Elus rahvafilm

Margot Visnap

Filmitegijad oskavad eesti näitlejad nii mängima panna ja üles võtta, et nad ei mõju kunstliku, eluvõõrana.  

Kummaline, Sõpruses  Elmo Nüganeni “Meeletut” vaadates meenusid tema esimesed klassikatõlgendused teatrilaval: Shakespeare’i “Tõrksa taltsutus” Ugalas (1987) ja “Romeo ja Julia” Linnateatris (1992). Toona üllatasid nende Shakespeare’i-tõlgenduste tempokus, eriti “Romeo ja Julia” puhul, oskus vallata sündmusi, jätta alles klassiku sõna ja psühholoogiline veenvus ning ühtlasi tegevus filmilikult jooksma kruttida. Mäletan, et Linnateatris igihaljast Romeo ja Julia lugu vaadates vilksatas peast läbi tookord vahest uskumatugi mõte, et Nüganen saaks hakkama ka Shakespeare’i armastusloo filmitõlgendusega. Just lavastaja tempo- ja rütmitaju silmas pidades.

“Meeletu” üllatabki heas mõttes esmajoones oma hoogsa tempoga, mis kasvab filmi jooksul omaette kujundiks kui meeletult (maailma?)lõpu poole tormavast arutust inimkonnast või -loomast. Kiire montaaž jätab ruumi ka psühholoogilistele plaanidele, ent ei jää toppama ennastimetlevasse kujundiotsingusse, mis paraku ikka veel eesti filmiloomet iseloomustab. Alles vihmasaju-finaalis võtab Nüganen aja maha, jättes vaatajale aega eneselt küsima hakata: mis see siis kõik nüüd oli? Elu, muinasjutt, nali või tõestisündinud lugu?

Jaan Tätte romaaniideest välja kasvanud näidendist “Meeletu”, novellilikust minajutustusest, mis Linnateatri Taevalaval Eva Klemetsi lavastuses kestis üle kolme tunni, on Nüganeni stsenaariumis alles jäänud pooleteisetunnine filmivariant. Kusjuures säilinud on kõik Tätte näidendis oluline, kuigi filmi üldtonaalsus on pisut teisenenud: peategelases Toomases (Rain Simmul) pole enam nii painavat maailmavalu, enesessesüüvivaid identiteediotsinguid kui Tätte näitemängus. Pigem on ta muinasjutulik, donquijotelik, pisut ulmelinegi tegelane, kelle linnamaailma hülgamise pöörasus ja hasart tekitab kõrvaltvaatajalikku imetlust, kadedust, kelleski kindlasti ka hämmingut. Tekstirohkelt mõjunud Linnateatri lavastuse kõrval (kuigi Tätte näidenditki on vaid 45 lehekülge) kõlab “Meeletu” filmiversioonis sõna justkui hämmastavalt vähe, mis ka loomulik: suhteid, sündmusi kannavad filmi väljendusvahendid. Selge, filmis ei pea seletama, vaid näitama! Mõned plaanivahetused annavad märku, et filmitegijaid on tagant kannustanud aeg, ent arvestades filmitegemiseks antud ülilühikest võtte- ja montaažiperioodi, on see ka andestatav.

Filmi suurimaks võiduks tuleb pidada suurepäraseid näitlejatöid, millest säravaima osa moodustavad pisikarakterid, nn teise Eesti tegelased. Alahindamata näitlejate andekust, tuleb siiski tunnistada, et “Meeletus” ilmneb tegijate oskus eesti näitleja nii mängima panna ja üles võtta, et nad ei mõju kunstliku, tehtuna, eluvõõrana. Kartmata superlatiive, vaimustava rolli teeb Aivar Tommingas Vorsti Jürina, kellele antud filmiaeg tundub isegi kahetsusväärselt napp, ent kelle rollisoorituses on korraga kõik olemas: inimene, karakter, tema enese ja ta rahvagi eluslepp ning traagika. Tommingasele vääriliselt sekundeerib Peeter Tammearu Meinartina: Toomase ja Meinarti  puu otsas peetud “psühhoteraapiline seanss” päädib üle metsade kaikuva felliniliku karjumismüriaadiga: “Olen õnnelik!” (à la “Tahan naist! ”). Teise Eesti inimlikku traagikat kannab endas ka Kalju Orro külafilosoofist Uugu, kes hingemineva lihtsusega räägib nii oma kardulapõllust kui sellest, kuidas ta naine end üles poos. Võib-olla väljendub selles Nüganeni “õrritav” oskus panna mind filmivaatajana igatsema neile tegelastele rohkem ekraaniaega?

Peaosatäitja Rain Simmul seob, eristab  ja peegeldab kahte Eestit oma partnerite kaudu (filmis on palju toredaid pisirolle, enamasti jäävad need teise Eesti kehastajate leeri), mis on omaette väärtus – mitte kedagi üle, kellegi arvelt mängida, jääda oma tegelaskuju kehastama pigem meeletuse kui hulluse piirimaile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming