Eestlust karikeeriv vaikus

„Luuraja ja luuletaja“ näitab vaikiva ürgeestlase kulgemist.

ERKKI BAHOVSKI

Luuraja (Jan Uuspõld) on stereotüüpne eesti mees, kes üritab olukordi lahendada pigem sõnu kasutamata.

Luuraja (Jan Uuspõld) on stereotüüpne eesti mees, kes üritab olukordi lahendada pigem sõnu kasutamata.

Kaader filmist

Katri Raik jutustab oma suurepärases raamatus „Minu Narva“ anekdoodi, mida venelased tavatsevad rääkida eestlaste kohta.

Sõidab eestlane mööda teed, venelane hääletab ja küsib, kas küüti saab. Eestlane noogutab ja venelane ronib peale. Venelase järgmine küsimus on: „Kas Tallinn on kaugel?“ – „Ei ole,“ vastab eestlane napilt. Sõidavad, sõidavad, mõne aja pärast küsib venelane uuesti: „Kas Tallinn on veel kaugel?“ Ja eestlane vastab: „Nüüd juba on.“

Toomas Hussari uus mängufilm „Luuraja ja luuletaja“ on mõneti selle anekdoodi pikem versioon. Juba „Seenelkäigus“ (2012) pilas Hussar eestlaste sõnaahtrust ja pikatoimelisust, ehkki selles filmis siiski räägiti (või vähemalt huigati).

Aga nüüd astub Hussar sammu kaugemale ja laseb peategelasel lihtsalt vaikida. Tegelikult peavad vaatajad mõistatama, mida peategelane mõtleb (ja kas üldse?). „Luuraja ja luuletaja“ tuletas meelde Reijo Mäki raamatute põhjal vändatud filmi detektiiv Jussi Varesest. Aga seal on vähemalt sisemonoloog. Vares on tüüpiline soomlane – joob ja laseb armastatud naisel Soomest minema lennata, ise Soome jäädes. Ka luuraja naine lendab lõpuks minema.

Hussar ei ole läinud eestluse karikeerimisel siiski seda teed, et seaks kahtluse alla Eesti riigi, eesti keele ja eestluse laiemalt. Aga Gustav Tukki kehastav Jan Uuspõld on ürgmehe asemel sedakorda ürgeestlane.

Filmis on muidugi ka teistsuguseid eestlasi ja filmi olulisimaid dialooge leiabki aset kahe kapo agendi vahel – üks neab justkui mittelojaalseid kodanikke, teine selgitab, et meie riik on loodud kõigi jaoks ja seda tulebki sellepärast kaitsta. Vereliini otsijate, homo- ja pagulasvihkamise ajastul tähtis tähelepanek.

Miks aga on filmis veel luuletaja? Teatavasti on kirjanikud olnud ka luurajad, nii töötas näiteks William Somerset Maugham 1917. aastal Venemaal Briti luure heaks. Seega pole luurajast luuletajani just väga pikk tee. Kuid siin, tundub, on Rain Tolgi kehastatav luuletaja justkui lüli Gustav Tuki maailma ja tegeliku maailma vahel. Justkui tõlk.

Sellest hetkest alates, kui filmi ilmub kaks mälupulka, on ka selge, et vahetusse need lähevad. Sest filmi plot on siin ette kirjutatud. Kuid oot-oot – võibolla oli see Hussaril fake plot, sest luurajate keeles öelduna paistab see liiga lihtne ära arvata. Tõeline plot on küsimus, mille lennujaama teenindaja esitab rasedale mustlastüdrukule (Lana Vatsel): kas tulemas on poiss või tüdruk? „Eestlane,“ kõlas vastus. Ja ongi mõistatus: kas oli see öeldud halvustavalt (arvestades ka, et eesti keeles pole sugu) või pigem uhkusega. Ainest mõtiskluseks, nagu ütles Stirlitz oma sisemonoloogis.

Filmis on ka pisivigu või ebaloogilisust, mis muidugi tervikut ei sega. Tukk vaatab närviliselt restoraniarvet, ehkki arvestades korterit, kus ta elab, ei peaks ta seda tegema. Aga võib-olla tahab luuraja seda teha kontrolli mõttes. Vene agent Turist saabub Portugali passiga Tallinna lennujaama ja passi ka näidatakse, ehkki Schengeni viisaruumis pole Portugalist tulijaile mingit dokumendikontrolli. Aga võib-olla tuli ta Portugali passiga Moskvast.

Ühesõnaga: „Luurajas ja luuletajas“ on mitu kihti. Vaikus mängib ja igaüks võib mõistatada, missugune on õige vastus. Nagu luurajad kunagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming