Elu algab neljakümneselt

Donald Tomberg

Vanale elule selja pööranud geist hipi tõus poliitiliseks tegijaks avaliku geina on ilmselgelt demokraatilis-romantiline lugu, milles võideldakse õiguste ja ideaalide eest.Mängufilm „Milk”, USA 2008, 208 min, režissöör Gus van Sant. Produtsendid Dan Jinks, Bruce Cohen, Michael London. Stsenarist Dustin Lance Black, operaator Harris Savides, muusika Danny Elfman, montaaž Elliot Graham. Osades Sean Penn, Josh Brolin, James Franco, Emile Hirsch, Victor Garber, Diego Luna. Linastub kinos Sõprus.  Režissöör Gus van Sant on olnud edukas nii indie kui ka Hollywoodi peavoolu poole rihitud filmidega. Tema viimane film „Milk”, mis tänavustel Oscarite jagamisel noppis kaks auhinda (parim meespeaosa (Sean Penn) ja parim originaalstsenaarium (Dustin Lance Black)), on kahtlemata huviga jälgitav eluloofilm, mille suurimaks õnnestumiseks Sean Penni osatäitmine. 1970. aasate geiaktivist Harvey Milkist pajatavas teoses jätkab Gus van Sant oma töödes  läbivat teemat, hoiab fookuses inimest, kes nii sootsiumi kui ka iseenesega keerulistes suhetes. Lisaks Sean Penni suurrollile on „Milki” tugevad küljed kindlasti ka ühtlaselt tugev näitlejaansambel, kunstnikutöö, seitsmekümnendate õhustiku tabamine ning stsenaarne läbikomponeeritus. Tõepoolest, kõik on kenasti tehtud, ent samas tundub „Milk” ometi ka veidi mugav film.  

Kerge helge pehme mugavus

Mugavus ei seisne siin sugugi selles, et igasugune retrohõng mõjub ikka kuidagi nostalgiliseltturvaliselt. Gus van Sant põimib sujuvalt ja õnnestunult oma lavastusse dokumentaalkaadreid, kui vaadata filmi üldist värvilahendust, siis on ülekaalus heledad, pehmed toonid (ei midagi eriti sünget), muusikaline kujundus rõhutab üsna selgelt tegevusliku arengu emotsionaalset plaani (lisamata samas midagi uut). Ülaltoodu aitab rohkem või vähem kaasa teatavale kergusele, see film ongi omamoodi helgetes toonides tehtud. Küsimused tekivad pigem loo jutustamise aktsentides. Gus van Sant alustab eluloofilmi sealt, kus  Harvey Milk koos metroojaamast leitud uue geikallim Scottiga oma 40. sünnipäeva peab.

Käivitavaks konfliktiks on Milki tõdemus, et ta on juba 40, aga ikka veel pole ta oma elus teinud midagi sellist, mille üle uhkust tunda. Selle stseeniga film n-ö alustab ja tagasivaatavalt ka lõpetab, raamides nõnda Milki tegelast kui kangelast, kes ei teadnud, milleks ta elab, kuid kes hiljem, järk-järgult ühiskondlik-poliitilisse võitlusesse sekkudes tõusis meheks,  kellel õnnestus tuua vähemuste ellu lootust ja ka seaduslikku alust inimväärsemaks eluks. Hoolimata tegelase ekstravagantsusest on see kahtlemata romantilise kangelase kuvand ning Sean Penn mängib vägagi veenvaks selle, kuidas ühe mehe „kapist välja tulemine” ja oma eluõiguste eest võitlemine kasvab millekski suuremaks, kui tema esialgsed isiklikud ambitsioonid. Milki selja taha tekib kogukond, temast saab eestkõneleja ja ikoon, keda kas  palavalt armastatakse või vihatakse. Milk on tundlik, mõõdukalt ekstravagantne, leidlik ja mänguline; ta on gei, kes oma poliitilises võitluses ei karda olla avalik märklaud ning nõnda on ta lausa surmapõlgavalt julge. Pealegi on Milk filmis ilmselgelt intelligentsem kui kõik teised vaadeldavad poliitikutüübid. Milk näeb kõrvalt ka iseend ja oma ambitsioone, suudab enese üle naerda.

Kuid ikkagi on seejuures vast olulisim, et Milk on arenev karakter, ning  et tema areng on seotud mitte ainuüksi vähemustele, vaid laiematele ühiskondlikele ideaalidele panustamisega. San Francisco legendaarselt Castro tänavalt algavas lahingus on kaalul just fundamentaalsed ideelised väärtused. Ning just sellisena on Milk tegelikult ju läbi ja lõhki ameerikalik kangelane. Võideldes eelarvamuste vastu, lööb Milk vastaseid nende endi relvadega. Filmi jooksul teeb Milk läbi ka imagomuutuse, hipist saab poliitilise võitluse käigus pintsaklipslane, kes seejuures ka käitub särava poliitikuna. Milki enese esimene avalik rahva poole pöördumine näeb välja nõnda, et habetunud hipi ronib tänavanurgal kasti otsa ja peab lühikese kõne neile mõnele, kes peatuvad, et kuulama jääda. Oma viimase kõne peab Milk aga vaimustunud rahvahulgale ja tsiteerib Ameerika konstitutsiooni.

Siin, otsekui Milki arengule sekundeerides, läbib ka filmi arenguliinide kompositsiooni  tervikuna üsna sirgjooneline gradatsioon: geivähemus kogukonnana organiseerub filmi jooksul järk-järgult, sihitu tunglemine areneb organiseeritud protestimarssideks. Milki armastus Scott märgib filmi lõpu poole, et ta on oma elulaadi muutnud, ei käi enam baarides ning ka teine lähem Milki abiline, kes filmi esimeses pooles lihtsalt põhimõtteliselt tänavatel lõnkus ja lantis, teeb läbi arengu, jõudes rahvahulkade eestkõnelejaks, etc. 

Režissöör Gus van Sant märgib progresseeruvatena välja erinevad tegevusliinide arengufaasid, mis aga kokkuvõttes isegi nagu liiga harmooniliselt summeeruvad (vaataja ei näe muide selles filmis ka mitte ühtegi jäledavõitu omasoohuvilist). Milki isiklik areng, liikumine üksikisiku huvidelt üldistele, laieneb siin ka tema kaasvõitlejatele ja sealt edasi tervele kogukonnale. Teisalt ei saa me aga pea midagi teada Milki eelmise neljakümne  eluaasta kohta. Seda, et Harvey Milk oli enne poliitikasse minekut muuhulgas ka näiteks edukas Wall Streeti finantsanalüütik, mainitakse filmis üsna umbmääraselt poole lausega. Küsimus on loo aktsentides: vanale elule selja pööranud geist hipi tõus poliitiliseks tegijaks avaliku geina ongi ilmselgelt romantiline lugu. Samas kui näiteks rõhuasetus: Wall Streeti finantsanalüütiku julge kapist väljumine ja hilisem tarmukas poliitikasse sisenemine seda  väga ei oleks. Teisalt aga ilmselt olekski (Ameerika) vaatajal raskem omaks võtta lugu tegelasest, kes heaoluühiskonna liikmena tõuseb justnagu tippu, aga siis loobub ikkagi kõigest, et uuesti avalikult geina nullist alustada. Erinevad mõttelised tasandid läheksid siis vaataja peas ehk segamini ja pilt kipuks liiga keeruliseks. Milk on selles filmis vaataja jaoks küll vähemuse esindajana otsekui võõras, aga filmi arenedes üha rohkem oma, kuna antud filmi ülesehituses realiseerib ta veelkord (oma isikupärasel moel) midagi ameerikalikust unelmast. Veidi tinglikult võiks seda skematiseerida kui olukorda, kus tegelase X eesmärk on vastuoluline tegelase Y jaoks, kuid Xi eesmärgile liikumise meetodis tunneb Y ära iseenda.       

Poliitika ja karneval

Milk annab endale väga hästi aru, et poliitika on võitlus võimu pärast, kuid tõsimeelsete intriigide asemel suhtub sellesse kui karnevali ja nõnda saavad ka tema poliitilised manöövrid üldinimlikult justnagu hoopis teistsuguse tähenduse. Ning kui tavaliselt kardavad poliitikud süüdistust populismis kui tuld, siis Milk istub oma kontoris ja otsib sõnaselgelt ja mängleva kergusega oma ideelis-elulisele võitlusele populistlikku teematoetust. Milk ja tema poliitilised vastased jaotuvad filmis otsekui opositsiooniteljel: ebaintelligentne tõsimeelsus ja karneval. Nii mõnegi (enese)irooniliselt kõlava poliitilist võitlust kajastanud stseeni hulgas oli üks lausa kuldselt kõlav lause. Kui Milk otsib endale poliitilisi toetajaid, lööb ta letti hetkel taskus olevad  valijad, öeldes: „Mul on vanurid ja veokijuhid.”

Milk justnagu organiseerib ja koondab mingit suurt, ikka veel määratlemata inimkooslust, mis seni sihituna „kusagil” lainetanud. Siin tuleb taas esile tõsta näitleja Sean Penni, kes hoiab koos nii tegelaskuju isikliku kui ühiskondliku plaani, ilma et need teineteisele vastukäivaks muutuksid. Filmi finaali jääv stseen, kus endine politseinik, nüüdseks kibestunud ja poliitiliselt  läbipõlenud Dan White tapab nii linnapea kui Harvey Milki, esitab tagasiulatuva kujundi. Viimane asi mida näeb surev Milk, on suur pannoo Milki kontori vastasmaja seinal, mis reklaamib ooperit „Tosca.” Giacomo Puccini „Toscas” lõhub julm ja võimukas politseiülem Scarpia kauni lauljatari Tosca ja kunstnik Cavaradossi armastuse. Scarpia on loomulikult selles asetuses Dan White, kes mõrvahetkeks on poliitilises plaanis Milkiga otsekui kohad vahetanud.  Vastandatuna jaotusteljel üksik–üldine, on lootusetust üksiküritajast Milkist saanud arvestatava kogukonna liider, samas kui White ei ole oma kogukonna ootusi suutnud täita ja talle on jäänud vaid isiklik kibestumine. Ooperikujundi puhul mõjub huvitavana selle võimalik mitmeplaanilisus. Üheselt toimib ta filmi tegelastele osutavana, teisalt võib siin aga ooper kui žanr viidata ka Milki ja ta kaaslaste eluhoiakule.  

„Maadleja” ja „Milk”

Oscarite jagamisel oli meespeaosale nomineeritute hulgas esialgu suursoosik Mickey Rourke oma osatäitmisega Darren Aronofsky filmis  „Maadleja.” Võitja Sean Penn teeb aga Harvey Milkina samuti suurepärase rolli. Üsna huvitav olekski vaadata mõlemat filmi järjestikku. Lisaks diametraalselt erinevatele kangelastele on vaataja ees siin ka kaks täiesti erinevat Ameerikat. „Maadlejas” on siiralt seksi ja vägivalda armastav Ameerika, kes oma kangelased kenasti ära tarbib. „Milkis” on aga Ameerika, kus võideldakse õiguste ja ideaalide eest. Vaatamist ja ka kõrvutamist väärt filmid.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming