Elu on väärtusetu, sest elu on hindamatu

Sven Vabar

Mängufilm „Võimu piirid” („The Limits of Control”, USA -Hispaania-Jaapan, 2009, 116 min), režissöör Jim Jarmusch, operaator Christopher Doyle. Osades Isaach De Bankolé, Alex Descas, Jean-François Stévenin, Luis Tosar, Paz De La Huerta jt. Linastus 13. PÖFFil.   Oma viimases filmis teeb Jarmusch Lynchi. „Võimu piirid” („The Limits of Control”, 2009) on esmapilgul päris krüptiline mõistatus. Kui film tähelepanelikult lõpuni vaadata, ilmneb, et tegu pole sugugi sellise pöörase otsade lahtijätmisega nagu Lynchi filmides. „Võimu piirid” on lõppkokkuvõttes ehtjarmuschlikult sümbolistlik lugu. Oli ju ka „Surnud mees” sümbolistlik. Jarmuschile omane on ka filmi rahulik tempo, algusest lõpuni meisterlik  atmosfääriloome ning hubane keskkonda sulandumine. „Võimu piirid” räägib loo nimetust mehest (Isaach De Bankolé), kes reisib läbi Hispaania, et täita salajane ning tähtis ülesanne.

Kaunid kaadrid Madridist, Sevillast ning spageti-vesternidest tuttavatest Hispaania mägi- ja kõrbealadest jõuavad vaatajani läbi meisteroperaator Christopher Doyle’i kaamera (vaatajale tuntud kui Wong Kar-wai filmide ülesvõtja).  Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased. Ja see on võib-olla kõik, mida saab selle filmi kohta öelda ja teada enne, kui te seda näinud pole. Sest peaosalise missiooni eesmärk selgub filmi vältel õrnalt ja vihjamisi, alles kõige lõpus veidi selgemalt ja kindlamalt. Edasi käsitlengi peamiselt filmi lõpus selguvat põhiideed, mis on paeluv ja paljutahkne ning väärib kindlasti põhjalikku arutamist – eriti juhul, kui olete filmi juba näinud. Nii et palun edasi lugedes sellega arvestada, et lobisen allpool enam-vähem kõik välja. Filmi alguses kohtub peategelane – lõputiitrites tituleeritud kui „Üksildane mees” (Lone Man) – kellegi Kreooliga ning tolle tõlgiga. Kolm meest näevad välja nagu mafioosod. Kreool annab Üksildasele ülesande. See kõlab minu mäletamist mööda nii: „Mees, kes arvab, et ta on suurem, kui ta tegelikult on,  peab surema. Surnuaial ta näeb, mis on elu tegelikult – ainult peotäis põrmu”. Peale selle soovitab Kreool: „Kasuta oma kujutlusvõimet, kasuta oma oskusi”.

Üksik mees asub teele, esialgu Madridi, kuid märkame, et ta ei tegutse sugugi nii, nagu peaks toimima maffia või mingi muu salaorganisatsiooni eriti tähtsa ülesande täitja. Ta ei järgi täpselt välja töötatud plaani, täis kohtumisi, salapäraseid infovahetusi, vargusi, mahakoksamisi  ja süstemaatilisi puru silmaajamisi. Selle asemel jalutab mees rahulikult, kuid tähelepanelikult Madridis ringi, käib kunstinäitustel ja ööklubides, istub mitu päeva ühes kohvikus. Mees on täiesti karske; aeg-ajalt sooritab ta oma ajutises korteris tai chi harjutusi ning kuulab klassikalist muusikat. Niisiis on tegu kunstihuvilise konspiraatoriga. Linnas uidates paneb ta tähele mitmesuguseid tema jaoks olulisi märke, mis juhatavad  teda edasi. Aga need märgid ei näi kuidagi olevat tema ülesandega põhjuslikus seoses. Näiteks näeb ta muuseumis maali, millel on kujutatud viiulit. Mees uurib maali tähelepanelikult. Pärast seda istub ta taas oma kohvikus ja tema juurde tulebki kartlik mees viiulikastiga, kes annab üksikule mehele mingi salapärase paberi ja paar konkreetset juhist edasiseks tegutsemiseks. Edaspidised kohtumised, mis Üksildast  ta eesmärgile lähemale viivad, saavad teoks umbes sama juhusliku loogika järgi. Esmalt märkab mees linnas uidates mingit märki, sellele järgneb oluline kohtumine. Ta vaatleb kunstimuuseumis aktimaali, ning kodus ootab teda ees paljas tüdruk. Sevillas näeb ta täiesti juhuslikult rentslis vedelemas kokkukäkerdatud postkaarti sealse kuulsa Kuldse torni fotoga, mille järel leiab torni jalamilt tänavakohvikust kitarrikohvriga mehe.

Mõlemad  kohtumised aitavad Üksildast edasi. Üksildane näib tegutsevat mingi kaoseloogika järgi, tõlgendab oma märke justkui hiina vana ennustamisraamatu „Yijing’i” („Muutuste raamat”) juhuslikult ette antud soovitusi. Üksildane tegutseb intuitiivselt, kasutab oma kujutlusvõimet, nagu filmi algul salapärane Kreool tal teha soovitas. Lugematutest võimalikkustest aktualiseerib mees ühe, olles seejuures teadlik, et selle ühe võimalikkuse  kõrval on lõpmatult teisi. Ja ükski neist pole rangelt võttes vale. Nagu ütles Kreool: „Tegelikkus on arbitraarne”. Kõige tagatipuks tellib Üksildane alati kaks tassi espressot, valides rüüpeks vaid ühe. Kõik inimesed, kellega Üksildane kohtub, aitavad teda edasi konkreetsete juhiste abil, kuid räägivad sinna juurde ka justkui mõttetut juttu, mis pole sihipärase tegutsemisega otseselt seotud nagu Üksildase kõnekad märgidki.  Need jutud kujutavad endast aga arutlusi tegelikkuse ambivalentsuse teemal, kõikide võimalikkuste üheaegse kõrvuti eksisteerimise teemal. Efektse välimusega filmiinimene, ilmselt näitlejanna (Tilda Swinton) räägib, et parimad filmid on nagu unenäod: mõnd pilti meenutades ta ei mäleta, kas tegu on kaadriga mõnest filmist või nägi ta seda unes. Mehhiklane, võib-olla kitarrist, räägib, et tema küla meeste arvates sõltus tegelikkus sellest, läbi  mis värvi klaasi maailma vaatad. Jaapanlannast teadlane räägib sufide tarkust edasi arendades, et maailma asjad koosnevad tantsivatest molekulidest, mida on tulevikus võimalik teaduse abiga ümber kujundada, ja nõnda saab muuta ka asju endid. Kui teadlane välja arvata, on kõik kohatavad isikud kunstiinimesed või vähemalt kunstihuvilised. Paistab, et sarnaselt peategelasega ei eksisteeri neist kellegi jaoks ühtset, loogilist,  ainuõiget reaalsust, ainukest tõde.

Filmi teises pooles aga leiab aset kõnekas stseen. Jaapanlannast teaduseneiu teatab pärast oma filosoofilist mõttearendust Üksildasele sosinal: „Meie hulgas on neid, kes ei ole meie hulgas!”. Üksildane vastab: „Mina ei ole kellegi hulgas”. Tõepoolest, nimetu peategelane, kes on ümbrusega nii tähelepanelikult kontaktis, hoiab sellest ranget distantsi. Ta keelab oma abilistel telefonide kasutamise, keeldub alasti neiu pakutavast seksist, ei räägi kellegagi kohalikus, see on hispaania keeles. Tema päritolu kohta pole midagi teada. Ta tegelaskuju vihjab [spageti]vesternidest tuntud salapärastele, nimetutele peategelastele (nt Sergio Leone filmides), kes tulevad eikuskilt, muudavad vääramatu jõuna asjade kulgu ning kaovad eikuskile. Õigupoolest tekib kahtlus, et Üksildane, kes kohati näib omavat isegi üleloomulikke võimeid, polegi lihtinimene,  vaid inimeseülene või jumalik kuju, mingi printsiibi kehastus ja täideviija. Kuid mida pidas jaapanlanna oma hoiatusega silmas?

Üksildase abilisi iseloomustab see, et need on valdavalt üsna boheemliku ja viletsapoolse väljanägemisega kunstiinimesed. Teadlane kannab ranget kostüümi. Selles seltskonnas paistab aga välja kaks naisterahvast: Üksildast ta korteris oodanud alasti neiu ning näitlejanna. Neiu huvitub küll Schubertist,  kuid Üksildane tasub talle tema informatsiooni eest teemantidega, mis neiule sära silma toovad. Samuti katsub neiu Üksildast võrgutada. Näitlejanna on õige efektselt riietatud ning meenutab oma jutus õhkamisi Hollywoodi klassikalisi filme. Võrreldes „Võimu piiride” mitmete hatuste kompromissitute kunstinässidega, tõmbavad neid naisi hinnalised esemed, kuulsus ja glamuur. Kahtlemata on tegu võimu atribuutidega, milleks on loomulikult  ka seks, võrgutamine. Filmi edasises käigus läheb neil kahel naisel halvasti: näitlejanna nabivad kinni mingid mustades ülikondades mehed ja topivad ta luksusautosse, Üksildast korteris oodanud teemandihimuline neiu aga tapetakse filmi lõpus päris ära. Nüüd hakkab ehk tasapisi aimuma, millest on see film: võimust ja kontrollist ning samas ka kunstist, intuitsioonist, reaalsuse nägemisest lugematutel eri viisidel, mis ei allu  ühtsele, ühesele kontrollile. Filmi lõpus saab aga kõik selgeks.

Üksildane jõuab oma rännakuga lõpule kuskil Hispaania poolkõrbes, kus seisab äärmuslike turvameetmetega ümbritsetud villa, millesse Üksildane mängeldes sisse tungib. Villas resideerib Ameeriklane (Bill Murray), keegi ülitähtis asjamees, kellest ei saagi aru, kas ta on poliitik, maffiaboss või vabamüürlane (ta laual on miskipärast inimpealuu). Aga see polegi  tähtis, sest tema osaks on selles sümbolistlikus filmis olla Suur Tähtis Nina. Ta peab ennast vulgaarselt üleval ning seletab Üksildasele, et igasugused kunstnikud ja teadlased ei tea tuhkagi sellest, kuidas maailmas tegelikult asjad käivad. Kogu senine film on aga näidanud, et Üksildasel ja ta kompanjonidel on tegelikkusele hoopis teistsugune vaade. Nüüd saab seletuse ka mõistatus, kuhu kadusid paljas tüdruk ja näitlejanna. Kuigi  nad olid rohkem või vähem kunstiinimesed, õnnestus võimul nad oma korruptiivsesse võrku meelitada. See hukutas naised. Saab ka selgeks, mida tähistavad filmis aeg-ajalt vilksatavad teemandid ning linnade kohal tiirutavad mustad helikopterid. Kui keegi arvab, et tema kontrolli all on kogu elu ja tegelikkus, siis ta eksib. Reaalsus, nagu me Jean Baudrillard’i järgi teame, on kõrb. Suur Tähtis Ameeriklane asub ju keset  kõrbe. Ning „elu on vaid peotäis põrmu”, nagu kuulutas Kreool filmi alguses. Filmis kummitab mitmel korral lause „La vida no vale nada” – „elu pole midagi väärt”. Filmi lõpus külastab Üksildane taas Madridi rahvusmuuseumi ning vaatleb seal Antoni Tàpiese taiest, mis kujutab endast lihtsalt üht maaliraami paigutatud valget lõuendit või lina. Lõuendi taga võib olla ükskõik mis; lõuendile võib maalida ükskõik mida.  „Elu pole midagi väärt”…

Ühelt poolt võib seda loosungit tõesti tõlgendada baudrillard’likult, nihilistlikult. Teiselt poolt võib aga öelda, et see, mis pole midagi väärt, on see elu ja reaalsus, mida peab reaalsuseks Ameeriklane – ehk siis „ainuke tõeline”, „objektiivne reaalsus”. Ning Jarmuschi järgi on just kunsti ja kunstnike (või ka uute teaduslike ideede) võimuses purustada illusioon totaalselt kontrollile allutatud ühesest tegelikkusest.  Nagu ütleb filmis figureeriv Mehhiklane: peegeldused on tähtsamad kui peegeldatav. La vida no vale nada, sest vita brevis, ars longa est. Või: elu pole midagi väärt, sest elu on hindamatu

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming