Ekskursioon saunas

VAAPO VAHER

Jummel, kuidas seda moori kino- ja teatriseltskonnas kardeti! Kuidas peljati sattuda ta terava keele otsa, saada haavu ta mürgistest sõnanooltest. Talle ei valmistanud raskust visata kõigi kuuldes kolleegist näitlejanna pihta: ?Kliimaksis amatsoon!?. Tema rapiirsed repliigid omandasid aforistliku tähenduse. Ta ei pidanud päevikut, ent kirjutas juhuslikele lehekestele, teatrikavade servadele mõttekilde ja meeleolusid. Viiekümnendail aastail tähendas ta: ?Issand, kui vana ma juba olen, ma mäletan veel korralikke inimesi!? Tõepoolest, Faina Ranevskaja (1896 ? 1984) ongi jäänud filmivaataja mällu kui energiliselt vana või vähemasti lopsakalt poolvana naisfiguur. Nooremas põlves etendas ta filmis lihavat ja laulvat kõrtsilibu kabaree klaveri taga, kärssav pabeross suunurgas. Hiljem sai tast linal veidrikust vanaema, kes kihutas kaelamurdvalt loksu sõiduautoga. Suuri, kandvaid filmirolle tal peaaegu pole, ometi on ta kinolukku jäänud legendaarsemalt kui mõnigi kunagine staar.

Kummaline, aga ükski kinoleksikon ei kajasta näitlejanna kodanikunime, seda justkui ei teata. Faina perekonnanimi oli Feldman, ta oli pärit jõukast juudi perekonnast, neil oli südalinnas kivist maja ja sadamas isiklik laev ning väike Faina rääkis guvernandiga üksnes prantsuse keeles. Neiuks sirgudes vaimustus ta teatrist ja lasi kodust jalga, kaasas kohvrike pesuga. Alustas näitlemist provintsiteatrites, haarates endale pseudonüümi Tðehhovi ?Kirsiaiast?. Ligi pool sajandit mängis Moskva teatrites, vahetades neid kui kindaid. Konflikt järgnes konfliktile, näiteks Mossoveti-nimelisest teatrist lahkus ta püstipäi mitu korda, tuli taas tagasi ja kirjutas varsti äkkvihas jälle lahkumisavalduse. Oma kinnosattumist mäletas Ranevskaja nii. Tuleb ükskord ta teatrigarderoobi kõhn mehike, tammub jalalt jalale ja ütleb, et hakkab filmi tegema ja tahaks Ranevskajat kaasata. Faina pärib, et kuidas on reþissööri nimi. See vastab: Romm. Faina: Oo, olen kuulnud, te olete kuulus! Romm nukralt vastu: Ei ole, kuulus on Abram Room, mina olen aga Romm, ma ei ole veel teinud ühtegi filmi.

Rommi esikfilmist ?Rasvarull? (Maupassant?i järgi, 1934) saigi debüüt mõlemale. Hiljem mängis Ranevskaja veel ka Rommi ?Unistuses? (1943), kuid rahva tõelise armastuse tõi Fainale hoopis Tatjana Lukaðevitði lavastatud jantlik meelelahutusfilm ?Leidlaps? (1940), mille üldtuntuse tagas paljuski just Ranevskaja särav karakterosa. See oli Faina esimene film, kus tal tuli mängida väljaspool paviljoni, otse uudishimulise rahva silme all ja Fainale oli see koormav: ?Tunnen end nii, nagu viibiksin saunas ja sinna on saabunud ekskursioon.?

?Leidlapsega? käib kaasas veel üks folkloorne lugu. Filmis käsutas Ranevskaja oma tuhvlialust meest aina: ?Musja!? ja ?Musja!? ning see musjatamine sai rahva seas filmi üheks märksõnaks. Kord jalutanud Faina oma sõbratariga Moskva uulitsail ja juhuslik lapsekari tundnud näitleja ära ning hakanud järel käima, häälitsedes ka üha ?Musja? ja ?Musja?. Ranevskaja püüdnud lastest priiks saada kõiksugu lahkete sõnadega. Põngerjad aga ei jäänud maha, lõpuks pöördus Faina nende poole, näol helge naeratus, ja käratas: ?Lapsed, minge persse!? See naelutanud hämmeldunud jõmpsikad lõpuks paigale.

Ranevskaja viimaseid aastakümneid varjutas lesbilik üksindus. Tema suur armastus, Pavla (eesti keeli vist Paula) Leontjevna Vulff, Faina õpetaja ning kustumatu kirg, suri ta käte vahel ja Ranevskaja kirjutas: ?Nüüd tean, et olen kogu planeedil üksinda.? Pea kõiki ta edasisi märkmeid läbi pikkade aastate iseloomustab igatsus Vulffi järele, kurbus, nukrameelsus, melanhoolia. Tõdemused laadis, ?elu ilma sinuta pole mulle vaja? või ?mul on häbi, et elan sinust kauem? või ?P. L. kärvas piinades. Mina küll elan, aga piinlen samuti nagu põrgus? jooksevad läbi pea kõigist ta märkmetest. Oma suhete kohta meestega kirjutas ta: ?Minu armastatud mehed on ? Kristus, Chaplin, Herzen, doktor Schweitzer, mõni leiduks veel, aga ei viitsi meenutada??

Ranevskaja neuroosid ja konfliktid olid kuratlikult kurnavad, ometi jäi ta sarkastiliselt vaimukaks, kirjutades iseenda kohta: ?Mu Jumal, kuidas ma olen väsinud sellest Ranevskajast!? Ta mängis väikerolle veel paljudes filmides, püüdes valida meelepäraseid reþissööre, sest ?mängida halvas filmis on sama, mis sülitada igavikku?. Ometi mulle näib, et tal tuli teha ka seda. Arvatakse, et Ranevskajalt võttis suure osatäitmise võimaluse nõukogulik antisemitism. Kui Eisenstein hakkas sõjaaegu väntama ?Ivan Groznõid?, oli tal igaks osatäitmiseks mitu kandidaati, ainult Jefrosina Staritskaja rollis nägi ta üksnes üht näitlejat ? Ranevskajat. Ent kinoülemuselt saabus kategooriline käsk: Jefrosinat peab mängima vaid vene rahvusest naine!

Ranevskaja sai neidudelt kirju teemal ?aidake saada mul näitlejaks?? Ta vastas harilikult, et ses asjas aitab vaid Jumal! Tema enda saatuses jäi Jumala abist puudu.