Elukunst kontra kunstielu

Olev Remsu

Kaljo Kiisk abikaasaga, Jüri Sillart, helioperaator Olger Bernadt dokfilmi võtetel. erakogu

Jüri Sillarti dokumentaalfilm ?SEST MA NAGU LINNUKENE?. Esilinastus 4. detsembril kobarkinos.

Ma olen kuulnud nurinat, et filmimehed teevad üleliia ohtralt filme oma kolleegidest. Et asi ei ole representatiivne, moodustavad ju kino?nikud elanikkonnast tühise protsendi, ent, ennäe, kui tohutult ekraaniaega nende peale kulutatakse. Nii see koera saba kergitamine käib!

Ma ei oskagi selle peale suurt midagi kosta. See on nii ja naa. Tõsi, kirjanikud on belletriseerinud peamiselt Juhan Liivi, ega teistest suurt olegi teoseid. Ja koreograafid pole teinud ühtegi balletti ei Ülle Ullast ega Mai Murdmaast, heliloojad pisikest laulujuppigi Peeter Südast või Arvo Pärdist. Aga kui hulgaliselt on kunstnikud portreteerinud kunstnikke! Ja kui filmimees teeb dokfilmi ametivennast, siis ei ole see sama, mis see, kui Tammsaare oleks kirjutanud Vildest romaani. See on sama, kui kirjandusteadlane (ja sel momendil mitte luuletaja) Toomas Liiv kirjutab Tuglasest essee.

Niisiis ei ole Jüri Sillart Leida Laiusest või Kaljo Kiisast dokfilmi tehes mitte niivõrd kunstnik ja mängufilmi re?issöör, pigem uurija.

Ent kenake hulk on filme filmitegijaist tõesti, kindlasti on sel nähtusel õige mitu põhjust. Esiteks on see austus kolleegide vastu, teiseks on kolleegist maha jäänud parasjagu audiovisuaalset materjali, mida mõtestades võib üsna hõlpsalt portree luua ? on ju filmitu alati mingil määral filmija autoportree. Ja kolmandaks terendab traditsioonist kinni hoides kuskil kas kaugemas või vähem kauges tulevikus ahvatlev võimalus, et ehk teeb keegi sinustki kunagi filmi.

Kogu järgneva jutu kohta ütlen ette: ma ei kirjuta Kaljo Kiisa isikust, vaid Jüri Sillarti filmist ?Sest ma nagu linnukene?. Minust on valesti aru saadud, see on mind kole valvsaks teinud. Võrdlesin eelmises Sirbi loos ühe filmi autorit irooniliselt maailmanimedega ja, võta näpust, leidus lugejaid, kes heitsid mulle ette tõsist halleluujatamist. Tänan märkuste eest ning palun vabandust ebatäpse väljenduse pärast.

Jüri Sillart sõnas oma esilinastusekõnes, et film sai valmis kolm tundi tagasi ning tegemist on the first edition?iga, nii et vahest tuleb minu mõtiskelu allpool kasuks, kui filmi monteerimine tõepoolest jätkub. Ka on PÖFFi programmis filmi pikkuseks märgitud 58 minutit, ent näidatud variant oli pikem kui poolteist tundi. Ka oli Sillart mõneti sundseisus: filmi demonstreeriti Kaljo Kiisale elutööpreemia andmise puhul, mis seab ju mõnevõrra teised tingimused kui vabam olukord. Ja kindlasti ei ole Sillart paraadfilmide tegija, ehkki näiteks minul ei oleks ausa pidulikkuse vastu essugi.

Sillart on püüdnud lüüa kaks kärbest korraga: olla nagu entsüklopeedia autor, kes annab kiirkorras ja faktitäpselt ülevaate enam-vähem kogu Kiisa loomingust ning luua kolleegi süvaportree. Need kaks asja on aga kaunis raskesti ühitatavad. Sillarti käekirjale on iseloomulik portreteerimine, kuid filmis domineerib faktistik ja teabehulk viib töö tasakaalust välja.

Põhimõtteliselt on elusast inimesest dokki teha lihtsam kui meie hulgast lahkunust, ent sellel tõdemusel on omad piirid ? tingimusel, et tegijail ei teki kohmetustunnet. Näib, et Sillart ei ole juhuslikult andnud nõnda rohkesti ruumi tsitaatidele Kiisa loomingust; osalt ta ise ning osalt tema intervjueeritavad oleksid nagu kammitsetud. Päris avameelselt rääkisid minu arvates Ita Ever, Roman Baskin ja veel mõned teisedki austatud usutletavad. Ever sõnas, et Kiiska kutsutakse sõprade seas Kiisuks. Ja see pole sugugi juhuslik assonants: kass maandub ja alati käppadele. Baskinilt kuulsime, et Kiisk on elukunstnik.

Hiljuti nägime kaunis võimast filmi Jüri Müürist. Selle autoril Enn Sädel oli hoopistükkis hõlpsam oma tööd teha: Müür oli selge identiteediga kirgas isiksus, tema elu täis traagikat. Tarvitses vaid öelda, et kõik halb ei tulnud üksnes ühiskonnast, ja aus portree hakkaski kokku klappima.

PÖFFi raamatus lubatakse meile nagu, et filmis puudutatakse ka teemasid, kuidas on Kaljo Kiisk saanud olla nii EKP Keskkomitee kui Eesti Vabariigi riigikogu liige, teeninud Saksa sõjaväes ja pälvinud KGB preemia.

Neist asjadest juttu ei ole ? ja vaikimine ei ole hea abimees. Kunagi laotakse niikuinii kõik tõigad välja.

Minu meelest on Sillart kahes episoodis jõudnud üpris sügavale puurida ning Kiisk võrdlemisi siiras. Sillamäel, kus meenutatakse lapsepõlve, ja üsna filmi lõpus, tagasiteel Moskvast, kus Kiisk tunnistab kupeevagunis, et talle on terve elu olnud näitlemine ja mäng.

Mäng küll, kuid mitte tragöödia. Kiisu on alati maandunud käppadele, inimesele on see toonud õnne, kunstnikule mitte. Tragismi puudumine ongi minu meelest Kiisa suurim tragöödia. Esiteks ei ole ta re?iiloomingus ühtegi korralikult, seestpoolt avatud traagilist osa, samuti mitte näitlejatöös. Aga mis kunst see ilma autorivaluta sünnib? Ilma valu kujutamata? Ja inimesel, kes ise ei ole tundnud valu, on päris võimatu valu kujutada, ole sa pealegi fantastilise kohaneja- ja ümberkehastumisvõimega? Ja teiseks on kaunis keeruline teha korralikku portreed inimesest, kes on läinud elust läbi nagu nuga sula võist. Ometi leiduks siingi kaevamiskohti. Kingsepp Johannesena (osa teleseriaalis ?Õnne 13?) on Kiisk toonud tohutu häältekuhja erakonnale, mille vaateid kingsepp Johannes absoluutselt ei jaga. Ehtne depersonalisatsioon, identiteedi hajuvus, äärmiselt tänapäevane uurimismaterjal. Ja miks siis ei jäänud kingsepp oma liistude juurde, läks Toompeale? Ehk vanast armastusest, samal põhjusel, miks Keskkomiteesse, Ülemnõukogusse ja mujale? Sellele oleks võinud pühendada terve filmi. Oleks saanud päris võimas ja kompaktne teos. Meie aga sellele küsimusele vastust ei saagi, kuigi intervjueeritavad Marju Lauristin ja Siim Kallas tunnistavad, et Kiisk ei ole poliitik. Ei ole. Aga kes ta siis on? Sündsustunne või ettevaatus ei luba sellele küsimusele vastata ei poliitikuil ega kellelgi teisel. Üsna ohtralt kuuleme filmis tühja-tähja, mida võiks nimetada ka möödarääkimiseks, teravuste vältimiseks.

Kõige rohkem häiriski filmis ?Sest ma nagu linnukene? tragismi juurdeleiutamine, Kiisa omapäraseima töö ?Hullumeelsus? saatuse käsitlemine.

Mina igatahes jään lootma teist editsiooni, ent raudkindlalt ühinen nende arvukate eestlastega, kes soovivad Kaljo Kiisale õnne elutöö preemia puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming