Elajad metsikult lõunamaalt

Teet Teinemaa

„Metsiku lõunamaa asukad” põimib üha haprama looduskeskkonna, ebavõrdsuse ja alkohoolikust isa teema. Mängufilm „Metsiku lõunamaa asukad” („Beasts of the Southern Wild”, USA 2012, 93 min), režissöör ja stsenarist Benh Zeitlin, stsenarist Lucy Alibar, operaator Ben Richardson. Osades Quvenzhané Wallis, Dwight Henry jt. Linastub kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza. Noore lavastaja Benh Zeitlini sooja vastuvõtu ja mitmeid nimekaid auhindu pälvinud debüütfilm „Metsiku lõunamaa asukad” sammub ühte jalga dokumentaalfilmi klassika „Louisiana looga” („Louisiana Story”, 1948). Nii Ameerika dokumentaalfilmi üheks rajajaks peetava Robert J. Flaherty eelviimane teos „Louisiana lugu” kui Zeitlini loomingutee avafilm väljendavad muret kiiresti muutuva elukeskkonna ja sellega hääbuvate inimkoosluste pärast. Kuigi Zeitlini mängufilmi tegevuspaigaks on väljamõeldud Bathtub, sõidab film arusaadavalt orkaan Katrina järel Louisianale osaks saanud tähelepanu kiiluvees. „Metsiku lõunamaa asukad” tundmusliku keskme moodustavad emata kasvanud tragi kuueaastase Hushpuppy (Quvenzhané Wallis) ja tema kuhtuva isa Winki (Dwight Henry) suhted üha ähvardavamaks muutuvates loodusoludes. Emotsionaalse südamiku ümber on sobitatud sotsiaalkriitiline täispank: sulavate polaarmütsidega maailmas elab peagi orvuks jääv mustanahaline plikatirts jõukast elanikkonnast taraga eraldatud vesistus. Nagu eelnevast ei piisaks, kummitavad Hushpuppyt müstilised mustad kollid ja tema isa on paadunud alkohoolik. Nõuab tõelist meistrikätt, et tuua selline koorem usutavalt kinokülastajani.

Suure sõnumi edastamiseks on Zeitlin leidnud mõjuva viisi, paigutanud linaloo keskmesse ilmsüütu ja siira tüdruku, kelle tegemised on liigutavad ning fantaasia kaasahaarav. Hushpuppy ütleb nagu rahvatarkus, et lapse suust peab inimene tõde kuulma: „Universum sõltub kõikide osade täpsest kokkusobimisest. Kui ka kõige väiksem osa hävib, kannatab kogu tervik.”

Ennekõike loodusfilmide tegijad on juba mõnda aega tõdenud, et globaalseid keskkonnamuutusi on äärmiselt keeruline kinolinale tuua. Teema mastaapsus tingib seisukohtade paljususe ning nõuab filmimeeskonnalt väga põhjalikke eelteadmisi ja selget eetilist raamistikku, et luua teos, mis oleks küll objektiivne, ent ei pelutaks lootusetult vaatajat. Erinevalt dokumentaalfilmist ei pea mängufilm püsima reaalsuse piires ja „Metsiku lõunamaa asukates” on fantaasia pakutav eelis kenasti ära kasutatud. Nii võibki pealiskaudsemal vaatamisel piir Hushpuppy hirmude-unistuste ja filmitegelikkuse vahel sootuks kaduda. Maagilise realismi karralises paigas nimega Bathtub ei ole sellel aga suurt vahet.

Filmi visuaalne külg sobib temaatikaga kokku nagu valatult ja hoolt-armastust tehtud töö vastu kiirgab igast kaadrist. Lisaks operaator Ben Richardsoni 16millimeetrisele filmilindile võetud oskuslikele valguse- ja värvimängudele tagab pildilise värskuse Zeitlini otsus tutvuda filmimaterjaliga alles pärast võtteperioodi lõppu. Sellega on välditud lõpptulemuse liigset konstrueeritust. Eelnevat toetavad ka lapspeaosaline ja mitteprofessionaalsed näitlejad.

Fantaasia ja reaalsuse piiri hägustamine on kunsti privileeg ja selle kaudu saab tihti öelda kui mitte enamat, siis kindlasti teisiti kui kõige sisukamate uurimustega. Paremal juhul kinnistub teave kunstis katarsisega otse hingesügavustesse. Sellises tundemängus võib sõnum ka hoopis kaduma minna ja inimene võib võtta vastu ainult pakutava emotsionaalse poole. Härdameelsem vaataja valab kinopimeduses pisara ja tunneb end isegi järgmisel päeval meeldivalt värskena, kuigi inimesed elavad jätkuvalt karjuvas ebavõrdsuses ja alkohoolikud nüpeldavad kusagil lapsi. Sulavatest polaarmütsidest rääkimata.

Teine raskus filmisõnumi edastamisel on see, kui emotsionaalse konteineri abil püütakse hinge istutada liiga suurt ballasti. Seepeale tuleb skeptilisem vaataja filmiillusioonist kibekiiresti välja ja hakkab teravamalt jälgima, mida talle üritatakse maha müüa. Ilma tundelummata tundub kaup tihti odava kitšina. Täielikult ei ole Zeitlinil õnnestunud vältida kumbagi möödalaskmist.

„Metsiku lõunamaa asukad” liigitub väikese eelarvega tehtud sõltumatute filmide hulka. Vaatajale püütakse pakkuda mitmeid teemaliine korraga, et tagada võimalikult suur publik. Selline lähenemine meenutab pisut prassingule järgneval päeval pakutavat seljankat, kus on justkui igast toidust midagi, aga midagi konkreetset hamba alla ei jää. Mõnele nii meeldibki, teine eelistab selgemaid maitseid. Lapse varajane kokkupuude alkoholismiga, rassiline ja majanduslik segregatsioon ning inimtegevuse kasvav negatiivne mõju looduskeskkonnale ei tundu teemad, mida saab läbimõtlemata kujul hõlpsalt ükskõik millise kaasahaarava loo külge põimida.

Seevastu selge pearõhk, tüdruku kasvamine iseseisvaks ja tugevaks natuuriks raskuste kiuste (või nende tõttu), ning hea lõunaosariigi olustiku tabamine omapärasest keelekasutusest käsikaameraga filmitud päikesesoojade kaadriteni tagavad filmile püsiva väärtuse.

2005. aasta sügisel Ameerika lõunaosariike räsinud orkaan Katrina jätkuvast aktuaalsusest meelelahutusmaailmas kõneleb Zeitlini eduka filmidebüüdi kõrval ka nii kriitikute kui New Orleansi elanike positiivse vastuvõtu pälvinud teleseriaal „Treme” (2010–…), mis paistab silma ausa teemakäsitlusega ning alustab peagi kolmandat hooaega. Sellest, et mõlemad ettevõtmised vaatavad ajaviite varjus kriitilise pilguga kaasaegset Ameerikat, annab aimu ka Zeitlini filmi pealkiri, mis paraku kaotab tõlkes kahetähenduslikkuse. Pealkirjas esinevate elajatena (beasts) võib näha nii müütilisi olendeid, kes Hushpuppyt hirmutavad, kui ka kõiki „metsikus lõunas” pesitsevaid Bathtubi elanikke. On, mille üle mõelda. Siiski on kriitikat vääriv külg südamlikus kinopildis pigem teisejärguline ja plakatlikult võib tõdeda: korralik film, tugev debüüt, väärt vaatamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming