralike näitlejatööde ja kaamera mõtestatud liikumisega, looga, mis hoiab pinget ja mis tõstatab ka mitmeid mõtlemapanevaid küsimusi. Aga ometigi ei leidu selles kõiges midagi enneolematut, mis tõstaks selle keskpärasusest kõrgemale – ja mitte ainult teostuselt, vaid ka vaimult. Autor ise on väitnud, et soovis oma filmi taandada peaaegu et dokumentalismile, ometigi jääb filmi lugu paljuski liiga ebatavaliseks, liiga tehtuks, peaaegu et üledramatiseerituks, „tõelisemaks kui elu ise” ega mõju seetõttu juhuslikult valitud tavaliste inimeste juhusliku loona. Filmi otsi lahti jättev finaal on aga peaaegu et mittemidagiütlev.

Sedasi jääbki filmi saatnud menust pigem mulje, et Farhadi sattus oma linateosega niiöelda õigele ajale ja õigesse paika. Suure tunnustuse üle tuleb küll igati rõõmustada, ent pole ju üldsegi võimatu, et otsusel just see film Oscari ja Kuldkaruga pärjata on omakorda poliitiline varjund – soov esile tõsta Iraani „sõltumatut” kunsti just sellal, kui tollest riigist on selle tuumaprogrammiga tehtud läänemaailma peamine poliitiline vaenlane.

* Raamatus „Close Up: Iranian Cinema, Past, Present, Future” (Verso, 2001).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming