Ekskursioon sisekosmosesse

Tristan Priim?

“Siseimpeerium” on Lynchi kolmetunniline agooniline hüvastijätt võimalustest lõpuni tühjaks imetud kunstiliigiga.

David Lynch on kirjutanud: “Film peaks suutma seista iseenda eest. Kui inimesed saavad teada, kuidas filmi tehti või mis mida tähendab, siis hakkavad need asjad filmielamust mõjutama ja film muutub. Loodud maailma peaks hoidma ja väärtustama. Pole vaja öelda midagi, mis elamust rikkuda võiks.”

Seoses Lunchi alateadvuslike ulmadega on vaest õhtumaa kinopublikut räsinud pidev dilemma. Ühelt poolt on meile vaja meie kultuuriruumi tavade kohast kultuuriteksti definitsiooni, selgitust või narratiivi. Me tahame mõista. Üheselt. Selgelt. Asi on olemas siis, kui meil on võimalik teda kirjeldada või klassifitseerida. Meenuvad piinlikkust tekitavad kaadrid Ameerika filmidest, kus näidatakse klassitäit õpilasi lahkamas luule või filmi tähendust. Miski ei tapa fantaasiat paremini kui selline sõjaväeline kultuuriõpetus. Selle vastu tundub avatsitaadis astuvat ka Lynch ise.

Lynchi filmide puhul on järjest keerulisem saada vastus neile küsimustele, mida Hollywoodi funktsionaalse filmikeelega treenitud vaataja on filmile harjunud esitama – “miks” ja “kuidas”. Lynchi teoseid on järjest enam mõjutanud 30 aastat kestnud tegelemine transtsendentaalse meditatsiooniga, mis on tema filmidele andnud fluidaalse, voolava, pigem assotsiatiivse olemuse. Kulgeva, kui soovite kasutada budistlikku terminoloogiat. Kui Hongkongi kino populariseerumine on meil aidanud õppida selle diskreetsema idamaise signaliseerimissüsteemi peensusi (asjade selgitamiseks ei kasutata dialoogi ega isegi mitte selgitavat lähikaadrit, nagu näiteks seda teevad Dogma koolkonna režissöörid), siis on Lynch mõnes mõttes teeninud sama eesmärki – pakkuda filmikogemuse võimalikkust väljaspool lineaarset ja sihipärast ning žongleerida pigem meeleolude kui süžeekäikudega. Samm-sammult on ta harjutanud oma vaatajaid eemale põhjuste otsimisest.

Kui Lynchi on tihti peetud vahemeheks, omamoodi Hermeseks, kes vahendab art-house’i laadis filme massidele (enam või vähem) arusaadavas keeles, siis nüüd, “Siseimpeeriumi” aegu, on ta sellest rollist lahti öelnud ning astunud suure sammu “alateadvuse suure mere” sügavustesse. “Siseimpeerium” on Lynchi varasematest filmidest veel rohkem kokku pandud unenäolistest kinnismõtetest ja visuaalsetest kujunditest, mille voolimine tervikuks on ilmselt ka filmi tegemisel olnud sama meelevaldne kui meil seda vaadates. “Siseimpeerium” mängib kahe otsaga mängu, meelitades meid ühel hetkel otsima kausaalsust filmis, kuid veendes vaatajat ajapikku siiski selles, et tegemist on ummikteega. Või pigem paljuharulise ristteega, millel pole ühtki viita.

Seetõttu tundub, et need, kes räägivad “Siseimpeeriumi” puhul sellest, kuidas nad millestki aru said või ei saanud, on filmi vaadates keskendunud valele asjale. Sihtpunktist olulisem on kulg ja mõistmisest tunnetus.

Film on kolmetunnine retk Lynchi alateadvusse, kus “jälgitavust” meie mõistes on umbes esimese tunni jagu. Pärast seda näeme, kuidas neetud Poola mustlaste mõistujutu põhjal filmitava filmi peategelane Nikki Grace (Laura Dern) kaotab järk-järgult piiri fiktsiooni ja elu vahel, kaotab identiteedi ja mõistuse.

Film on tervikuna üles võetud Sony PD-150 digikaameraga, mis annab Lynchile silmanähtavalt uusi võimalusi. Lapseliku entusiasmiga poeb ta oma kaameraga sinna, kuhu suur filmikaamera iialgi ligi ei pääse; väristab kaamerat käes, mängib fookusega ja suhtub üleüldiselt vabamalt igasugustesse vormilistesse kaanonitesse. Kui Walter Benjamin nägi kunsti päästjat selle taasprodutseerimises fotograafia näitel – kunstiteoste ümbert kaob selle tulemusena “tähendusrikkuse” aura –, siis Lynch tundub samamoodi mõtlevat digikaamera rollist filmikunstis. Filmitegemine ei tohiks ära jääda sellepärast, et pole võimalusi või vajalikke sidemeid.

Sellega seoses ongi Lynch öelnud, et film on surnud ja ennast meediumina tema jaoks ammendanud. Käsikirja-, rütmiliste normide ja piirangutevaba “Siseimpeerium” on tema kolmetunniline agooniline hüvastijätt võimalustest lõpuni tühjaks imetud kunstiliigiga. Samas on see ümbersünd, mida hakatakse Lynchi kaanonis edaspidi ilmselt käsitlema “üleminekufilmina”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming