Ekspressionistlik kinoetendus

Vene teatris linastus „Faust“, millega alustas 90 aastat tagasi tegevust ka toonane kinoteater „Gloria-Palace“.

JOHANNES LÕHMUS

„Fausti“ režissöör F. W. Murnau pintseldamas karismaatilist Mefistot (Emil Jannings).

„Fausti“ režissöör F. W. Murnau pintseldamas karismaatilist Mefistot (Emil Jannings).

Pressifoto

PÖFFi avanädalal, 15. novembril, tähistati praeguse Vene teatri ja kunagise kinoteatri Gloria-Palace suursuguses esindussaalis 90 aasta möödumist hoone avamisest ja seal linastunud esimesest filmiseansist. 1926. aasta 5. oktoobril pandi Vabaduse väljakule ehitatud kultuurihoones käima kinoprojektor, et pidulikult näidata tummfilmiajastu ühe hinnatuma looja Friedrich Wilhelm Murnau lavastatud „Fausti“.1 Sama teost sai ka seekord näha. Voldemar Tago dirigeeritud sümfooniaorkestrit asendas anno 2016 Olav Ehala, kes saatis klaveril Goethe kirjandusklassika ekraniseeringut.

Tummfilm ja Murnau

Friedrich Wilhelm Murnau oli tummfilmiajastu üks tähelepanuväärsemaid autoreid, kes jõudis teha 21 filmi – seda nii Euroopas kui ka Hollywoodis –, enne kui ta USAs 42aastasena autoõnnetuses hukkus. „Faust“ oli tema viimane Euroopa pinnal tehtud teos ning valmimise hetkel ka filmistuudio Universum Film AG (UFA) kõige kulukam ettevõtmine (1927 sai selle tiitli endale pärast pikka ja kallist võtteperioodi Fritz Langi „Metropolis“,2 milles rakendati paljusid neid eriefekte, millega Murnau oli juba „Faustis“ katsetanud). Suurejooneline produktsioon sai talle võimalikuks pärast teedrajavate teoste „Nosferatu – õuduse sümfoonia“ ja „Viimane inimene“3 lavastamist.

Heidelbergi ülikoolis kunstiajalugu ja kirjandust tudeerinud Murnau suutis trepist üles hiiliva krahv Orloki varju kujutades luua ühe kõige eredamalt meeldejääva ja õõvastavama piltmälestuse kogu filmiajaloost. Bram Stokeri „Draculal“ põhinevat linalugu on nimetatud „õuduste sümfooniaks“ ning Murnau visuaalset talenti kinnitab seegi, et ta säärase hirmuloo enne termini „õudusfilm“ kasutuselevõttu tegi. Ta sai hakkama žanrita žanrifilmi loomisega nagu tõelisele visionäärile kohane. Samasugune varjude näitemäng annab tooni ka neli aastat hiljem linastunud „Faustis“.

„Viimase inimesega“ suutis Murnau pildis nii ilmekalt lugu jutustada, et otsustas muidu tummfilmis kohustuslikud vahetiitrid kasutamata jätta. Tema misanstseen ja operaator Karl Freundi töö oli laitmatu ning Hollywood ja William Foxi juhitud filmistuudio asus teda üle ookeani meelitama. Seal sai temast 1929. aastal esimene Oscari-võitja, kui tema „Päikesetõus“4 pälvis „unikaalse ja artistliku lavastamise“ eest kuldmehikese. Ent enne veel ootas kodumaal tegemist Goethe „Faust“.

Faust“ ja Murnau

Murnau ei ole esimene ega viimane lavastaja, kes Goethe teose kinolinale on toonud (viimati tegi seda Vene humanist Aleksandr Sokurov, kes sai selle eest 2011. aastal Veneetsias Kuldlõvi). Nagu ajatu materjaliga kunstis ikka, oli „Fausti“ vaatamine aktuaalne ka moodsas Tallinnas. Võitlus hea ja kurja vahel ning ebakindlus inimlike väärtushinnangute püsimajäämise suhtes on alati põletav teema olnud.

Murnau käis Goethe materjaliga suhteliselt vabalt ümber ega jätnud ühtegi tolleaegset moodsat tehnilist võimalust kasutamata. Iga stseen võeti üles korraga kahe kaameraga ja väga mitme duubliga, tänu millele venis võtteperiood poole aasta pikkuseks. Kogu film on rajatud täiusliku misanstseeni otsingutele. Éric Rohmer kirjutas lavastaja võtetest lausa Cahiers du Cinéma erinumbri.

Murnau laseb vaatajal tasapisi oma loodud maailma sisse elada, kuigi tema kihk visuaalse suurejoonelisuse ja eriefektide järele köidab esimestest kaadritest peale.

Lugu algab ratsanikega, kes pahaendeliselt maailma katusel kappavad. Sellele järgneb vaidlus peaingel Rafaeli ja Mefisto vahel. Teemaks ei rohkem ega vähem kui inimkonna hinge küsimus.

Välgu, paugu, katku ja põlengute taustal lüüakse käed kihlveoks, et väljavalitu ehk teadlane Faust (Gösta Ekman) ei suuda deemon Mefisto poolt talle ette söödetud kiusatustele vastu panna. Kas uudishimulik ja oma elu tarkuse teenimisele pühendanud vana Faust jääb endale kindlaks või võtab vastu pakkumise omandada teadmised, millega kaaskondlased terveks ravida, kuid loovutada oma hing?

Sarnaselt tänapäeva kõigi meelelahutusvahenditega, nagu näiteks Netflix, mis kasutajale sõbralikku prooviaega pakuvad, paneb ka Mefisto liivakella jooksma, et selle aja jooksul Fausti usaldus võita. Emil Janningsi kehastatud mänguline kurjuse kehastus tundus eeskujuna ka kümmekond aastat tagasi Von Krahli teatris Rein Paku ellu äratatud vanalinna Mefistole. Suure kogu, liibuva kostüümi, teatraalse kõnnaku ja veiderdav-dramaatiliste grimassidega suudab Janningsi paharet vaataja pilgu iga kord kaadrisse ilmudes endale püüda nagu ühele tõelisele filmistaarile kohane.

Parim osa Murnau filmist ongi esimesed ca 45 minutit kestev kassi-hiire-mäng, mille jooksul Mefisto Faustile naha vahele pugeda püüab. Nii nagu rasketel aegadel tavaks, võtabki too lõpuks vastu pakkumise kogeda lihtsamat tulevikku. Lootusetus olukorras tundub ka kõige kahtlasem väljapääs normaalse lahendusena. Täpselt sellist võimalust Mefisto Fausti nooreks muutes pakubki.

Ekraanilt saab lugeda: „Kuidas saad sa soovida surma, kui sa pole päriselt elanudki?“ Mefisto on kehastunud inspireerivaks kõnelejaks, kelle nõuandeid kuulates võib oma elu kardinaalselt muuta ilma vastutust võtmata. Ent tema plaan põrkub ettenägematu sündmusega – nimelt Fausti armumisega kaunisse süütusse külatüdrukusse Gretchenisse (Camilla Horn). Algab piinarikas armutrall, milles filmi esimese poole tumedus asendub lääge saksaliku šlaagriga täis ülevoolavaid tundeid, armujooke ja romantilist traagikat.

Filmi armastusele ohverdatud ja venima kippuvat teist poolt aitas üle elada Olav Ehala muusika, milles väljendubki tummfilmide suurelt ekraanilt ja elava muusika saatel vaatamise võlu. See on meenutuseks, et tegu on meelepuhkusega, mis eriti hästi sobib pimedasse PÖFFi-aega, kui kinod on täitunud tõsiste ja veel tõsisemate teemadega. Suur ekraan ja tummfilm on parim koht teatraalsusele, millele tänapäeva filmikunstis eriti kohta ei leita.

Enne seanssi meenutas Gloria-Palace’i direktori ning maja ehitamise eest hoolt kandnud filmilevifirma Royal-Filmi juhi Leon Bernhard Fallšteini tütretütar Marina Vijar, millisena tema seda maja mäletab. Kunagi rajasid levifirmad Eestis kunstitempleid ning nende omanikeks olid heasüdamlikud filmiarmastajad, kes lubasid filmi vaatama ka selle, kel parasjagu piletiraha käepärast polnud, või jagasid abivajavatele linnakodanikele sularaha. Kui Marina väikse tüdrukuna kunagi vanaisalt küsis, miks too ehitas maja, kus pidevalt pimedas saalis istuma peab, siis vastas härra Fallštein, et noorele mehele (hoone avamise hetkel 25aastane) tundus see laheda asjana, mida teha. Gloria Palace’i ning tema rokokoo-, barokk- ja renessanss-stiili ühendavat interjööri lihtsalt lahedaks asjaks nimetamine on kindlasti Fallšteini tagasihoidlikkus.

Rahvusraamatukogu filmisaalis saab lehitseda kinomaja 10. sünnipäevaks koostatud brošüüri, mis on kui kinopidamise heade mõtete vihik. Eduard Vallaste on seal näiteks jaganud Eesti kinoasjanduse ajaloo kahte perioodi: aeg enne ja pärast Gloria Palace’i. Fallšteini rajatud hoonet kiideti kõvasti, sest enne seda Eestis oma esinduskino ei olnud ning nagu konkurentsiga ikka, pidid Palace’i tõttu parandama oma kvaliteeti ka teised kinod. Kuni Teise maailmasõjani püsiti tehnika arenguga kaasas ning ükski suurfilm ei jäänud kinos näitamata. 900kohalise saaliga kino esimese dekaadi populaarseimaks filmiks oli komöödia, filmiajaloo teiseks helifilmiks peetav „Laulev narr“,5 mida publik nägi kokku 30 päeva jooksul. Tallinlasteni jõudsid nii „Metropolis“, „Pühamäe poeem“ Leni Riefenstahliga peaosas, Charlie Chaplin ja tema „Kullapalavik“ ja „Suurlinna tuled“ , jalustrabav „Sinine ingel“ Emil Janningsi ja Marlene Dietrichiga peaosas, „Mata Hari“ Greta Garboga ning loomulikult linastus edukalt ka Theodor Lutsu „Noored kotkad“6 ja palju muud.

15. novembril toimunu oli esimene linastus filmiklassika sarjast „Cinamon Vintage“, mille jooksul loodetakse hakata Tallinna kinoekraanidele tooma filmiajaloo kuldmärkega filme. Hetkel on olemas õigused Sergei Eisensteini „Soomuslaev Potjomkini“7 näitamiseks, kuid täpne kuupäev on veel selgumisel. Ollakse ka valmis vastu võtma filmiklassikahuviliste pakkumisi, et leida programmile kõige õigem suunitlus.

1 „Faust“, F. W. Murnau, 1926.

2 „Metropolis“, Fritz Lang, 1927.

3 „Nosferatu, eine Symphonie des Grauens“, F. W. Murnau, 1922; „Der letzte Mann“, F. W . Murnau, 1924.

4 „Sunrise“, F. W. Murnau, 1927.

5 „The Singing Fool“, Lloyd Bacon, 1928.

6 „Der heilige Berg“, Arnold Fanck, 1926; „The Gold Rush“, Charlie Chaplin, 1925; „City Lights“, Charlie Chaplin, 1931; „Der blaue Engel“, Josef von Sternberg, 1930; „Mata Hari“, George Fitzmaurice, 1931; „Noored kotkad“, Theodor Luts, 1927.

7 „Броненосец Потёмкин“, Sergei Eisenstein, 1925.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming