Elu võimalikkusest sundasendis

„Isuri eepose“ ja „Roukli“ näitel

MARIO PULVER

Päike tõuseb. „Kus tegevus aset leiab?“ küsib tehnikat üles sättiv kaameramees uniselt Hendrik Kaljujärvelt. „Laval,“ vastab Hendrik pahuralt. Nii see on: igal hommikul tõuseb maa kohale päike ja satub tunnistajaks mõnele (kurb)mängule, mis on siin aset leidnud sellest hetkest, kui mõnele neljajalgsele tuli pähe ootamatu mõte tõusta tagajalgele. All the world’s a stage, eks ole. Inimesed sünnivad ja surevad, vahel ka vastupidi, maad mööda aga lainetavad katk ja taud, pühkides kord itta, kord läände.

Tehniliselt ei ole vahet, kas taudide eest on metsa peitu pugenud rahvakild või dekameronlik kamp intellektuaale, ümber mässab üüratu maru, millest peitujad saavad aimu vaid üksikute kärgatuste, uminate või kusagilt vaikides saabunud, verega kaetud külaliste kaudu. Pea kohal kriisates mööda kihutanud sõda ja puude taga varitsev võim röövivad ükshaaval pelutajad ära ning viimaks ei jää alles muud kui mets. Siis kordub kõik jälle.

Ugrilastel on hirmuga toimetulekuks alati üks ja sama taktika. Mets kaitseb, mets hoiab. Jacques Le Goff on muu hulgas osutanud, et lääneeurooplastele on mets hirmutav, pime ja sünge paik, kus elavad kollid ja röövlid. Prints Johni ajal reisisid mõistlikud inimesed metsast kauge kaarega mööda, isegi veel Stendhal avaldas imestust, et tema tegelane riskib otseteega läbi laane. Ugrilased seevastu pagevad esimese ohumärgi korral ikka kuuse alla ja ootavad, kuni müra vaibub. See on suurepärane taktika, mis toimib täpselt seni, kuni on võimalik tsivilisatsioon „üle oodata“. Ainult et viimasel on totter komme imbuda lõpuks ümber nende vähekeste saarekeste, mida päris otse alistada ei jõua, ning kunagi katkeb iga piiratava kannatus ja ta võtab välisilmaga ühendust. Taud – või tsivilisatsioon, kui soovite – on nagu lõpmatu kannatusega õpilane, kes õpetaja onni kõrval ootab. Ühel päeval murrab uudishimu ka parimad ja esimesed vuntsikarvad ilmuvad võbeledes ukseavast välja.

„Roukli“ sisepagulased on tulutult trotsimas tõdemust, et ainus pääsetee tsiviliseerimata saarekeselt on minna ussiaugu kaudu veel sügavamale „metsa“. Klammerdutakse generaatorite ja sigarettide, pigem peentesse salongidesse sobituvate intriigide külge, justkui aitaks seksuaalne frustratsioon või maalikunsti ahervare hoida pilkast pimedust akna taga. Akent ju pole, seina pole, kõik see on üks sulanud liiv või mädanev puit. Peedu eest põgenemiseks on ainult üks võimalus – väljuda manihheistlikust maailmast, kus ongi valida vaid Peedu ja mitte-Peedu vahel. Ugrilane aimab sisimas, et vahet neil valikutel pole, ometi jonnib ta mõnikord peaaegu lõpuni välja. Taipab ta seda alles siis, kui silmadesse on jäänud küllastunud tühjus nagu Mirtel Pohlal või vabastav naer nagu Juhan Ulfsakil.

Tehniliselt ei ole vahet, kuidas ugrilane saavutab ühinemise Ainulisega, tähtis on tulemus. Isuritest jäävad ellu ainult need, kes sulanduvad kaskedesse või õigeusku, mida nad mõjutavad seestpoolt täpselt samamoodi nagu kõik muud vaimud, keda me kokkuleppeliselt ugrilasteks nimetame. Ugri assimileerib metsikult, kasvab läbi kõigest, mida talle peale pannakse, ja vohab niipea, kui ülemvõim selja pöörab. Kõik põhjamaised metsad on täis varemeid ja rususid, rohtukasvanud teid ja hiigelprojekte, mida mõistus üritab meeleheitlikult peale suruda. Ugrilane saab kaotada ainult siis, kui ta võtab üle binaarse mõtlemise ja hakkab kartma Peedut, nagu Peeter Raudsepp ja Eva Klemets. Või siis, kui ta laseb end juurtega isuri rabast välja kiskuda ja võõras mundris mööda maailma lohistada. Jõud tuleb tagasi alles tuttaval pinnal, kus Jarmo Reha heidab endalt kõik läänelikud ürbid ja sulandub metsa, olles enne end viinaga puhastanud.

Viin on üks väheseid asju, mis ühendab ugrilast muu maailmaga. Väikeses, kontrollitud koguses on viin tuleleek, millega haavu kõrvetada, seesmiselt puhastuda või „Roukli“ kombel pihtimist alustada. See sakrament on vist ehtugrilik – sümbioos Peedust ja Ainulisest, mis võib ettevaatamatu käe korral kallutada kord ühele, kord teisele poolele. Ainult läbinisti metsastunud ugrilane oskab hoida end tervikuna. Viin ei ole patt, sest patt ei ole ugrile omane. Madu ei ahvatle Lilithit, vabandust, Mirtelit, sest Mirtel lasi ta metsa lahti. Ise tegi. Kes see lõi ugrilase päästja risti? Ise tegi. Binaarne, peedulik patukontseptsioon jääb ugrilasele võõraks, sest miski, mis siin ilmas juhtub, ei sünni Tema tahtmisest. Hoopis: ise tegi. Ugrilane ise ongi maailm ja vastupidi, sestap on omamoodi õigus neil, kes väidavad, et „Rouklis“ räägitakse ühtlasi ka inimese võitlusest siseilmaga. Jah, see pilkane pimedus on ugrilasel küll, sest ugrilase sees ongi kõiksus. Kui miski otsast lahti logiseb ja esimesed puud kukkuma hakkavad, viib see lõpuks tõesti hääbumiseni nagu isuritel. Üks ilmasammas teise järel variseb jalalt ja läheb kas lääne manu või kukub sohu. Ja kui viimane isur langeb metsas ning keegi seda enam ei kuule? Midagi. Päike tõuseb homme jälle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar